Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas eestlased kalendri hävitamisest päästsid (1)

Tõnis Erilaid, 10. detsember 2019, 00:09
Foto: Aldo Luud
Kui Kärt ühel sombusel päeval toimetusele kirja saatis ja meelde tuletas, et nüüd on õige aeg tuleva aasta kalendermärkmik tellida, siis mõtlesin, et vanasti sisaldasid kõige menukamad kalendrid lühijutte, naljalugusid, tulevikuennustusi ja retsepte, tänapäeval on aga nii, et kõige rohkem levib tähtraamatuke, mille pead ise täis kirjutama. Iga oma tegemine päev päeva, tund tunni kaupa. 

Eesti kalendriajalugu ulatub tagasi 1720. aastani. Kõige menukamad on olnud Vändra mehe Mats Tõnissoni väikesed odavad raamatukesed, milles oli talurahva jaoks mõnusat nalja ja rohkesti tarku õpetusi.

Rahva Täht-raamat 1882. aasta jauks tõi Tõnissonile aga pahanduse kaela. Siinsed saksakeelsed ajalehed kirjutasid, et see õhutab vaenu mõisnike ja kiriku vastu. Trükiasjade peavalitsus Peterburis ruttas kalendri hävitamist nõudma, kuid rahvas oli Eesti lehtede üleskutse peale jõudnud 10 000 eksemplarini küündinud tiraaži jäägitumaks kokku osta. Ainult 91 kalendrit saadi kätte. Töö kaotas aga tsenseerija, Tõnissoni sõbramees, kes oli „kramola“, riigivastasuse, läbi lasknud.   

Paraku sadasid Tõnissoni pihta edaspidigi süüdistused usuvastasuses. Oma elupäevad lõpetas ta 1915. aastal Peterburi kindlusevanglas. 

Kalendreid oli ta aga veel 15 aastaks ette teinud ja need jätkasid justkui vaenlastele ninanipsuks ilmumist.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee