MORN MEES: „Luts väidetavasti eriti ei naernud,“ räägib kirjandusteadlane Tiit Hennoste. „Vist Tuglas ütles, et aastakümnetepikkuse tutvuse ajal on ta näinud ainult mõnda üksikut haput naeratust Lutsu näol. Kui vaadata fotosid, on Luts, jah, niisugune tõsine.“ Sel 1937. aastal üles võetud pildil poseerib Oskar Luts oma töölaua taga.Foto: P. Karmet / Kirjandusmuuseum
Inimesed
6. jaanuar 2020, 00:01

Lutsu ja Tammsaare tippteosed on paiguti kahtlaselt sarnased

„Küllap Tammsaare ikka natuke varastas ka Lutsult.“ (2)

Kui Tammsaare „Tõde ja õigust“ kirjutama hakkas, oli Lutsul lõviosa nii-öelda Tootsi-lugudest juba ilmunud. Kirjandusteadlane Tiit Hennoste leiab kahe suurmehe tähtsarju kõrvutades ridamisi sarnasusi.

Kui Tammsaare „Tõde ja õigust“ kirjutama hakkas, oli Lutsul lõviosa nii-öelda Tootsi-lugudest juba ilmunud. Kirjandusteadlane Tiit Hennoste leiab kahe suurmehe tähtsarju kõrvutades ridamisi sarnasusi.

„Jääb mulje, et Luts räägib paljudest asjadest varem ning vihjamisi ja lühidalt – Tammsaare kirjutab samad lood aga hiljem väga pikalt ja põhjalikult lahti,“ arutleb Tartu ülikooli vanemteadur Tiit Hennoste.

Võimalik, et jutustamisstiilide erinevus tuleb autorite vanusest. Luts olla alustanud „Kevade“ kirjutamist 1907 ehk siis 20aastase noormehena, raamatu esimese osa ilmudes oli ta 25. „Tõe ja õiguse“ avaköide jõudis poodidesse 1926, kui Tammsaare oli 48 – toonases mõistes ikka juba küpses eas autor.

Edasi lugemiseks: