Galeriid
12. detsember 2019, 09:30

Sass Henno: vaikiv kõrvalseisja olla on turvaline, see on meie kollektiivne argus! (32)

Kirjanik Sass Hennol on viimaste kuude jooksul olnud üle 60 esinemise, kus ta räägib muu hulgas ka seksuaalvägivalla tegelikust näost - sageli on need kurjategijad oma tuttavad, keda pärast ohvrid pigem enda traumat alla surudes varjavad, tahtmata rohkem ebamugavusi.

„Võtan meelsasti vastu kutseid üritustele, kus saan rääkida vägistamiskuritegevusest ja võitlusest selle vastu, sest tundub et riik sellega tegeleda ei taha. Igal nädalavahetusel uimastatakse, vägistatakse, väärkoheldakse inimesi, kes sageli ei saa ise ka aru, et olukorras, kus sa ei suutnud vastu hakata, on ka vahekord, mille käigus ei toimu peksmist või kinnihoidmist, vägistamine,” ütleb Henno.

Sass, oled ühiskonnas justkui enda missiooniks võtnud selle, et räägitaks rohkem asjadest, millest keegi tegelikult rääkida ei taha. Miks inimesed teatud teemasid proovivad justkui vältida?

Vaikiv kõrvalseisja olla on turvaline. Sekkuja võib ju ise pihta saada, vaikivat kõrvalseisjat ei ründa aga keegi. See on meie kollektiivne argus. Meil on ajalooline taak, kus oma nina ette vaadata on turvalisem kui naabri pärast muretseda. Lihtsam on mõelda „ju ohver oli ise ka natuke süüdi“ või „kes teab, mis seal tegelikult juhtus“ ja „eks ikka igal lool on kaks poolt“. Samas sageli hakkavad tervikpilti mõistma inimesed alles siis, kui on ise sattunud olukorda, kus tunnevad karjuvat ebaõiglust, aga ka seda, et keegi neid ei aita.

Miks nende teemade avalikkuse ette toomine on oluline?

Te ei kujuta ette ka, kui palju on Eestis seksuaalvägivalda, mis pole lapsevanemateni, politseini ja avalikkuseni jõudnud. Lapsed ei räägi, mida nendega sugulased, vanemad, treenerid, naabrid ja teised lapsepõlves teinud on. Olen inimestelt, kellega olen palju aega koos veetnud, kuulnud lugusid, mis nende lapsepõlvemälust alles täiskasvanuna välja tulevad – ja need kõik on tegelikult lood, mis oleks pidanud vajama traumateraapiat. Ja siis veel see mõõde, et iga naisterahvas teab kedagi, keda on vägistatud. Iga meesterahvas ei tea kedagi, kes oleks vägistaja. What’s up with that? Põhjus on selles, et me ei nimeta asju õigete nimedega. Enamik vägistamisi on meestejuttudes „mingi lohaka eidega segi peaga seksimised“ või midagi sellist.

Milline peaks olema tänapäeval suhtlus lapse ja lapsevanema vahel, et nad mõistaks teineteist?

Kui vanemad ütlevad, et „sa võid alati teha asju, mis mulle sinu arvates pettumust valmistavad, mina armastan sind ikkagi“, on juba põhiosa tehtud. Kui armastusele ja lugupidamisele lisada ka reeglid, mis kehtivad, on loodud perekondlik kultuur, mis teenib jätkuvuse huve. Oluline on, et reegleid ei nihutata lõdvemaks, kui vanemal on hea tuju või rangemaks, kui vanem tunneb end süüdi või võimust ilmajäänuna.

Sest täiskasvanu ka ei suuda elada maailmas, kus üks päev on lubatud kiirus 43 kilomeetrit tunnis ja teine päev 78 ja me ei tea kunagi, mille eest trahvi või preemiat võib saada. Mõistmise huvides tasuks ära kaotada nii karistused kui ka preemiad. Karistused kaotavad austuse ja loovad hirmu. Preemiad tekitavad sõltuvust ja soodustavad manipuleerimist ja ebaausust. Vähemalt nii mulle hetkel lapsevanemana tundub.

 

Sass Henno Foto: MIHKEL-MARKUS MIKK

Kuidas tähtsustada ennast, aga jääda seejuures viisakaks ümbritsevate inimestega?

Ma arvan, et tuleb proovida alati käituda teistega nii, nagu tahan, et minuga käitutakse. Isegi kui olen solvanud mõnda naisepeksjat või kirjutanud mõnele rassistile sotsiaalmeedias kurja kommentaari, siis küsin ikka endalt: kui ma ise oleksin naisepeksja, siis kas mul oleks okei, kui mind solvatakse? Vastus on alati „jah”.

Milline on olnud sinu elus see hetk, kui valisid või oleksid pidanud valima iseenda?

Ma ei tea. Ma olen alati teinud suuri valikuid kellegi teise pärast. Isegi joomise jätsin paar aastat tagasi maha, et olla isana normaalne eeskuju, mitte et ma enda tervisest väga hoolinud oleksin.

Mis on olnud sinu kõige julgem samm mugavustsoonist välja, mis on sind toonud täna siia, kus oled?

Alkoholist, ainetest ja kohvist loobumine ongi.

Kirjanik Sass Henno otsustas üles astuda 5. jaanuaril toimuval seminaril „Vali ennast!”

„Vali ennast!” on seminar, kus kõik esinejad on peaesinejad, olgu selleks siis Lea Dali Lion, Kaidi Karilaid või William Koval. Need on inimesed, kes on saanud tunda nälga, külma ja vägivalda, ja ka sellised inimesed, kes on üles kasvanud suures õnnes ja armastuses.