Taavi Eilat tegi dokumentaalfilmi Jane Paberitist: see oli tervendav kogemus, kuid poetasin ka pisaraid (11)

Eilat tunnistas, et Paberiti looga tegelemine on pannud teda väga palju mõtlema surma peale, aga kokkuvõttes oli selle loo tegemine tema jaoks tervendav.

“See on ikkagi lugu elu haprusest. Sellest, kuidas täisjõuline naine, kes on kogukonnas liider, tantsuõpetaja, saab ühel hetkel teada, et tal on haigus, mis lõppeb paratamatult surmaga. Millel ei ole ravi. Kuidas sellega toime tulla, kuidas selle sees jõuda selleni, et ei taha surra hingamisraskustesse, nagu ALS-i haiged tavaliselt surevad,” rääkis ta. 

Dokumentaalfilmis jälgiti kahe aasta jooksul Jane ja tema lähedaste elu, kes temast maha jäid.

"See on võib-olla kõige kurvem hetk. Mul ei olnud kunagi Janega rääkides kurbusmomenti, sest ma tulin sealt võttelt alati positiivse ja rõõmsameelsena ära, sest tema ise oli oma otsuses väga kindel. Aga kui ma tütardega räägin, siis ei saa salata, et olen ka intervjuud tehes poetanud pisara.”

Eilati sõnul ei ole tema Paberiti teekonna dokumenteerimise pärast negatiivseid kommentaare saanud, kuid ta ka ei trüginud üle piiride, milles kokku lepiti. 

Eilati sõnul tõi aga Jane loo avalikustamine kahetisi arvamusi: ühelt poolt leidis ta inimesi, kes annetasid raha, et ta Šveitsi abistatud enesetapu saaks sooritada. Teisalt oli ka negatiivse tagasisidet, näiteks läksid tema koduukse taha usuinimesed, kes tahtsid tema eest palvetada.

"Neid usutrolle nagu tema neid nimetas, olles ise mitteusklik inimene, oli väga palju. Tagantjärele ta ühes vestluses ka ütles, et kui ta oleks pidanud midagi teisiti tegema, siis ta võib-olla oleks esimeses intervjuus omaenda oleku säästmiseks öelnud, et ta on usklik ja palvetab iga päev. Võib-olla ei oleks teda nii palju siis tülitama hakatud,” tõdes ta. 

Eilat on pärast Paberiti teekonna kajastamist pidanud veelgi surmast kõnelema ning ta usub, et surmast rääkimine on väga vajalik ning eluterve. "See on elu osa. Mina suren ära, sina sured ära, televaatajad surevad ära. Ma loodan, et me kõik sureme võimalikult hilja ja elame hästi kaua.”

Dokumentaalfilmi Janest oli Eilati sõnul vaja selleks, et tema lugu oleks tervikuna koos. "Ehk see tõesti paneb ikka midagi lõpuks ka liikuma ka selles osas, sest see abistatud enesetapu teema sai küll kõneaineks, aga kadus suhteliselt kiiresti ära.”

“Ega midagi ju tegelikult ei muutunud ja mulle tundub, et ühiskond ei ole veel selleks legaliseerimiseks kui selliseks valmis. Aga me võime sellest natukene rääkida,” ütles Eilat.