„Mandariinide“ režissööri elutee katkes ootamatult

Vene meedia teatel sai Urušadzele saatuslikuks infarkt. Ingliskeelse Wikipedia andmeil tabas südamerabandus nimekat kineasti basseinis. Kuid Gruusia uudiseid levitav ingliskeelne veebiväljaanne Georgia Today kirjutas pühapäeval, et riigi siseministeeriumi teatel on kineasti surma asjus alustatud juurdlust. 

Urušadze sündis 30. oktoobril 1966 Thbilisis Nõukogude jalgpallikoondise väravavahi Ramaz Urušadze (1939–2012) pojana. 1988 lõpetas Zaza Šota Rustaveli nimelise Gruusia riikliku teatri- ja filmiülikooli. Esimene täispikk mängufilm „Siin koidab“ jõudis linale 1998 ning saavutas edu nii kodumaal kui ka rahvusvahelistel festivalidel. Gruusia saatis noore kineasti linateose ka Oscarite vaagimisele, kuid nominendiks film ei saanud. Oma teises filmis „Kolm maja“ (2008) astus režissöör üles ka näitlejana. 

Kirjutas „Mandariinide“ peaosa spetsiaalselt Ulfsakile

2012. aasta detsembris algasid Gruusias esimese Eesti-Gruusia ühisfilmi „Mandariinid“ võtted. Tegevus hargnes 1992. aastal Abhaasia sõja ajal sõja kartuses tühjaks jäänud Eesti külas. Ainsana on sinna jäänud Ivo (Lembit Ulfsak), et mandariinisaak võetud saaks ja raisku ei läheks. Tema majja satuvad kahe vastasleeri haavatud võitlejad. Majaperemees üritab džigittide vastastikust verejanu rahustades leida vastust küsimusele – kas kusagil on keegi, kes tõepoolest sellest sõjast võidab?

Urušadze kirjutas stsenaariumi ainult kahe nädalaga. Peaosatäitjana kujutas ta ette just nimelt Lembit Ulfsakit. „Lembit on meil väga populaarne. Kõik teavad teda – nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ta on meil praegu tõeline täht,“ rääkis režissöör 2015. aasta veebruaris Los Angeleses, kui „Mandariinid“ kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile, Õhtulehe intervjuus. Ulfsak omalt poolt kiitis käsikirja. „Tegin tööd, nagu muusik mängib noodist. Noodid olid ees head ja püüdsin need ära mängida, ilma et midagi vahele jääks. Kui oli kiire tempo, siis mängisin kiiremini. Nii see näitlemine käib ...“ Rolli ei nimetanud Eesti filmilegend tavalisest keerukamaks. „See lihtsalt oli parem. See, mis paberi peal kirjas, oli parem kui enamik asju, mida teinud olen.“

Uus film pidi esilinastuma 21. detsembril

Koostöö eestlastega oli Urušadze sõnul meeldiv. „Algul võib-olla natuke keeruline, sest pooled olid grusiinid, pooled eestlased. Grusiinid on ju palju emotsionaalsemad. See regioon, kus me filmisime, on samuti väga emotsionaalne,“ mõtiskles Urušadze ja jätkas siis: „Minu arvates meeldivad grusiinidele väga eestlased ja mulle tundub, et see tunne on vastastikune. Väikesed riigid, sarnased lood – Nõukogude Liit, okupatsioon ja nii edasi. [...] „Mulle meeldis, kui keegi ütles, et see film ei ole mitte sõjast, vaid maailmast. Väga hästi ütles, sest mina mõtlen ka sedamoodi,“ ütles režissöör, kes 2015. aasta suvel sai USA Oscari-akadeemia Academy of Motion Picture Arts and Sciences liikmeks. 

Koostöös Eesti Allfilmi ja produtsent Ivo Feltiga valmis ka „Pihtimus“ (2017), lugu vaimulikust isa Giorgist, kes varasemas elus soovis saada kineastiks. Väikeses Gruusia mägikülas hakkab ta kohalikele vanas küünis filme näitama. Seansid on menukad, tagatipuks sarnaneb kohalik muusikaõpetaja Lili vägagi Marilyn Monroega. Kas püha isa suudab sünge saladusega kaunitarile vastu panna? 

Tänavu valmis Urušadzel kaheksas mängufilm „Anton“, mis pidi esilinastuma 21. detsembril Jeruusalemma juudi filmide festivalil. Lapsepõlvesõpruse vankumatusest rääkivas draamas löövad kaasa Leedu filmi suurkujud Juozas Budraitis ja Regimantas Adomaitis.