GALERII | Meelis Lao esimene vestlusõhtu „Minu kogemus“ oli ülimalt menukas (9)

Ürituse eesmärgiks oli jagada kogemusi, taipamisi ja ka teataval määral lahendusi, kuidas sarnaste olukordadega elus toime tulla nii materiaalses kui ka vaimses maailmas. Kolmetunnine vestlus liikus huumori ja tõsiduse koostöös tasandil, mis meeldis saalis istunud enam kui 200 inimesele väga.

Pärast Trofimovi lühikest häälestusmeditatsiooni võttis vestlusõhtut modereeriv Neeme Raud ohjad enda kätte ja esitas mõlemale mehele esimese küsimuse: miks on seda üritust ikkagi vaja?

Lao ütles, et on kaks asja, mis teda isiklikult väga kõnetavad: ”Esiteks puudutab mind maailmas ja ka Eestis iga aasta toimepandavate enesetappude arv, mis on suuresti tingitud stressist eraelus, depressioonist ja suutmatusega probleemidest väljuda. Teine aspekt on kogemus, mis on inimelu kõige kallim vara. Keegi ei saa sinu isiklikku kogemust osta ega laenata. Teiste õppetunde ei saa mõista enne, kui pole seda kogenud. Mulle tundub totter seda elukogemust, visiooni ja ”tarkust” jätta lihtsalt niisama nurka vedelema.”

”Minu jaoks on hästi oluline see, et ma saan edasi anda kogemust, mida elasin läbi tänu pankrotistumisele. Oleks mulle ometi keegi omal ajal rääkinud, mida pankrotistumine üldse tähendab, siis oleksin olnud kindlasti võimeline tajuma paremini, kuhu see kõik mind üldse viia võib. Täna muidugi ütlen, et see kõik on olnud väga vajalik minu arengu jaoks, aga paljusid asju oleksin kindlasti teinud pisut teistmoodi,” sõnas Trofimov.

„Ma ei taha midagi muuta oma mineviku juures. Ma olen see, keda häirib ülekohus ja ma lähen alati appi nõrgematele. Tollal ei maksnud inimelu kopikatki ja loomulikult ma tegin vigu, aga see on olnud minu elu ja keegi pidi neid vigu tegema,” lisas Lao.

Tõstatati idee, et praegu on raske elada, sest inimesi ümbritseb nii-öelda suur internet, kus kogu minevik kuskile pilveserveritesse õhku jääb. Mõlemad mehed olid nõus, et raske on end päevapealt muutma hakata, kui minevik inimesega ühiskonna silmis nii tugevalt kaasas käib.

”Me ei saa lahti siis, kui me kuhugi takerdume. Kui aga leiame iseennast, oleme enesekindlad ja julgeme teha otsuseid, mis aitaks eluga edasi minna, pole mingi probleem ennast muuta. Kui keegi tahab mind kutsuda mafioosoks ja kui ma saan selle tiitliga midagi head ühiskonnas ära teha, siis jumala eest, kutsuge! Minevikust lahtisaamine eeldab, et pead endasse uskuma ja saama kellekski,” selgitas Meelis Lao.

”Esialgu tuleks endale andestada ja teistelt võimalusel andeks paluda. Oma lugu ei pea eitama, mina olen valmis rääkima,” tunnistas Tiit Trofimov julgelt.

”Tagantjärele on alati suhteliselt lihtne öelda, miks midagi juhtus. Ma ei teadnud tollal, milleks elu mind ette valmistab,” sõnas Lao. „Elu andis mulle situatsioone, mis aitaks välja tuua tõelise sisemise mina. Mind tõsteti ”üles”. Kõik sellele eelnev oli tilulilu, lapsemäng: jooksid ringi automaatidega, tegid äri, kõik oli kuidagi nagu põlvpükstes. Aga mingist hetkest tekkisid ”lohisevad sabad” ja ka tegelased, kes vaatasid kogu aeg, et kus on Meelis ja kas ta nüüd klaarib ära oma asjad või ei klaari.” Taustal olid probleemid maksuametiga, sest raha polnud; pankroti väljakuulutamine; kodu kaotamise oht; pingsad pilgud kohalikelt kriminaalidelt ja politseinikelt; kodused probleemid. Seda kõike oli korraga nii palju, et Laol tekkis tunne, nagu tuleks kõik maailmahädad korraga talle kaela.

Trofimov suudab enda pankrotistumist täna vaadata tänutundega. Loomulikult on selle kõigega kaasnenud palju süütunnet, viha, ebameeldivust, valu ja häbi: „Mäletan hetke, kus käisin zombina ringi, antidepressandid sees. Inimese paranemine toimib minu meelest nii, et kui sa saad oma rasketest aegadest rääkida ja teatud määral ka huumorit juurde lisada, siis oled sa sellest koormast vabanenud.”

”Meil kõigil on elus mingi oma teekond, aga seda vahepealset segavat mula on lihtsalt nii palju. Sellest mürast midagi õiget välja selekteerida on kuradima raske. Selleks, et seda selekteerida, pead sa olema midagi kogenud. Selleks, et kogeda, pead mingit teed läbi käima jälle,” arvas Lao.

”Madalseisudest väljatulek algab hormonaalsest tasandist. Hakkad tajuma, et midagi on seesmiselt muutumas. Minu pisike samm põhjast väljatuleku suunas algas sellest, et ma olin valmis astuma järgmise sammu ja lootsin, et äkki kõrvalnaabrid aitavad hädast välja,” naljatles Trofimov otsuse üle alustada enda ülestöötamist Soomes.

Öeldakse, et õige on endale seada üks siht. Lao mõtestas selle pisut ümber. „Kui meil on eesmärk kinnisideena silme ees ja kui samal ajal pakutakse jooksvalt veel kümmet erinevat võimalust, siis me ei näe lihtsalt neid uusi võimalusi, sest oleme kinni selles eesmärgis. Eesmärk peab olema, aga võlu peitub selles, kuidas selleni jõuda: lase lahti ja vaata, mida elul pakkuda on,” soovitas Lao.

”Miskipärast on nii, et kui inimesel läheb hästi, siis ta ei õpi. See on lihtsalt elus üks paratamatu paradoks. Kui kõik läheb kogu aeg hästi, siis me ei õpi mitte midagi,” lisas ta.

Kolme mehe vestlusõhtu oli ülimalt menukas. Publik esitas ohtralt intrigeerivaid küsimusi ja õhtu venis lausa tunnike pikemaks, kui algselt oli planeeritud. 

Vaata pilte!