Paul Poom: ema ja usk päästsid mu elu

“Pauli elu läheb mini-tigusammul,” ohkab näitleja ema vaikselt. “Aga kui võrdlen eelmist ja käesolevat aastat, siis on ikka väike vahe sees. Tema mälu on läinud paremaks...”

Paul elab koos uskliku ema ja pastorist võõrasisaga Vilde tee kahetoalises korteris. Uksele tuleb ema. “Tere!” kostab elutoast ka Pauli tugev hääl ning ta tervitab tulijaid südamlikult. Ühe käega toetub uksepiidale, teisega surub tugevasti kätt. Ja kallistab kõvasti.

Ema Ilse Hunt, kes viimased kaheksa aastat pidevalt poja kõrval olnud, võtab nüüdki Pauli kõrval diivanil istet. Diivani vastas sektsioonkapi klaaside vahel on Meie Meeles ilmunud Pauli tütre, Miss Eesti 95 Mari-Lin Poomi poster. Ja laual oranžid liiliad, mis tütar pühapäeval isadepäevaks kinkis.

Paulile oli varemgi kallale tungitud. Kuid ükski neist kallaletungidest polnud nii traagiline kui see, mis juhtus 1993. aasta veebruari lõpul või märtsi algul. Tagantjärele on isegi täpset kuupäeva raske kindlaks teha. “Igal juhul on see haiglale eelnev lugu üks suur mõistatus,” ütleb Ilse.

“Paul leiti hommikul kell 9 Vene tänavalt tugevasti läbipekstuna ja teadvusetult, nii mulle öeldi,” alustab ema. “Tohutute peahaavadega, taskud tühjaks varastatud. Ja viidi haigla asemel hoopis Männiku kainestusmajja,” ei suuda Pauli ema mõista, miks politsei nii käitus.

Paul kuulab jutuajamist vaikselt, aga väga tähelepanelikult. Ta naeratab tihti - huumorimeel on endiselt säilinud. Pauli liigutused on pisut nurgelised, kuid üsna kiired. Tema sõnadest on esialgu raske aru saada, kuid veidi aja pärast pole enam mõistmisega probleeme: “Niipalju mäletan, et kaks oli meest ja kaks naist. Ja sukad olid peas. Ning andsid mulle kohe pasunasse. Rohkem ei mäleta ma midagi.”

“Männikul hoiti teda 36 tundi!” ahastab ema. “Politseinikud arvasid nähtavasti, et ta on surnud ning kutsusid arsti. Toosama arst ütles mulle hiljem, et ta ei osanud politseinikele muud öelda, kui et olete mõrtsukad. Sest saanuks Paul arstiabi kohe, võinuks ta praegugi käia ja teha oma tööd,” toetub ema doktori sõnadele.

Ilse sai teada pojaga juhtunust tänu tuttavale kirurgile, kes töötas Mustamäe kiirabihaiglas. “Ta oli läinud juhuslikult reanimatsiooniosakonda ja tundis Pauli, kes lebas haigusloo järgi nime “Tundmatu Paul” all, ära. Järelikult oli ta kellelegi oma nime öelnud.”

“Ma olin koomas,” torkab Paul vahele. Hingamisaparaadi all veetis ta 25 päeva.

“Pilt, mis mulle haiglas avanes, oli hirmus,” meenutab ema. Tema kõne muutub katkendlikuks. “Pauli parem peapool oli must. Täiesti must. Silmi ei olnud näha. Kui Paul silmi liigutas, oli silma äärtes näha vaid pisikest tumedat viirgu ning need vaatasid eri suundades. Ta vähkres hirmsasti, oli nagu üks vähkrev tomp. See oli jube,” räägib Ilse vaikselt, kuid nutma ta ei hakka. “Ajuverevalumid, vasaku kehapoole halvatus...”

Ema lubati poja kõrvale vahel lühemat, vahel pikemat aega. Enamik arste püüdis Ilsele selgeks teha, et Pauli kõrval istuda pole mõtet. “See on vaid aja küsimus,” ütlesid nad paljutähendavalt.

Ilse läheb toob teisest toast Piibli ning avab kirjakoha, mille juurde on rohelise pastakaga veetud jooni ja märgitud tärmin: “13. 03. 1993.”

