Marju Lauristin 80. sünnipäeva tähistavast Andres Tarandist: ta oleks pidanud peaministrina jätkama, siis poleks praegu seda EKRE probleemi (81)

Andres Tarand sündis 1940. aasta jaanuaris Tallinnas, loetud kuud pärast seda, kui Poolas ja Soomes algasid Teise maailmasõja lahingud. Maailmasõjale järgnenud nõukogude võim oli Andrese perele saatuslik - vanavanemad küüditati, isa vangistati ja ema kaotas töö. Ometi peab ta oma lapsepõlve helgeks. Noorpõlvesõber ja hilisem poliitiline võitluskaaslane Marju Lauristin tutvus 16aastase Tarandiga suvistel arheoloogilistel väljakaevamistel.

Klimatoloogiaõpingute ajal Tartus kohtas Andres oma abikaasat Mari Viidingut ning 57 aastat kestnud armastus sai alguse kõhu kaudu. Pärast rangluumurudu kohtus Andres Marit ülikooli kohvikus ja tema hakkas lahkelt noa ja kahvliga teda toitma. “See tekitab igaühel sooja tunde, kui keegi sind söödab, eriti, kui ta on naisisik,” muheles Tarand "Pealtnägijas".

Pool sajandit hiljem hoolitseb Andres hoopiski abikaasa eest, kuna Mari enam ise lugeda ei näe, kannab Andres talle kirjatükke ette. “Andres on mulle isegi terveid raamatuid ette lugenud häälega. Lõppude lõpuks tema silmade läbi näen mina ka maailma, tema teeb mulle ajakirjandusliku ülevaate,” nentis naine. 

Pikaajalise kooselu võti on paari sõnul ühised huvid. Juba ülikoolist saadik on mõlemad luulearmastajad. Kodus loob ka Andres ise juhuvärsse. 

Paaril on kaks poega, kuus lapselast ja neli lapselapselast. 60ndate lõpus jäi Mari kahe põnniga koju, kui Andresel avanes võimalus minna Antarktika ekspeditsioonile, kus ta viibis aasta aega. Antarktikal teenitud raha eest ostsid nad Vihterpallu maja. 

Andres oli tähtis osaline ka “40 kirjas”, kuid see maksis talle töö Tallinna botaanikaaias. Esimestel vabadel valimistel 1990. aastal valiti ta ülemnõukogusse. Kui vene tankid 1991. aastal Vilniuses ründasid, oli Tarand see, kes Eestis plaan B eest hoolitses.

Tarand mängis ka rolli Eesti iseseisvuse taastamises. “Andres Tarandile peab tänulik olema, et vabariik üldse on, tema õlg oli väga kõva selle all,” nentis tema sõber ja poliitiline võitluskaaslane Marju Lauristin. 

Tarand kuulus hiljem ka riigikokku, asutas Mõõdukate erakonna, oli keskkonnaminister ning kui riigikogu avaldas Mart Laarile seoses rublatehinguga umbusaldust, sai 1994. aasta novembris temast peaminister. 

“Peaministrina hüppasin ma ikka pea ees tundmatus kohas vette. See oli selleks, et Laari valitsus lõpuni viia ja selle ülesande ma ka nii püstitasin, mitte, et ma hakkan valmistama ette suurt riigipööret, et ise igavesti jääda peaminstriks. Seda mõtet mul ei olnud,” meenutas Tarand.

“Andres ei olnud iial unistanud peaministriks saamisest, ta on alati olnud loomult liider, aga ta ei ole iial tahtnud teha poliitikukarjääri,” sekundeeris Lauristin.

Tarandi valitsust hakati kutsuma jõulurahu valitsuseks, sest selle üks põhieesmärke oli püsida pool aastat kuni järgmiste valimisteni, selle ajal ei tehtud suuri muudatusi. Oma suurimaks saavutuseks peaministrina peab Tarand säästva arengu seadust. 

Kuigi Andres järgmistel valimistel piisavlt hääli ei kogunud, et peaministrina jätkata, usub Lauristin, et ta oleks pidanud jätkama. “Siis ehk poleks praegu seda EKRE-probleemi, sest ta oli usaldusväärne ja kindel kõigile, ka nendele inimestele, kelletaolised praegu leiavad võluvitsa Helmes, keegi kes ütleb täpselt ära mis, ei räägi siledat juttu, Andres pole kunagi rääkinud siledat juttu, ta on kohe ära öelnud, mis on,” selgitas ta.

Tarand oli riigikogus neljal korral ning korra ka Europarlamendis. Viimased kümme aastat on ta pensionil, kuid hoiab siiski aktiivselt näppu pulsil, kuna ta mõlemad pojad on poliitikaelus sees. “ma oletasin aasta tagasi, et nüüd me jõuame sinna, kus kõik räägivad kõigiga ja isegi vabandavad, kui on selleks põhjust. Kui sa oled lolli mänginud, tuleb ka vabandada,” nentis mees.