Kirjanik pani Eesti kuulsuste surmalood raamatusse: võib öelda, et pooltel on küljes olnud viinaviga (24)

 „Võib öelda, et julgelt pooltel on viinaviga küljes olnud. Ühel või teisel moel on see mõjutanud – kas siis raskendanud haiguse kulgu või maksa ära lõhkunud,“ rääkis Pulver. Saatejuht Grete Lõbu proovis, kas Pulver ise peast mäletab ka, mis siis kellelegi saatuslikuks sai.

„Gunnar Grapsil oli seesama viinaviga. Ametlik põhjus oli infarkt, kui ma õigesti mäletan, aga nagu sõbrad ja tuttavad on väitnud, eks ta viimasel eluaastal armastas väga kõvasti viina visata.“

Mõned nimed on Pulveri sõnul raamatus sellised, mis ei pruugi tänapäevasele lugejale eriti midagi öelda, näiteks kirjanik ja ajakirjanik Andres Saal, kes pidi üle poole sajandi maamulda sängitamist ootama. „Andres Saal avastati üheksakümnendate lõpus, 66 aastat pärast surma Tartu kirjandusmuuseumist kuskilt riiulinurgast, kui hakati tegema inventuuri. Leiti plekkpurk, mille peal oli kirjas, et see on Andres Saali põrm. Siis ta maeti maha lõpuks.“

Jaak Joala kohta rääkis mees, et keegi ei teagi täpselt Joala surmakuupäeva. „Eks tal oli infarkte, insulte ja tervis oli väga kehv. Jaak Joala oli lõpus avalikkuse pelglik ja ei tahtnud ajakirjanduse ega kellegagi suhelda. Kui ta kuulis, et haiglasse oli tulnud Elu24 fotograaf, palus ta end kiiresti haiglast välja kirjutada ja läks koju. Kodus ta kukkus, lõi pea vastu põrandat ära ja ilmselt selle kätte suri. Ta leiti tükk aega hiljem, surmapäevaks pandi see, millal ta leiti, aga keegi ei tea täpselt, millal ta suri. Aga see ajavahemik ei ole pikk, sest ta leiti kolm päeva pärast seda, kui ta haiglast koju sai.“

Naisi on raamatus õige vähe. „Naiste puhul on huvitavamaid lugusid vähem,“ tõdes Pulver. Raamatus on näiteks Silvi Vraidi lugu. „Silvi surmapõhjus oli ajukasvaja. Selle avastamine jäi väga hiljaks ja natuke otsis ta abi ekstrasenssidelt. Need püüdsid teda aidata peavalude vastu, mis teda aastaid painasid, aga pärast tuli välja, et on ajukasvaja. Kui opereeriti, oli juba natuke hilja.“

Kas Pulver ei pea aga surma liigprivaatseks sündmuseks, millest suurelt rääkimine perekondadele haiget võiks teha? „See on avalik info, avalikest allikatest kokku korjanud. Ma ei ole läinud kellegi juurde torkima,“ sõnas Pulver. „Eks surmal mingi vägi ja kummaline asi on. Ma hakkasin jaanipäeval materjali tõsisemalt kokku ajama. Ärkasin 1. juulil üles, olin eelmisel õhtul päris usinasti selle surmateemaga tegelenud, ja esimene mõte mu peas oli, et ma olen oma isa üle elanud. Kontrollisin kalendrist järele ja see oli täpselt see päev, kus ma olin vanem, kui mu isa jõudis elada,“ paljastas Pulver ka ühe kokkusattumuse.