“Olin Jumalat ahastavalt palunud viis päeva, kuid vastust ei tulnud. Ja korraga kuulsin unes - loe Piiblist 118. laulu, 15.-18. salmi. See kõlab niimoodi:

“Jehoova parem käsi teeb vägevaid tegusid!

Jehoova parem käsi on tõusnud kõrgele,

Jehoova parem käsi teeb vägevaid tegusid!

Ei ma sure, vaid jään elama

Ja jutustan Jehoova tegusid!

Jehoova karistas mind rängasti,

Aga ta ei andnud mind mitte surmale!”

Ainult üks arst, seesama, kes Pauli Männikult ära tõi, andis lootust. Kahjuks ema tema nime enam ei mäleta. “Kas Silla, Sillart, Sild... Väike brünett naine.” Sama arst õpetas Ilsele, kuidas poega toita. Kuidas kana koos juurviljaga keeta, seda läbi hakklihamasina ja siis peene sõela ajada. Ning joogikõrre kaudu pojale sööta. Algul pool liitrit, pärast liitri kaupa. Lisaks piima ja kaerahelbetummi.

Ilse tunnetas palvetades ka edaspidi, et poeg tuleb elule tagasi - võtab aega, mis võtab.

“Kui ta oli veel koomas ja tema eest palvetasin - palusin talle rahu - hakkas ta alati äkitselt norskama. Üks arst tuli ja küsis, mis see siis nüüd on - koomas inimene, ja norskab?! Ütlesin, et sain temaga kontakti. Hoidsin Pauli mõlemat kätt oma käes ja küsisin tema käest vaikselt, kas tunned, et ma siin olen. Kui tunned, siis pigista mu kätt üks kord. Läks tükk aega mööda, aga ta pigistas. Arst soovitas kõva häälega rääkida, karjuda, aga mina küsisin ikka vaikselt: kui sa aru saad, et olen su ema, siis pigista kaks korda. Möödus jälle tükk aega, aga ta pigistaski kaks korda. Ja seda nägi ka arst.”

Kiirabihaiglas paranes Paul esimesed neli kuud. Selle aja jooksul tehti talle kaks ajuoperatsiooni, pärast üht operatsiooni langes ta teist korda koomasse.

Teise operatsiooni sooritanud doktor Aadu Liivat lootust ei andnud. “Imestas, kui panin Pauli voodiäärele istuma. Vaatas siis kuidagi imelikult ja küsis, kas ta oma jalgadele ka tõuseb. Aitasin Pauli ja ta seisiski oma jalgadel püsti! Liivat ütles, et seda ta poleks küll uskunud.”

Ilse hakkas ajama asju, et poega hooldushaiglasse panna. Saigi, omaette palatisse, aga eeldusel, et ise nii ööl kui päeval poja kõrval on. “Ta rabeles kogu aeg kohutavalt...”

Kuid siis juhtus üks imelik lugu. Paul vajas iga päev masseerimist ja Ilse oli seda ala omal ajal natuke õppinudki. “Masseerisin teda iga päev tund aega, aga see muutus väga väsitavaks. Ühel päeval aga ilmus haiglasse üks valges kitlis naine. Ütles, et teda on määratud Pauli masseerima.” Ema rõõmustas.

“Istuski Pauli kõrvale. Ning hakkas Pauli kohal mingeid imelikke nõiaringe tegema. Paul aga läks nii kurjaks, et ma ei olnud teda elus nii tigedana näinud. Läks kohe näost ära. Aga et ta ei saanud tahtlikult käsi liigutada ega rääkida, haaras hammastega naise käsivarrest kinni ja lahti ei lasknud. Astusin vahele ja sain ka mina oma osa. Tädi lahkus sõimates ning lubas meid kohtusse anda... Kes ta oli ja mis nimi oli, ei tea ma siiani...”

Paulile kutsuti psühhiaater ja ta viidi Paldiski maanteele.

“Joodikutega, kes olid ennast deliiriumi joonud, ühte palatisse. Kokku kolmkümmend meest, neid seoti voodi külge kinni,” meenutab Ilse, kes ka psühhiaatriahaiglas poja kõrval hommikust õhtuni püsis. Nii kui poeg valges kitlis arsti nägi, muutus ta väga rahutuks.

1994. aasta 4. jaanuaril õnnestus Ilsel tuua poeg koduravile. Kuid kurjus püsis endiselt Pauli sees. “Ükskord tegi kiirabiarst talle isegi rahustava süsti...”

