Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas sild õhtupimeduses raginal kokku langes 

Tõnis Erilaid, 14. detsember 2019, 00:04
Foto: ALDO LUUD/EESTI MAANTEEMUUSEUM
Kell oli veerand kümne paiku õhtul 14. detsembril 1928, kui Kärevere parvevaht kuulis Emajõel väljast meeletut raginat. Mees tormas õue. Raske oli pimeduses midagi näha. Alles siis, kui silmad sellega harjusid, nägi parvevaht, et endisest pikast sillast oli suur osa kadunud, kuna üks osa oli ainult otsapidi veest väljas, kirjeldab Postimees.

Asjatundjatest komisjon oli uue Kärevere silla esialgu kaks päeva varem vastu võtnud – koormuskatsed olid alles tegemata. Samal päeval olid tellingud ja ajutised tugisambad maha võetud. 

Paar tundi hiljem pidi sillavaht jälle ehmatama: mürinaga varises kokku kaldaäärne tugimüür.

Tol ajal ei olnud Kärevere sillal muidugi sellist tähtsust mis tänapäeval. Tartusse sõideti teist teed pidi ja mõnda ajalehte hämmastas juba ehituse algusest peale – miks mingile teisejärgulisele metsateele on niisugust raudbetoonsilda vaja?

Uurimisel tuli välja, et ilmselt valati sillasammaste betoon vette, mis ei lasknud seda korralikult kivineda. Sammaste kehvus loetigi hävingu peamiseks põhjuseks. Sild ehitati insener Ado Johansoni juhtimisel ja maavalitsuse inseneri Johannes Lenziuse järelevalvel. Nemad olid peamised süüdistatavad 1930. aasta märtsis alanud kohtuprotsessil. Johanson pääses kuuajalise arestiga, kuid pidi ehitamiseks kulutatud raha tagasi maksma.

Praegune Kärevere sild on järjekorras juba seitsmes. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee