Nõukaaegsete kõrtsibändide igaõhtune tipphetk: „Orkester lõpetab, aga ei lahku lavalt!“ (28)

„Mõni vend tahtis laval ise laulda, ümises viisijupi ette ja siis me püüdsime teda kuidagiviisi saata,“ itsitab Maidla. „Eks rahvas oli pidutsemisest ka juba segi, vend laulis, meie saatsime ja kõik olid jälle rõõmsad.“ Praegune kontserdikorraldaja Vello Tellissaar, kes mängis nõukaajal Tartu restoranis Volga, sõnab, et restoranibändi repertuaar oli hiiglaslik: kõik hitid, mida rahvas armastas, pidid vesiselged olema. Ning kui juhtumisi polnud hitipöörde võtnud laul veel ära õpitud, tuli appi leidlikkus ja tubli annus jultumust. „Lugu, mis vähegi hitiks sai, tuli kiiresti ära õppida, vähemalt järgmiseks hommikuks,“ sõnab ta. „Tuli kord üks laevamees, et tema olla mingil rannikul kuulnud üht üleeuroopalist hitti ja ümises selle ette. Ma teadsin seda lugu, aga sõnadest polnud aimugi. Võtsin mingi suvalise ingliskeelse loo teksti ette ja ega siis soovilugu tegemata jäänud! Lugu tehti ära igal juhul, sest ega keegi raha tagasi saatma hakanud!“

Mõistagi hoogustus lugude tellimine palgapäevade paiku, kui pidutsejate lahkus muutus piirituks. „Teinekord olid restoranid tühjavõitu, aga palgapäevade aegu oli kõigil lõbus,“ muigab Maidla. „Siis visati kõigile raha, nii ettekandjatele kui ka bändimeestele. Kõnelemata siis uksehoidjatest.“ 

„Vene ajal peeti bändimeestest lugu.“

Muusikute tipphetk saabus siis, kui ametlik kava maha mängitud sai, aga auru jätkamiseks jagus. „Kaunases oli esimene osa instrumentaalne, siis tulid lauljad – meil oli näiteks esisolistiks Üllar Jörberg, mängisime esimese ja teise tunni ning mõnikord telliti lugu juba esimese seti ajal,“ räägib Maidla. „Kui ametlik osa sai läbi, oli meil tavaks naljaviluks öelda: „Orkester lõpetab, aga ei lahku lavalt!“ See oli otsene vihje, et nüüd hakkame papi eest mängima. Ma ei mäleta, kui palju üks lugu maksis, oli vist kümme rubla. Õhtu lõpuks jagasime raha omavahel ära. Võrdselt. See lisalugude aeg oli pillimeeste jaoks kõige magusam osa.“

Teenimisvõimalusi restoranis jagus. Eelkõige pillimeestel. „Kus see muusik ikka teenida sai kui mitte restoranis või haltuuradel,“ arutleb Maidla. „Restoranis oli muusikul ametlik töökoht, olime kõik orkestrantidena palgal. Eks see oli muidugi rahateenimise koht, samasugune nagu praegu on laevad – nõukaajal ju väga laevade peal mängimas ei käidud.“ Säherdused ametikohad restoranides olid ülipopulaarsed ning paljudele pillimeestele suisa kättesaamatud. „Kõrtsibändi orkestrandi koht oli ikka pärandatav,“ teab Maidla. „Toona oli kõrtsipillimehe amet väga prestiižne ning need, kes sellise töökoha endale said, olid väga kõvad tegijad. Ikka profid! Ning kui juba Tallinnas Viru varietees mängisid, said kõvasti pappi ning olid väga kõva sõna.“

