Jörbergi lesk Ester: aasta Üllarita on mulle raske olnud (2)

„Tihtipeale on ALO TVs hommikul kella 9–11 vahel videod, kus Üllar esineb, ja neid ma vaatan,“ tunnistab aasta tagasi lahkunud muusiku Üllar Jörbergi lesk Ester. „Ma joon just sel ajal hommikukohvi ja siis vaatan, milline video on ALO TVs peale pandud. Olgugi et ma olen kõiki neid näinud ning mul on telekas terve rull neid Üllari videoid.“ Hetkedel, kui Ester Üllarit videolt vaatab, pole mingit pistmist taaskohtumisega. Need on üksnes meenutus. Neljakümnest koosoldud aastast. 

Vanade videote vaatamises pole midagi eriskummalist. Olid ju Üllar ja Ester kogu aeg koos. Igal pool. Ka Estri poeskäikude aegu. „Mehed üldiselt vihkavad poeskäimist, aga Üllar kannatas vaikselt,“ naeratab Ester. „Me autoga läksime ja tema istus seal kuskil, kui mina poode läbi kammisin.“ Et paar elas Ihastes, Tartu külje all, siis oli linnaminek tõeline koostöö. „Üllar oli ju vaba kogu aeg, mina olin vaba,“ meenutab Ester. „Kui linna läksime, siis ikka koos.“ 

Tõepoolest, tartlased mäletavad neid kahte alati kahekesi liikumas. Mustade juuste lehvides. Dünaamiline duo. Praegu on esimesed pühad, kui Ester on ilma armastatud kaaslaseta. Sest Üllar on lahkunud. Igavesele esinemisele. „Neid pühi, kus Üllar oli mängul ja mina üksi kodus, on olnud palju,“ tõdeb Ester, et pühadeaegne üksiolek ei ole tema jaoks midagi uut ega maailma lõpp. „Nii et sellest pole midagi, sest jõulud mulle eriti midagi ei tähenda. Teatud aastatel oli ta mängudel, teinekord mitte. Aga me olime tegelikult iga päev koos. Meie elustiil oli selline, et pühad ei lugenud midagi. Kui Üllar oli esinemistel, olin mina omaette. Ma ei ole mingi tita, et ma ei saa üksinda kodus olla. Inimese jaoks on põhiline teadmine, et sul on inimesed, kes sinust hoolivad ja kes sind armastavad – natuke, ühest äärest armastavad, ja see on mulle kõige tähtsam. Mul ei ole vaja, et see inimene mu kätt kogu aeg hoiaks.“