Jüri Arrak: plank kaitseb mind igasuguse loba ja kohatu kriitika eest

Jüri Arraku loomingut on nimetatud paljude teiste märksõnade kõrval ka lõbusaks ja mänguliseks. Õhtuleht tegi kunstnikule ettepaneku väikeseks ringmänguks tema „kunstiaias“, et valida välja kuus tööd, mille sisse või taha ja sünniloosse piiluda ning uurida, milliseid emotsioone ja mõttekäike need loojas praegu esile kutsuvad.

Et mäng ei jääks ühepoolseks ega ühekülgseks, tuli kolm maali välja valida Meistril ehk Arrakul ja kolm Õpilasel ehk kunstihuvilisel ajakirjanikul, kellele jäi ka enda valitud teoste sõnale elustamise eesõigus. 

Mäng algab, Meister käib välja oma kolm kaarti.

„Ohvitseride tapmine“ (2009)

Meister: „See maal on austusavaldus ohvitseridele, kes võitlesid vallutajate vastu, ja on pühendatud nii eesti ohvitseridele, kes arreteeriti Värska laagris ja viidi Siberisse, kus nad tapeti, kui ka poola ohvitseridele, kes tapeti Katõni metsas kuklalasuga. Nii et see on jõleduse ja tapmise sümbolpilt.“

Õpilane: „Siin pole midagi lisada. Nii kui ma lugesin pildi allkirjast sõna „ohvitserid“, liitus sellega automaatselt kohanimi Katõn.“

„Müüri ja plangu vahel“ (1991)

Meister: „Teisena valisin välja autoportree, mille pealkiri on „Müüri ja plangu vahel“. See on maalitud 1991, kui mul oli näitus Vaal Galeriis. Sama maal on saanud nüüd Kai Kase koostatud raamatu kaanele, pealkiri on „Jüri Arraku kunstiaed“ ja sinna on koondatud minust ajalehtedes ilmunud artiklid. Sellepärast paningi raamatukaanele selle maali, et ma vaatan nagu üle plangu oma aiamaad. Nii nagu aednik vaatab oma aiamaad, kus tal on kasvamas kapsad, kurgid ja kartulid. Minul kasvavad seal aga maalid, graafika ja skulptuurid – kõik minu tööd. Sellepärast on see minu jaoks väga sümboolne pilt.“

Õpilane:  „Müür on sul olnud ju märksõna, kinnise ruumi metafoor, mille taha väga hästi ei pääse. Peale müüri on sellele maalile mahtunud veel plank, mis on sama moodi nagu müür sümboliseerinud sinu loomingus suletud süsteemi.“

Meister: „Müür on müür, ega me tea, kui kõrge see on. Teiseks, müüril ei ole alati ja iga hinna eest negatiivne tähendus. Müür võib meid ka vaenlase eest kaitsta. Aga jah,  enamikul juhtudel on müüril küljes agressiivsuse märk. Ja kui teisi maid vallutatakse,  tehakse müür ümber. Plank on siin aga minimüüri tähenduses. Ka aednikul on oma aiamaal aed ümber, et põdrad ja jänesed ei saaks tema loomingut ära süüa. Kui kunstnikuna rääkida, siis plank kaitseb mind igasuguse loba ja kohatu kriitika eest. Autoportreedega on nii, et seda maalides vaatad sa ennast peeglist ja kui peeglist vaatad, siis ju pingutad. Nii sünnibki selline tõsine nägu.“

„Trepi tipus“ (2017)

Meister: „Trepp on kui üles ronimise, üles rühkimise sümbol. See on nagu tulek mu kuuenda korruse ateljeesse, kuhu toob 220 trepiastet.

Okupatsioonist vabaks saades hakkasime ehitama oma riiki. Ülesehituse käigus tekivad aga erinevad kihid ja võib öelda, et ka erinevad klassid. Tekib majanduslik kihistus. Lisaks vahetasid paljud nende muutuste käigus nagu kameeleonid ka oma värvi. Kes enne oli punane, sai nüüd siniseks. 

Nüüd sellest figuurist, kes on jõudnud trepi tippu, kes on ühinenud trepi endaga. See on inimene, kes ei taha mitte mingil juhul sealt alla tulla. Ehk teisisõnu – ei taha mitte kuidagi võimust lahti öelda. Mitte mingil juhul. Sellepärast ta ongi ühinenud trepiga ja peab all seisvale rahvale jutlust, et vaadake mind, mina olen see, kes teid siia on juhtinud, me kõik oleme õnnelikud ja vabad. Mina räägin teile tõtt ja luban teile kõike, ka suuremat pensionit.“

Meister on rääkinud, nüüd on õpilase kord. 

„Kandjad“ (1980)

Õpilane: „Miks ma valisin selle maali? Kristlus ja piibel on sinu loomingus ilmselgelt läbivad teemad. Kristluse põhitõde kuulutab, et igaüks peab oma risti kandma. Samas vaid pime ei näe siin Kristuse ristikandmist Kolgata mäele, maali ülaosas paremal võib selle ka ära tunda. 

Risti kandmise kujund on saanud käibefraasiks ka ilmalikus kõnepruugis, kus see on seotud pigem inimese egoga. Et näe, ma käitusin valesti, tegin vale otsese ning nüüd on mul kuri kaelas ja pean oma risti ise kandma. 

Minu jaoks on selle pildi juures veel oluline, et selle sümboolika ja sõnum on nii üksüheselt nähtavad ja selged, aga tollane kultuuripoliitika lasi selle läbi. Kuigi siin on olemas üks nüanss: rist maalil on ju sümboolse tähendusega, see on justkui lahti murtud, katki tehtud. Hea tahtmise korral võib sellest vihjest lugeda välja ka seda, kuidas valitsev kord suhtus religiooni.“ 

Meister: „Ma ei mäleta, et mul oleks selle pildiga mingeid ekstsesse tekkinud, kuid oli vist ka olukordi, kus ma „Kandjate“ temaatikat omal ajal vajadusel selgitasin: tegemist on ehitajatega, kes uusrajooni arendamiseks kannavad laudu ja palke.“     

„Kellamees“ (1991)

Õpilane: „Jällegi – daatum graafilisel lehel viitab aastale 1991. Väga murranguline aeg meie jaoks. Taasiseseisvumise aasta. Kellamees kuulutab seda ette. Ta justkui äratab meid, aga on veel põlvili ega tea veel, kas saab selga sirgu ajada. Igatahes püüab ta meid halvast unest kella helistades üles äratada. Taevas on küll veel väga tume, aga juba on horisondi tagant tõusmas helendav koidik.“

Meister: „Väga ilus. Mina pidasin selle töö puhul ennekõike silmas, et kellade motiiv on meie rahvausundites väga levinud. On rõõmukellad, aga ka häirekellad. Kui ma ei eksi, valmis see töö aasta algul, kui Riias ja Vilniuses toimusid verised sündmused. Miks kellamehe just põlvini panin? Et ta suure Tõllu kombel justkui hüüaks: „Tulge appi, vaenlane on maale tulnud!““

„Nukud“ (2003)

Õpilane: „Minu jaoks on tähenduslik aasta, millal sa selle pildi oled maalinud: 2003. Ilma seda teadmata võiks ju arvata, et maal on tehtud paarkümmend aastat varem, kui me kõik olime siin tasalülitatud ühiskonnas omamoodi nukud, võimu vallata. Kui meid kuskilt kõrgelt kas otse või kaude juhiti ja liigutati, kus siis suur ja punasesse riietunud märkinimene oli selgelt kõigist üle. Vahemärkusena: sellel maalil võib leida kokkupuutepunkte sinu väljavalitud tööga „Trepi tipus“.

Ma ei ole kunagi käinud nõukaajal valges majas ehk siis tollases parteikomitee hoones, aga võiks ju arvata, et näiteks omaaegne ideoloogiasekretär Rein Ristlaan vaatas oma kabineti aknast niimoodi alla kunstiinimeste poole, neid juhtides või vähemalt enda arvates juhtides. Küllap oli neid, keda ta juhtiski. Või oleks õigem öelda, et manipuleeris. Selles mõttes on väga tähenduslikud kruvidega kehade külge kinnitatud käed, mis kinnitab, et suurem osa manipuleeritavatest on nukud.

Samas, kui tähelepanelikumalt vaadata, ei ole nn märkinimesed, siinses kontekstis nukud, üldsegi mitte ühesuguste nägudega. Teiste keskel on üks naeratav või isegi irvitav nägu. See võiks olla näiteks kollaboratsionist või nuhk. Tema selja taga on omakorda ühesilmne märkinimene – erak, kes on ennast ühiskonnast sotsiaalselt täiesti välja lülitanud, kes ei ole ei juhitav ega manipuleeritav.

Kui see süžee tuua aga tänapäeva ja lähtuda maali valmimise daatumist 2003, võib ju öelda, et ega me praegugi ole oma tegudes ja valikutes lõpmatuseni vabad. Me oleme ühes teises liidus ning sõltume suuresti Brüsselist tulevatest käskudest ja keeldudest.“

Meister: „Mina mõtlesin seda pilti tehes üldistavalt, et inimesed on juhitavad ja inimloom on karjaloom. Mulle juhtimine ei meeldi ja ma pole elus tahtnud juht olla. Mind taheti kunagi panna kunstnike liidu esimeheks, mille peale ma ütlesin kindla ei, et jätke mind rahule. Ma tean, ma ei ole juhi tüüp. Minu vastulause oli: „Ma ei saa öelda täiskasvanud inimestele, et tehke nii või tehke naa. Täiskasvanud inimene peab enda eest ise vastutama.““