Võiks arvata, et restoranis, kus mängud käisid õhtust õhtusse ja vabadust nauditi vaid kord nädalas – esmaspäeviti, oli karm töötada, kuid Maidla vaidleb vastu: „Mina ei viitsinud enam Fixi või Suveniiriga ringi kärutada, mul oli sellest kõrini ja siis ma läksingi kõrtsi ära. Kõrtsimuusikul oli ju terve päev vaba.“ Isegi kui muusikul võis peast läbi käia mõte päevaajaks mingi muu töö kõrvale võtta, võis see lendideeks jäädagi: teenistus restoranis oli nii korralik, et võis suurema jao päevast niisama maha tiksuda. Enne, kui tuli mängule minna. „Mul oli väga lahe kõrtsis töötada,“ tunnistab ta. „Seal polnud ju häda midagi. Läksid õhtul kohale, mängisid setid ära ja ega vintis kurikaelad eriti bändimehi puudutanud. Vene ajal peeti bändimeestest lugu.“

„Lõpuks veeres kähmlev inimpall lihtsalt trepist alla.“

Isegi juhul kui restoranisaali kogunes suurem hulk pahardeid, pääsesid muusikud terve nahaga. Maidla meenutab, et kõige omapärasemaks kujunenud kord Kaunases õhtu, kui kinnimajast vabanenud vang reserveeris oma seltskonnale pool restoranisaali. „Too mees ostis pooled piletid ära ja kutsus sinna kõik oma sõbrad, retsidivistide moodi sellid,“ muheleb Maidla. „Kui ülejäänud rahvas läks tantsima, siis selles seltskonnas valitses hästi kummaline vaikus. Aeg-ajalt läks lendu mõni tuhatoos või soolatops, mis maandus hoopis teises saalinurgas. Siis visati kellegi suunas mõni nuga – väga kummaline värk toimus.“

See, mis mõjus lihtsalt veidrana, oli alles suure nalja väike algus. „Äkki läks käima kaklus nagu Hollywoodi filmis,“ kirjeldab ta, et pärast südaööd läks märuliks. „Kaklus algas saali nurgast, liikus mööda ruumi edasi ja lõpuks veeres kähmlev inimpall lihtsalt trepist alla. Enam ei saanud aru, kes keda peksis ja mille eest. Meie bändiga keerasime rahulikult pillid maha, sest õnneks oli mängu lõpuaeg ka juba kätte jõudnud.“

Mõistagi kujunes pillimeestel, kes restoranides musitseerisid, välja erakordselt suur ja mõjus tutvustevõrk. „Kui oli vaja defitsiiti, siis meie saime selle raudselt kätte, mingit küsimust ei olnud,“ mäletab Maidla. „Mina sain näiteks oma esimesed balloonsaapad, need puhvis sääre ja krõpsudega, tutvuste kaudu. Oli üks selline periood, kus olime kõik nagu või sees, aga mingil hetkel viskas selline pillimeheelu ka ära ning tuli lahkuda. Mina läksin pärast paari restoraniaastat televisiooni operaatoriks ja oligi kõik.“ Kõrtsileib oli küll magus, aga väsitav. 

Viinavõttki käis kõrtsimuusiku elu juurde

„Eks viinavõtt käis ka restoraniartistide tööelu juurde, kuid et tol ajal olime kõik noored, siis põles alkohol veres kiiresti läbi,“ muheleb Vello Tellissaar. „Alkoholiprobleemi naljalt ei olnud, aga teinekord tuli ikka veidraid seiku ette küll. Kord istus trubamees laval. Absoluutselt purjus. Proovis trubat suu peale panna – mööda! Proovis veel paar korda, ikka ei saanud pihta. Lõpuks jäigi niisama istuma. Teised ütlesid: „Kuule, äkki läheksid vähemalt lavalt ära!“  Tema vaikselt vastu: „Läheksin ära küll, aga ma ei tea, kuidas see mul välja tuleb!““ Tellisaar naerab, et ehk oli istumajäämine paremgi kui lahkumine: „Mine tea, ta oleks võinud ju ära minnes otse trummidesse kukkuda!“