Film
17. detsember 2019, 20:23

Välismaalase pilk „Tõele ja õigusele“: Pearu tigedus Andrese vastu võtab lausa türanlikud mõõtmed (15)

Ajakiri Variety kirjutas Eesti suurfilmist „Tõde ja õigus“ kiitva arvustuse. Paraku tõdeb autor siiski, et väljaspool Eestit on filmi edu kaheldav. Mitte hea näitlejatöö või raamatule truuks jäämise puudumise tõttu, vaid kuna tegemist on lihtsalt nii kindlasse kultuurikonteksti asetuva looga, mis väljamaalastele kahjuks kaugeks ja mõistmatuks jääb.

Arvustuse autoril Jay Weissbergil igatahes ei paista „Tõe ja õiguse“ loo mõistmisega raskusi olevat. Ta tunneb tausta, ehk on isegi Tammsaare raamatu esimest, ainsana inglise keelde tõlgitud osa sirvinudki. Aimab, milliseid filmi osi on raamatuga võrreldes ilmselt natuke kärbitud. Autorile avaldab muljet, et režissöör Tanel Toom nii paljutähendusliku teose ekraniseerimisest tagasi ei kohkunud ja filmilinale raamatule suhteliselt truuks jäänud versiooni lõi.

„Oma põhiolemuselt on „Tõde ja õigus“ läbi mitme aastakümne vältav lugu idealistlikust noorest põllumehest 19. sajandi lõpul, kelle kangekaelne sihikindlus oma kehv maalapp õitsvaks koduks muuta pimestab teda selle osas, kuidas see tema perekonda psühholoogiliselt laastab,“ mõistab arvustaja loo käiku. „Andres Paas (Priit Loog), filmi peategelane, on kui sulam stereotüüpilistest Põhjala mehe iseloomuomadustest: tõrges stoilisus ja emotsionaalne jahedus. Mees, kes on nii keskendunud enda ja oma laste elu ülesehitamisele, et ei mõtle kordagi nende õnnetundele. Toomi jaoks ei ole see lihtsalt ajastu vaimu kirjeldus, vaid rahvuslik joon, mis endiselt hinge läheb, seotud eestlaste kiindumusega oma maatükile, mis mõistagi pärit sajanditepikkusest võitlusest enesemääramisõiguse nimel.“

Weissberg kirjutab kaasatundlikult Andrese algul rõõsast, hiljem end pooleks rabanud ja lõpuks haudagi läinud naisest Krõõdast (Maiken Schmidt) ja talle järgnenud heatahtlikust Marist, keda Andres lihtsalt ära kasutab. Naised filmis, kirjutab autor, mõistavad oma meeste vajadust hea sõna ja toe järele, ent mehed ei vasta samaga, jäädes külmaks ja kalgiks.

Andres alahindab Pearu (Priit Võigemast) reetlikkust, kuid kahjuks ei väljenda filmi stsenaarium Weissbergi hinnangul piisavalt seda, kui vaenulik Pearu oma uue naabri suhtes tõepoolest on. „Andres usub, et veenis oma naabrit kraavikaevamise tööd jagama, ent Pearu nõuab, et kraav olgu tema maal ning üllatab Andrest (kuid mitte filmivaatajat), kui asub veevoolu ise kontrollima. Järgneb aastakümnete kaupa silm silma, vorst vorsti vastu stiilis käitumist, mitu kohtuistungit ning Pearu tigedus Andrese vastu võtab lausa türanlikud, „ebakristlikud“ mõõtmed.“

Kristlik element, mõistab Weissberg, on loos väga tähtis, kuid kahtlustab, et sai raamatus rohkem tähelepanu ja parema lahtiseletuse.

„Üllataval kombel, arvestades filmi pikkust ja korduvaid motiive (olgu siis kalestunud inimsuhted või suured looduskaadrid), ei veni film eriti, suuresti tänu hästi valitud näitlejatele, kes kannavad oma rolli veenvalt, isegi kui nende tegelased on pigem kirjanduslikud arhetüübid kui nüansirohked lihast ja verest karakterid,“ kiidab arvustus. Ehkki autor kahtlustab, et „Tõe ja õiguse“ raamatu näol on tegemist millegi grandioossema ja sügavamõttelisemaga, mida film paratamatult natuke lihtsustama peab, ei usu ta, et need, kes raamatuga tuttavad pole, aru saaksid, et filmis midagi puudu jäi.