Paul ei taibanud tollalgi veel, kus ta on ja mis toimub. Rääkida ta ei saanud, ainult lalises. “Esimene sõna, mis ta ütles, oli küll ema, aga siis ta jälle tükk aega vaikis. Ning hakkas äkitselt kohutavalt ropendama. Ainult ropud sõnad tulid suust. Õnneks kestis see vaid kaks nädalat.”

Sel ajal hakkasid mitmete Eestimaa kirikute palvegrupid Pauli eest paluma. Palverätikuid, s.t. rätikuid, mille peal eestpalvetajad oma käsi hoidsid, saadeti isegi Ameerikast ja Soomest. Ning alati - nagu ka siis, kui Paul veel koomas oli ja ema ta eest palus - jäi Paul rätiku kättetoimetamisel magama.

Esimene sõber, kes Pauli vaatama tuli, oli Peeter Volkonski koos psühhiaatrist abikaasa Mariaga. Maria soovitas ajada asju nii, et Paul saaks Tartu kliinikumi.

Seda Ilse Teatriliidu rahalise abiga tegigi. Tartus õpetati Pauli iseseisvalt treppidel kõndima. Hoides kõvasti-kõvasti käsipuust kinni.

Praegu toob Paul isegi lehed postkastist ära, kuid tema päevad mööduvad peamiselt nelja seina vahel, seltsiliseks ema.

“Ta kardab üksi olla. Alateadvuses on hirm. Ta ei saa näiteks aru, millal tal on külm. Muutub siis pahuraks.”

“Põhiliselt molutan. Nägemisega on kehvasti,” arvab Paul ise.

Ilse abikaasa, Oleviste pastor Enno Hunt (Pauli isa suri paarikümne aasta eest) tõi Paulile vaegnägijatele mõeldud Uue Testamendi.

“Algul ei tahtnud ta Jumalast midagi kuulda,” räägib Ilse, “mis siis, et tema eest palvetati. Aga raamat oli ikka laual. Korraga ta võttiski selle raamatu ja avastas, et näeb lugeda, kui katab paberiga ülemise ja alumise rea, aga keskmise jätab vabaks.”

Ema sõnul näeb poeg praegu 20% ulatuses. Vaateväli on väga kitsas, silmanärvid on katki löödud.

“Ta leidis siit oma elu mõtte,” teab ema. “Mõistab, kui valesti ta on varem elanud, asju teinud. Oli egoistlik, aga nüüd leiab ta, et on vaja head teha.”

“Ainult head,” täiendab Paul.

“Ja et headus võidab,” lisab ema.

“Ja võidabki,” tähendab Paul veendunult.

Paul loeb Piiblit, kuulab Pereraadiot ja kõrgema piiblikooli helikassette. “Meist saavad varsti kõrgemad usuteadlased,” naeravad ema ja poeg.

“Sel aastal on Paul hakanud justkui elust aru saama. Varem ei tahtnud ta ühtki päevauudist kuulata, kuid nüüd tunneb juba pisut huvi,” loeb ema talle lehest vahel uudiseid ette.

Äkki kuulab Paul raadiost kuuldemänge? “Ma olen neid ise nii palju teinud, et tõesti enam ei huvita. Mingi saast!” on Paul resoluutne. Mängufilme peab ta rämpsuks. Kui ema mõnda vaatab, läheb Paul teise tuppa või kööki.

Muusikat kuulab ta aga hea meelega. “Jazzi,” ütleb mees, kes ise varem mitut pilli mängis.

Pauli tütar, tõlk-sekretärina töötav Mari-Lin käib isal tihti külas, nagu ka abituriendist poeg Paul. Esimene abikaasa Mare Poom helistab harva, hilisem elukaaslane Anne Paluver üldse mitte.

Häda saabudes kadusid kõik senised suured sõbrad. “Olen kõik oma endised sõbrad kaotanud. Imelik on see elu!” ütleb Paul ise. Välja arvatud Roman Baskin, kes viis Pauli isegi autoga sõitma. Ning Tõnis Mägi, kes enne Tartusse kolimist ikka vaatamas käis. Ja Anne Veesaar, kes elas vastasmajas.

Pauli uued sõbrad on kirikust. Käivad teisipäeviti Oleviste kirikus koos.

“Igavene elu on kindel. Kas põrgus või taevariigis. Mina sinna põrgusse küll minna ei taha,” räägib Paul.