"Kõhedad muinaslood" esilinastusFoto: Teet Malsroos
Film
12. detsember 2019, 22:37

GALERII JA ARVUSTUS | Mart Sander esitles uut filmi „Kõhedad muinaslood“ (5)

Multitalent Mart Sander on maha saanud järjekordse kunstiteosega, milleks sedapuhku on film „Kõhedad muinaslood“. Vaata galeriist, kes käisid Mardi filmiesitlusel ja loe, mida arvab sellest ajakirja Variety filmikriitik Nick Clement. 

"Õudne lõbu Eestist.", Autor Nick Clement, ajakiri Variety

Filmitegija Mart Sanderi antoloogiafilm „Kõhedad Muinaslood“ koosneb neljast täiskasvanutele mõeldud fantaasialoost, mis kõik on produtseeritud, kirjutatud, näideldud ja lavastatud meeldejäävalt. Eestis ja kogu Euroopas viljakat meelelahutuskarjääri teinud Sander on nii kaamera ette kui taha kokku liitnud nii mõnegi tugeva talendi, kelle tumedavõitu poeesia – nii visuaalne kui literatuurne – on alati silmatorkav. See mõtlemapanevate lühifilmide kollektsioon, mida esitletakse 90-minutilise tervikuna, mängib praegu Eesti ja Baltikumi kinodes, nagu ka limiteeritud ekraanidel Soomes, ja on selline žanrifilm, mis süütaks vaatajaid kogu maalimas, kui neil oleks võimalus seda näha. VOD levi oleks targa levitaja poolt kahtlemata õige samm.

Pärast kõhedat, unenäolist avastseeni, kus kuratlik jutustaja tutvustab filmi ja selle eesmärke (see motiiv kordub läbi kogu filmi), visatakse publik pea ees otse filmi „Tegelikult“; emotsionaalselt vaoshoitud kuid samas väga pingelisse ja tumedalt koomilisse trillerisse, mis õõnestab ootusi ning mängib vormi ja sisuga värskendaval moel. Sanderil on lavastajana anne tugeva hirmutunde ja tõeliselt salapärase atmosfääri esilekutsumiseks ning kuigi stoori ei pruugi rulluda lahti just sellisel viisil, nagu vaataja võiks oodata, pole kahtlustki, et üllatusmoment on osa selle filmi põhiolemusest. Kolm peent näitlejasooritust laovad filmile vundamendi ning kaameratöö ja montaaž on väljapaistvalt tugevad. Ning just siis, kui arvate teadvat, kuhu lugu pöördub, tõmbab Sander õudusfännil vaiba jalge alt ja lõpetab loo millegi ebatavalise ja humoorikaga. Lõpukaader on võrratu ja tulvil vihjeid vaatajale.

Teine lühifilm on „Peiteaeg“, mis on vaimukas konspiratsiooniteooriate baasil hargnev lugu. Ilmselt väikese-eelarvelise filmi kohta ambitsioonikalt teostatuna pakub film mõnusaid eriefekte ja taaskord katab Sanderi oskus miksida huumorit ja draamat kogu tulemuse loomingulisuse kihiga. Tahtmata midagi reeta – üks näitleja sai ilmset oma näiliselt jäiga ja emotsioonitu fraasiandmisega tonnide kaupa nalja, lüpstes musta komöödiat kuid säilitades samas sci-fi seikluse erutava vaibi. Pikkuse mõttes on see film kähkukas, kuid loodud enesekindlalt ja jutustab põneva loo, mis päädib kosmilisel „Wow“-noodil.

Pärast „Petteaja“ futuristilikku tausta, rändab vaataja ajas tagasi „Üksilduse allikale“, mis on stiilne ja õõvastav „Twilight Zone’i“ materjal. See 42-minutiline film baseerub Sanderi enda kirjutatud novellil. Tegevuspaigaks 1840-te aastate Eesti, keskendub lugu hüljatud paigast pärit külapoisile, kes on otsustanud lahendada – ja purustada – iidse needuse, mis on orjastanud ilusa noore naise. Ent ta ei ole päris valmis selleks, et see naine on müstilise nõiduse all, millest ta ilmselgelt ei tahagi vabaneda. See on täiskasvanute muinasjutt, fantaasialugu, mis hoiab publikut segaduses võrratute visuaalsete kaadrite ning ajast, perekonnast, metafüüsikast ja sürreaalsest rääkivate ideede kaudu. Sander on tugev visualist ning tema hoolikalt valitud võttepaigad annavad filmile suursugususe, mis laseb kõigel paista eksootilise ja värskena. Jõuline režii hoiab täpset tempot ja finaali saabudes sukeldub narratiiv põnevasse ja kummituslikku tegelikkusse, kus midagi ei saa ette ennustada. Näitlejatööd on kõik head, eesotsas nägusa kangelase Ott Sallaga, kes kehastab nii nooruslikku naiivsust kui eksiteele sattunud enesekindlust; tal on uskumatult väljendusrikas nägu, mis meenutab üheaegselt Adam Driverit ja Kip Pardue’t. „Üksilduse allikas“ on üks neist klassikalistest „Mis toimub?“ filmidest mis on alati publikule meeldinud ning näib olevat lõigatud samast materjalist kui endiste aegade vana kooli legendid.

Viimane lugu on mänguline „Kammerteener on süüdi“, süsimust komöödia-triller, mis tabab tonaalselt kõiki õigeid noote ja tõuseb kokkuvõttes erilisele tasemele. Kolm keskset näitlejasooritust on kõik äärmiselt hästi kalibreeritud ja suurepäraselt kooskõlas üle võlli keeratud narratiiviga. Tahtmata rikkuda vaataja lõbu selle lühikese ja nunnu filmi nautimisel, keerleb tegevus väga intiimse dialoogi ümber, mis käsitleb mõrva ja moraalselt küsitavaid käike kõigi karakterite poolt, kellel näikse olevat palju varjata.

Sander tõestab taas, et tal on silma tugevale lavastuslikule kompositsioonile – mis on olnud ilmne kogu tema eelnevas töös – ja et ta oskab sulatada musta komöödiat veidrate narratiivide ääsil. Kokkuvõttes sõltub millegi nii eripärase ja tonaalselt väljakutsuva, nagu see film, menu vaataja oskusest materjali sisse elada; kuid selle vaataja jaoks tabas see oma sihtmärki.