Sass Henno karmist lapsepõlvest: palusin päkapikult, et mu ema sureks (151)

„Mu isa mind kunagi ei löönud ja vaatamata sellele, et ta mind ei kasvatanud, saame me siiamaani hästi läbi. Mäletan, kuidas ema kutsub mind oma toast välja, vaatama, kuidas isa poksijaasendis meie paneelmaja korteri esikus keksib. Ma tean, et mu isa on mu ema löönud, olen näinud, kuidas isa on ema löönud,“ paljastas Sass.

Mees rääkis ka, et ta pidi valetama, kui oli mingi asjaga hakkama saanud. „Kes lõhkus tassi ära? Valetad, et mina ei tea,“ rääkis Henno, et tassi lõhkumise eest võis ta jääda ilma kiitusest või preemiast. „Mul oli üks oranži peaga kepphobune. Mingi hetk joonistasin ma ta põskede peale pastakaga viisnurgad. Ema ütles, et nüüd pead selle ära viskama ja ma pidin selle prügikasti viima. Mäletan, kuidas ma nutsin ja silitasin seda soditud põskedega hobust.“

Sass rääkis „Jõulutunnelis“, et mäletab kümneid ja kümneid kordi peksasaamisi. „Üsna pea, mingi hetk ma olin nii vana, et oskan ema eest ära joosta, vastu hakata. Mingi hetk ma ütlen ise emale, et kuule, ma panen sulle ühel päeval toidu sisse klaasikilde, kui sa mind rahule ei jäta.“

„Mulle kingiti jõuludeks päkapikk, millelt sai soovida ja mina palusin, et mu ema sureks ära, sellepärast, et ma saaksin minna lastekodusse, et seal äkki ei peksta,“ paljastas Sass jahmatava hetke oma elust. „Minul emaga sellist armastuse mälestust ei ole kunagi olnud. Mäletan hirmu, tülgastust, viha. See on hästi suur probleemistik, mis on minus isiksuse või mehena ka kaasas käinud Ma arvan, et seepärast on hästi tihti mu loomingu peategelased naistevihkajad. Minu tähenduses on naine olnud alati inimene, kes sind lõhub, teeb sulle haiget ja sind ei mõista. Kui ta ennast sitasti tunneb, siis see on normaalne. Ma millegipärast arvan, et tal puudub võime oma vigasid tunnistada. See on üks suur enesekaitse, mis on pärit tõenäoliselt tema lapsepõlvest.“

Sass paljastas ka, et 15-16aastaselt läks ta kodust ära ja hakkas koos elama oma esimese pruudiga. Intervjuu vahel näidati ka klippi loengust, mida Sass noortele peab ja loengus paljastas mees, et kord võttis ta oma pruudilt ära telefoni, et lugeda tema sõnumeid. Kui tüdruk oma telefoni ära tahtis võtta, tõukas Sass teda. Ajakirjanik küsis ka, millal Sass viimati naist lõi. „Ma arvan, et ma olen löönud seda tüdrukut, kellega ma koos elasin, siis, kui ta tuli minu käest telefoni ära võtma. Ma arvan, et rohkem ei ole ma seda teinud.“

Sass usub, et ta ei ole vägivallast hoolimata kuritegelikule teele läinud seepärast, et tal olid väga hea kool, klassijuhataja ja koolisõbrad. Siiski ei teadnud keegi koolis tema kodusest olukorrast midagi. „Ma arvan, et ma olin kolmekümnene, kui terapeudi juures sellest rääkisin,“ meenutas ta. Terapeut ütles, et mees peaks tegema rahu oma emaga ja saab siis ka korda oma pere- ja naissuhted. Seepeale kirjutas Sass emale kirja, et käib terapeudi juures ja et ta ootab emalt vabandust selle eest, et ema teda peksis. „Siis ta ütles, et no, oled sa ikka naljatilk, oled elus ainult paar korda peksa saanud ja miks sa dramatiseerid üle,“ kirjeldas Sass ema reaktsiooni.

Mees tunnistas ka, et kui ta veel alkoholi tarbis, oli tal ka depressiivseid episoode ja enesetapufantaasiaid, kuid sellest hoolimata ei ole ta kunagi oma elu kallale kippunud. „Kohe, kui ma üle kahe aasta tagasi alkoholi joomise maha jätsin, kadus kõik ära.“

Sass sõnas, et ta oleks praegugi tänulik, kui ema paluks lihtsalt andeks selle eest, et teda peksis. „Kõik vanemad kodudes, kes te olete oma lastele haiget teinud – võtke jõulude ajal see jõud ja öelge: „Palun vabandust, et ma sulle haiget olen teinud, ma ei oleks pidanud seda tegema.““