Sündinud 55. lapseeast mäletan toidupoodi, kus väga suures valikus vorsti, juustu, liha, kommilett väga rikkalik- Kalevi omad.Aga ega kommi igapäev ei söödud. Hiljem 70-80 tes hakkasid osad kaubad muutuma defitsiidiks. Aga kui viitsisid poes järjekorras seista, siis kuu lõpus sai defitsiiti kätte küll kui raha oli. Ja kui oli tutvust või mõnel tuttaval tutvust, siis väikese lisatasu eest sai kõike, kingi, kotte, saapaid- ainult raha oli vaja, mida alati ei juhtunud olema. Elu oli tegelikult täitsa ilus. Praegu on kaupa igasusugust kuid kvaliteet ja hinnasuhe ?? Osta ikka alati ei ole sobiva.
koolis ei õpetata nähtavasti ammu enam ajalugu. Kommenteerijad ei tea, millal oli sõda ja millise kaose see jättis koos järgneva okupatsiooniga. Kõike alustati nullist ja kui oli veel midagi endisest elust pärit, siis see nulliti nii materiaalsel kui vaimsel tasandil. Kommenteerijad ei tea, kuidas tuli töötada, millega leppida, et ellu jääda. Need õnnetud, kelle ainus ihalus oli banaan, on ise juba nüüd banaanistunud.
Noored, teieni peaks jõudma arusaam, miks eesti keel ja Eesti on veel olemas ja kes selle teie jaoks alles hoidsid. Lihtsam on muidugi välismaal koristada kui siin ...
nostalgia ei ole ENSV.Nostalgia on need lapsepõlve, nooruse, täiskasvanu aastad mis inimesel olid. Nostalgia on see, kui meil olid kodud, riided ja jalanõud, piisav lihtne toit, enamasti kõigil samal tasemel. Et ei olnud avalikku sõimlemist, uhkeldamist, räiget koolikiusu, inimestel püsiv töö, mis andis kõik selle vähese, mida inimesel tegelikult vaja on.Enamasti igas peres oli ema ja isa.Ja selleks polnud vaja muud, kui et sa ei virise. Ja hea oli neil, kellel ei olnud teadmistki sellest mis võiks olla parem kui rahulik igapäevaelu.
no võis see alles igav elu olla. Täna on elu naudinguid ja elurüümu täis. Pannakse pidu , lüüakse laulu ja tantsitakse lausa hommikuni. Töö. see on teisejärguline tegevus kui just midagi muud ette ei tule. Raha saame äri tehes MTÜ d tehes . Kirjutame projekte ja just nii palju kui keegi viitsib pead vaevata.
Teles näidati, kuidas rohelise mõtteviisiga prügissesukeldujad said poodide prügikastidest banaane ja muud taimset kraami nii palju, et jätkub vist viimsepäevani.
Vahel oli jah kala lõhn juures, aga ei toidetud r.peteg.vaid kalaga ja kui plju sai, siis hakkas liha lõhnama. Ega see praegune varjatud mürkide ja lisaainetega parem pole. Üldiselt oli liha kvaliteet tunduvalt parem kui praegu, sellist vesist liha kui praegu, ei müüdud.
Puu otsas ja sööb banaani? Kes?17. jaanuar 2020, 14:18
Miks ikka ja jälle tuuakse elukvaliteedi võrdkujuks mingi imalmagus banaan kui peaqlegi on sellesama banaani taga vaesus , viletsus ja pealegi suures osas laste töö.
Nõuka-ajal oli enne nääre aedviljakaupluste juures tohutu saba, kui müüdi mandariine ja Poola õunu. Kaheksakümnendatel oli nii, et oli kaks järjekorda: üks tavakodanikele, teine tõenditega kodanikele -- isamaasõja veteranid, personaalpensionärid paljulapselised emad (punase tekstiga tõend) ja alla 3-aastase lapse emad (musta tekstga tõend).
Ja mis muutunud on? - Kõiksugu "veteranid" saavad endiselt "toetust" lasterikkad pered, üksikvanemad, lausa isapalk on ette nähtud ja toiduabipakikeste järgi on meiegi "rikkas riigis" nõudlust veel küll ja küllaga nagu elaksime ikka veel sõjajärgses riigis.
Tänapäeval on nii, et heaks eluks tuleb väärtusi üha intensiivsemalt toota aga toodetu võimalikult kiiresti maha kanda, et saaks ikka intensiivsemalt toota. See on otseselt seotud "kliimakatastroofiga" See on prügistuv maailm aga vähesed meist on valmis elukvaliteedilt veidigi tagasi astuma, ikka see "naabrist parem" sündroom vä?
