„Egon Rannetile pakkus metsikut naudingut see, kui ta sai kellelegi halba teha.“ (2)

„Ta oli patoloogiline sadist, puhtalt väärastunud. Ma olen täiesti kindel, et see küüditamiste periood, 1940ndate lõpp ja 1950ndate algus, ja kõik Pagari tänaval toimunu – ta võis selles kõiges osaleda või seda mõnuga jälgida. Ta oli lihtsalt inimene, kellele niisugune asi pakkus naudingut, seksuaalset naudingut,“ kirjeldab Enn Vetemaa oma mälestusteraamatus Egon Rannetit. Teet Kallas lisab: „Rannet oli punane kus kurat, aga teda ei tahetud paha iseloomu pärast parteisse.“