Jane PaberitFoto: Kuvatõmmis/ERR
Inimesed
26. detsember 2019, 20:51

Abistatud suitsiidi sooritanud Jane Paberiti tütar: kõige raskem oli emadepäeval (68)

Teise jõulupüha õhtul oli ETV ekraanil dokumentaalfilmi „Jane Paberiti lugu“, mis rääkis loo palju südameid võitnud Jane Paberitist, kes võitles ALS-i haigusega ning kellest sai esimene inimene, kes sooritas Šveitsi kliinikus Dignitas abistatud enesetapu.

„Ta oli õiglane, kui pidi laste jagelemisi klaarima, jäi objektiivseks. Pooli ei valinud – saime kõik riielda kui vaja,“ rääkis saates Jane tütar Anna-Stiina. „On vedanud, et mul oli selline inimene, kelle kõrval üles kasvada,“ rääkis Jane teine tütar Marleen.

„Minu silmis on ta alfaemane – elav, rõõmus, võtab elult kõik, mis võtta saab ja annab topelt tagasi. Ta on selline inimene, kes motiveerib ja inspireerib mind olema parem inimene,“ rääkis Jane kõhutantsutrennis käinud Elerin.

Jane sai ALS-i diagnoosi 2017. aastal ning see oli ka viimane aasta, kui ta sai tegeleda tantsimisega. „Siis oli see juba raske. Kui sul pole tasakaalu, siis sa väga ei tantsi. Mu jalg hakkas ära väsima, seostasin seda kõigepealt pikalt kukekannusega, mis on tantsijate haigus, siis mõnda aega ületöötamise ja väsimusega. Mingil hetkel sain aru, et väsimus jalas on teistmoodi. Tervel inimesel väsivad jalad ühtmoodi ära. Siis hakkasingi arstil käima, sest mul tekkis tunne, et see pole õige asi,“ meenutas Jane aega, kui ta haigeks jäi.

„Mina seletaks seda sellena, kuidas su keha järk-järgult alla annab ja nõrgemaks läheb, sa kaotad oma keha üle võimu,“ kirjeldas Marleen ema haiguse kulgu. „Jääb voodisse, ise ei liigu, ei saa end pesta, lõpuks ei saa ise süüa, hingata, silmalaugusid lahti teha,“ kirjeldas aga Anna-Stiina. „See oli väga hirmutav, sest alguses me kartsime ja ta kahtlustas hoopis teisi haigusi, mis oleks pigem olnud kingitus,“ ütles Anna-Stiina.

Jane kirjeldas, et haigus andis endast tunda esiti vasakus jalas, liikus siis vasakusse puusa ja lõpuks tundis ta, et ka korsetilihased on nõrgad. „Kui ma prooviks seda kirjeldada, siis umbes nii, et kui oled väga raskes joobes ja üritad köiel või poomil kõndida,“ selgitas Jane, kuidas ta end tunneb.

Marleeni sõnul oli diagnoosist kuulmine väga raske, kuna inimesed teadsid, et Jane on tantsuõpetaja ja väga liikuv inimene. Jane sõnas, et inimesed ütlevad talle pidevalt, et ta on väga tubli ja vapper, kuid tema tunneb end sellistel hetkedel hoopis süüdi. „Ma ei ole absoluutselt vapper, enamuse üksi kodus oldud ajast tegelen ma aktiivselt nutmisega. Ma ei ole vapper. Mind hoiab püsti mõte, et ka mulle võib lennuk pähe kukkuda ja ma võin sellest kergemini pääseda.“

Kui varem käis Jane veel käimisraami abil, siis 2018. oktoobriks liikus ta juba ratastoolis. „Seda ei saa nimetada käimiseks, aga ma suudan siirduda ise voodisse, voodist tooli, tualetti, elulised ja olulised toimingud saan tehtud, aga ma ei kõnni. Õnn tuli õuele koos elektrilise ratastooliga, siis ei olnud ma enam teiste lükata-tõmmata. Ratastool on minu elukvaliteeti tohutult tõstnud.“ Jane ei salanud, et tal on raske. „On üllatav, millega inimene harjub ja kohaneb. Kui ise ei oleks läbi teinud, ei usuks. Ma ei hakka salgama, muidugi on raske, aga me saame hakkama,“ ütles Jane.

Jane ütles ka siis, et ta on alati olnud loomult looja ja organiseerija. „Kui parem käsi ka selliseks läheb, nagu vasak (Jane vasak käsi ei funktsioneerinud selleks ajaks enam väga hästi – toim.), kui ma end enam ise teenindada ei saa, on see minu jaoks inimväärse olemise piir.“

Saate autor Taavi Eilat jälgis Janet pikka aega. Tänavu jaanuaris ütles Jane, et veedetud jõulud ja aastavahetus jäävad tema jaoks viimaseks. „Minu ja mu pere jaoks oli algusest peale teada, et ma tahan minna Šveitsi assisteeritud suitsiidile, see on minu otsus ja samas – ega valikut ju väga palju ei ole,“ sõnas Jane ja kinnitas, et tal ei ole selle otsusega raske leppida.

Anna-Stiina sõnul oli kõige raskem toime tulla emotsionaalse poolega – et Jane ei näe, kuidas kasvab suureks tema tol hetkel ainus lapselaps, Anna-Stiina poeg. „See teeb kurvaks.“ Jane ütles, et keegi ei saa tema otsuse puhul eetikast rääkida. „Mis eetika? Mida eetilist on lamatistesse suremises? Ma suudan mõista, et paljude jaoks ons ee surmapatt, aga ma ei arva, et oleksin enne seda enesetappu patuta olnud. Meie ühiskond ei ole paraku valmis ka selliste haigetega tegelema – meditsiin, sotsiaalsüsteem, mitte keegi.“

10. märtsil peeti Jane lahkumispidu – tantsiti ja öeldi tänusõnu. Siis sai Jane ka teada kuupäeva, millal ta elust lahkub. „See ei ole raske, aga ootamine on tüütu,“ rääkis Jane saates. „See oli päeva parim uudis, kui selle kirja sain.“ 23. märtsil hakkas ta perega Šveitsi poole sõitma, autoga. „Roadtrip, elu on seiklus,“ muigas Jane vastuseks küsimusele, miks just autoga. „Et ei jääks selline tunne, et siuh-sinna, valmis ja siuh-tagasi, et see protsess oleks võimalikult meeldiv. Natuke tseremoonia või nii.“

Jane kogus abistatud suitsiidi eest maksmiseks annetusi ja head eestlased annetasid talle lausa nii palju, et raha jäi ülegi teiste ALS-i haigete abistamiseks. „Aitäh veel kord kõigile, kes selle reisi jaoks annetasid,“ tänas Jane pisaratega võideldes enne sõitma hakkamist.

27. märtsil rääkis Anna-Stiina Taavi Eilatile, et Šveitsi jõudes nutavad kõik juba oluliselt rohkem kui varem. „Nostalgiliseks ja härdaks hakkame muutuma vaikselt.“ Jane kirjeldas ka, kuidas näeb välja assisteeritud enesetapu protseduur. „Kõigepealt võtan ravimi, mis rahustab mu kõhu ja ootan pool tundi selle mõju. Siis võtan sisse unerohu.“ Anna-Stiina ütles, et Jane saab viiekordse surmava doosi rohtu. „See on pool klaasi pisut mõrkja maitsega vedelikku ja umbes viie minuti jooksul ma uinun,“ rääkis Jane.

Paberit ütles ka, et oleks tahtnud natuke kauem vanaema olla. Taavi Eilat uuris, kas ja kuidas mõistab Jane lapselaps, kes samuti Šveitsis kaasas oli, toimuvat. „Ei,“ ütles Jane ja puhkes nutma. Anna-Stiina sõnas, et pole oma pojale veel midagi sel teemal rääkinud. „Kuidas seda selgitada, et tulime mammiga reisile, aga tagasi läheme ilma temata?“

28. märtsil lahkus Jane meie hulgast. Saates lehvitas ta enne kliinikusse sõitmist naeratades kaamerale, kollane nartsiss pihus ja kinnitas, et on endiselt oma otsuses kindel.

Marleen rääkis, et ema lahkumine oli tema jaoks viimase momendini hägune. „Tal olid kindlad asjad, mis ta meile soovis öelda. Ta luges kõigile sõnad peale, et Marleen peab ülikooli minema ja ülikooli lõpetama, sellise tulevikupaani sättis mulle valmis. Mulle tundus, et ta oli valmis ära minema.“ Anna-Stiina meenutas, et ema ütles enne lahkumist: „Nüüd siis algab lahedate pidu, jah?“ „Siis ütles ta, et armastab meid kõiki.“

Septembris rääkis Anna-Stiina, et ema kodumajas elab nüüd Marleen. Viimane lisas, et elab seal koos peigmehe ja kahe kassiga. „Kõige raskem oli emadepäeval. Siis on ka raske, kui näen, et kellelgi on armas ema-lapse hetk või vanaema ja lapselapse hetk. Mul on hästi raske leppida sellega, et meil emaga neid hetki ei tule,“ ütles Anna-Stiina. „Ma saan aru, miks ta seda tegi ja toetan seda, aga fakti, et teda enam meiega ei ole, on keeruline aktsepteerida,“ sõnas Marleen. Mida Marleen emale ütleks, kui veel saaks? „Ma lihtsalt tänaksin teda, et mul selline lahe, vägev ja võimas ema oli.“