Olid banaanikujulised ja-maitselised kollased sefiirid, nendest sain aimu, kuidas banaan maitseb. Päris banaani sain uue Eesti algul Sõpruse poest, kus oli banaane müüdud, paar lögast eksemplari oli kasti põhjas. Ostsin need ära, riskides kõhulahtisusega. Samal suvel oli laulupidu ja tean, et lauluväljakul müüdi banaane valuuta eest. Olin väga solvunud, sest mu enda laps oli ka seal ja oleks ehk samuti banaani söönud.... Nüüd on banaanid, aga sellega on nagu lastejalgrattaga, mida ihkasime lapsena, ja kui see kingitakse meile täiskasvanuna, pole see ju enam see.
ma sain ka umbes sellel ajal esimese banaani, see oli muidugi roheline toores ja pidi pimedasse kappi valmima panema. ma väikse poisina aga ei kannatanud ja lasin vanaemal ära koorida, noaga. see oli nii vastik, et pärast seda ei söönud 15 aastat banaani. irw.
mida annab praegune meeletu pahna sisstoomine, osa on prahti väärt, väike näide-kui panna õunad seisma tavalisse sahtlisse köögis, seisab kuu aega, ei plekki ega miskit, vaid kuivab veidi, sest on nii kange säilitusmürgiga pritsitud enne lattu saatmist.Sama on tööstuskaup, osa ju rämps, vaid oma tooted oleksid tarvis rohkem siia müüki saada,kuid viiakse minema, asemele pahnatoomine, sest kasulikum nii.
ühisköögiga olid ja alul, peale 7.daid,kui hakati uusi maju ehitama ja näiteks majandites said spetsialistid neid kohe kui koolidest tööle suunati.Kuid need ajad olid mõned aastad, sest paneelikate ehitus hakaks kiiresti edenema ja saadi omaette korterid, niiet oli ikka sesosas hea küll.Nüüd vaadaku igaüks ise kuhu tööd saavad peale ameti samist, siis oli suunamine ja ise said ka piirkonda valida, näiteks põllumajanduses oli ikka kuldne aeg 65-90.ni, preemiad lisaks palgale, toit saadi reedeti kontorist ettetellimisel ostes,lihad, piimad, jne...Taludest toodi lähemale turule, polnud puudust
nõuk. ajast ühtegi oma tuttavat ega sugulast-sõpra, kes oleks elanud ühisköögiga korteris, kus mitu peret sees elamas. Kõik elasid kas omaette korteris v6i oli maal majapidamine või olid koolis elasid kooli ajal ühikas. Ei mina ega tutvusringkond ei olnud kuidagi privileegidega ega n.ö. "kasulike tutvustega" - k6ik olid tavainimesed, käisid kas tööl, koolis v. ülikoolis.
Minu arust neid ühisköögiga elamisi oli vast rohkem ehk peale sõda? Ja rohkem suurlinnades, kuhu palju rahvast alati elamispinda soovib.
Seitsmekümnendatel oli Tartus, ka lausa kesklinnas, üsna mitu ühisköögiga korterit/tuba.
Noor, äsja ülikooli lõpetanud neiu või noormees oli õnnega koos, kui sai sellisesse elama.
Jah, südalinnas 21. juuni tänaval )praegu Küüni) olid ühiskorterid, kus kolmes elas kolm leibkonda üheainsa köögi ja vannitoaga. Koridorsüsteemis toad. Köök oli õnneks suur. Mitte nagu hrustsovka tikutops. Meie korteris elas väikestes tubades kaks baleriini, naispensionär ja suures toas meie pere -- ema, isa, kolm last.
Minu perekonnatuttaval oli vene ajal ühisköögiga ja ühise WC-ga korter. Ka telefon oli koridoris ja oli ühine. Korter asus Tartus, Lossi tänaval. Vene okupatsiooni ajal oli tänava nimi Lätte.
Banaani sain esimest korda alles kas 1987. või 1988. aastal, kui ise Moskvast ostsin. Moskva kauplustes harva liikus seda kraami.
a 62 aastal sündinu. Banaani ostsin isiklikult 70 aastate keskel Põlva laadalt, isegi musta kalamarja sai sööklast. 70 aastate alguses sai sugulane kahetoalisest korterist 1 toa vastvalminud paneelmaija- see oligi kommunaalkorter. Vennale anti 80 aastate lõpus korter puumaija, mis oli ühiskäimlaga koridoris- sisuliselt oli see ka nagu kommunaalkorter . Selliseid ühiskempsuga kommunaale on siiamaani jalaga segada.
70 aastad olid NL vist ühed paremad ajad ja siis läks kõik lepase reega allamäge minema. Kes tahtis paremini elada, need pidasid abimajandit- peres pidid kõik osa sellest võtma!
Endine kolhoosnik 80-ndetatest6. jaanuar 2020, 17:21
Süüa meil oli kõike.Poest sai järjekorraga enamus asju.Mööbli ettetellimisega "Mööblimajast" suur sektsioon õnnestus kohe saada.Aiandi kauppa -kapsas,porg.viisime viisime ladudesse--sealt sai osta banaani,viinerit,kondenspiima jne.Oli veel oma peenramaa kus juurikad ja tomatid,kurgid,maasikad. Tänapäeval enamus maal ei kasvata midagi.Elasin korteris .
"sealt sai osta banaani,viinerit,kondenspiima jne."
Vaat kui vähe nõukainimesel õnneks vaja oli - kondenspiima ja viinerit.
Aga muidugi ei kasvata inimesed enam oma tarveks köögivilja - neil on oma ainsa ja kordumatu eluga targemat ka teha.
Mu ameerika sugulased saatsid pildi oma toiduainete kauplusest, täpselt sellise puuvilja-väljapaneku taustal nagu meil praegu on---me pidime ennast lõhki kadestama, MILLINE elu!
Nüüd muidugi sööme Rounduppi täis tooteid ja imestame miks lapsedki vähis!! Tõin näidised sellised mida enamus kurtis et ei saanud nõuka ajal.Mina ei tunne puudust ei ananassist ega banaanist,Minu lemmik on hea eesti õun mida ise kasvatan,aia ja metsamarjad.Maitsen muidugi ära ka eksootilised puuviljad.Stokkmanis suur valik.
Aga kusagil pole paremaid ananasse ja banaane kui Kariibil . Need , mida Eestisse veetakse ei ole nende puuviljade nime väärt . Eriti ananassid on puised ja hapud .
Nõukogude ajal oligi banaan unistuse tipp. Välismaine kaup ju! Need, kes nõukaaega ei mäleta, ei teagi, et näiteks välismaa teksased olid väärt kuupalka ja uute Adidase tossude eest võis küsida isegi kolm kuupalka. need olid asjad, mille nimel tasus pingutada :)
Et saada Olümpia hotelli katusebaari (kus oli ka saun), tuli maksta uksehoidjale kümme rubla ("püsikliendid" said vist 3 rublaga hakkama). Kümme rubla oli tol ajal kõva päevapalk. Selle raha eest said ainult uksest sisse.. Kõik muu tuli lisaks maksta.
Ei olnud 70-ndatel seda lihavärki sugugi nii vabalt võtta. Vahel tuli keeduvorstigi otsida. Ehk Tallinnas, aga mujal Eestis oli kitsas käes. Küll juhtus selline ime, et Kadrinas poes banaani nägin. Roheline, aga banaan. Võttis päris mitu päeva, enne kui kollase jume juurde sai.
meil käis alevis üks mees alatasa mune müümas.6. jaanuar 2020, 17:51
head munad olid, kollased. Elasin pole kärvalmajas. ku see härra tuli , siis oli juba kaugelt kuulda. Hõikas kõva häälega : SÄRKI VÄRKI MUNAVÄRKI ja rahvas jooksis ostma.
sa, vana kommunit, oled ikka alatu küll6. jaanuar 2020, 17:53
punakarjäär sai pooleli jääda ainult neil, kes kuulusid NLKP ridadesse ehk parteisse. Helme ei kuulnud kunagi. küll aga kuulusid kallas, nestor, tarand, ansip ja neid on veel küllaga.
ei saa aru kuidas kadrinas siis nälg oli, ometigi olin ise malevas vinni sovhoostehnikumis ja no vinni söökla oli lihtsalt imeline, seal olid nii head söögid ja suur valik.
Mina olin küll banaani maitses pettunud, kui esimest korda maitsta sain. Lapsena olin kord saanud karbi banaani kujulisi sefiire ja mõtlesin, et selline magus ongi banaani maitse aga see oli hoopis midagi muud- harjumatut.
kaks koolijütsi arutasid ilmaelu üle. Üks küsis teiselt, kas sa hundi ulgumist oled kuulnud? Teine vastas eitavalt. Läksid siis esimese koolijütsi poole ja kui vanaisa tuli korteriust avama hõikas koolijüts vanaisale kõvasti kõrva sisse : Vanaisa , millal sa viimati krõpsu said? Vanaisa vastas : See oli niii ammuuuuuuu!
Võimalik, et mõned korrad aastas eraldati mõnele kauplusele mõned kastid banaane vm eksootilist puuvilja - mina väikelinnas neid müügil ei näinud. Põhimõtteliselt neid seega müügil ei olnud.
Kuhu nad siis minema peaksid? Kuuse alla ja korteri sulle andma? Tead ka, kui kaua korterijärjekorras oldi ja kui paljud selle korteri lõpuks said. Lapsed oma peredega elasid ka ema-isa korteris.
aga ära valeta, olid ja kuidas veel, enda tuttvaest tallinnas maakri tänaval, tartus akadeemia tänaval oli kolm pere samas korteris ja tallinas rahumäel kaks pere. kui sina ei elanud nii, ei tähenda, et nii polnud.
Töö ja elu on Tallinnas. Uued majad ja korterid paljunevad kui seened soojal sügisel. Kui tahad normaalselt elada, üürid kahetoalise, mis maksab juba 800 kuus. Elu on ikka praegu ilus. Ja banaanid on igapäevase õnne alus.
tegelikult olid ajastule omased võimalused ikka olemas ju. no välismaale puhkusele ei saanud, tõsi, aga paljud ei saa ka tänapäeval, sest pole raha. ameerikas, unelmate maal, on pooled inimesed, kes pole kunagi välismaal käinud. soomeski on neid hulgi, seega see pole mingi argument.
KOMMENTAARID (65)