Raamat

GALERII JA ARVUSTUS | Mart Sander esitles raamatu „Litsid“ kolmandat osa (3)

Mihkel Kunnus, 9. detsember 2019 20:36
Mart Sander Litsid III esitlus Foto: Teet Malsroos
Multitalent Mart Sander on kaante vahele saanud romaani "Litsid" kolmanda osa, mida ta esmaspäeva õhtul ka esitles. Vaata galeriist, kes esitlusel kohal olid ja loe, mida arvab raamatust Mihkel Kunnus. 

Kuidas jääda inimeseks ebainimlikul ajal?

Samal teemal

See võib kõlada pentsikult või isegi üleoleva sildistamisena, aga meie kultuuriruumis toimetavad mõned isikud, kellel on suur museaalne väärtus. Nad kehastavad kogu oma olemusega mingit kadunud ajastut. Mart Sander on üks neist. Aastal 1984 asutati Modern Fox, 1930ndate ja 1940ndate tantsu-, lava- ja filmimuusikat ning selle aja lööklaule esitav rohkearvuline ansambel, mille solistiks sai juba õige alguses (1985) Mart Sander.

Mart Sander on nagu ajarändur, ta oleks nagu selle ajajärgu suurkodanluse reinkarnatsioon ning kõik, mida ta teeb, loob või puudutab – olgu see film, kujutav kunst, muusika, lavakunst või kirjandus – kannab selle ajastu vesimärki. Sellise andega õnnistatult (või neetult) on talle arusaadavalt kõige kohasem just selle ajastuga ka tegeleda. Ja nii ongi ta enamasti teinud. Nüüd on ta valmis saanud kolmanda raamatuga romaanisarjast „Litsid. Naiste sõda“, kus jätkab möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lõpu ja neljakümnendate alguse keeruliste ajaloosündmuste kujutamist läbi „härrastemaja“ elanike ja kundede silmade.

Üheks iseloomulikuks jooneks Sanderi loomingus on miski, mis ühte fraasi surutuna võib paista  lausa mõistelise vastuoluna, nimelt põlislinlik isamaalisus. Ometi ei kätke see sõnamoodustis vastuolu, vaid on pelgalt harjumatu. Eesti identiteet on tihedalt seotud maa ja talupoeglikkusega – ja see on demograafilise ajaloo seisukohalt igati representatiivne – , aga ka omamaine linnakultuur on meil sajandeid vana, lihtsalt see on ajalooliselt olnud kõvasti väiksema arvuline.

Mart Sander on persoonilugudes korduvalt öelnud, et ta on põlistallinlane, et ta sugupuu on vähemalt seitse põlve Tallinnas elanud. Kummati on meie kirjanduslooline enesekujutlus petlik. Näiteks meie identiteedi kirjandusliku kujundamise ilmasammas – Anton Hansen Tammsaare – on empiirilisemal uurimisel rohkem linna- kui maakirjanik. Isegi tema peateose viiest osast kolme tegevus toimub täiesti linnas, rääkimata teistest teostest, millest enamiku tegevus leiab aset samuti linnas.

Ka Jaan Kross on järele mõeldes pigem linlik, rääkimata hilisematest klassikutest, Mati Undist või Mihkel Mutist. Ometi Mart Sanderi linlikkus on täiesti erinev ja omanäoline. Parema puudusel nimetaksin seda suurkodanlikuks, millekski, mis assotsieerub rebasenahkse krae ja elegantsete õhtutualettidega, peene sigaretsuitsu ja swing-tantsuga. Ka see kõik kuulub meie rahva ajalukku. Raimond Valgre jalutab läbi „Litside“ härrastemaja nii kirjanikufantaasias kui atmosfääriloomes.

Teiseks tuleks ära märkida kvaliteet, milles Mart Sanderile Eesti kirjanduses on raske võrdset leida. Ja küllap lugejale on see kvaliteet keskseim. See on nimelt põnevus. Lisaks filmilikule kujutluslaadile on Sanderi suurimaks andeks luua sündmustekäike, mis haaravad lugeja täielikult endasse ning on tihedalt täis ootamatud süžeepöördeid ja olnud sündmuste tagantjärele osutumisi hoopis millekski muuks. Ja nii korduvalt ja korduvalt.

See resoneerub eriti hästi toonase jõhkra ajastuga, kus keegi ei saanud kedagi ega midagi lõplikult usaldada. Valitsused ja režiimid vahetusid kiiresti ja etteaimamatult ning tavalisel inimesel lihtsalt puudus igasugune võimalus ellujäämisgarantiiks või isegi aru saamiseks, mis toimub ja kust suunast ajalootuuled nüüd puhuvad. Aeg oli nõnda sõge ja etteennustamatu, et isegi täiesti ebaheroiline ja ideoloogianeutraalne koostöövalmidus ei garanteerinud ellujäämist.

Vanglast päästetud härra Metsla, kelle puhul on võimatu otsustada, millised on ta ideed ja aated, kas ta on n-astme topeltmängur või kameeleonlik ellujääja, kelles on nii palju psühhopaatseid kihistusi, et lõpuks saab ainult heas usus loota, et ka temas on mingi inimliku kiindumuse ja lojaalsuse alge kõigi nende instrumentaalsete ellujäämismehhanismide all, pihib proua Kukele:

Kas siin on mingi siiruse garantii? Ei. See on aeg, kus garantiisid ei olnud, sest neid ei saanud olla.

„Proua Kukk tahtis olla toetav ning eitada või vähemalt pisendada kõiki neid nooli, mida Elmar iseenda pihta tulistas, kuid nende noolte selge siht, mehe teesklematu enesekriitika, muutsid ta relvituks – ühtviisi relvituks nii süüdistama kui ka andestama. Elmari kiretu eneseanalüüsi emotsioonitus nakkas ka temasse; nii suutis ta vaid istuda ning kuulata monoloogi, mida mehel oli olnud mitu kuud aega välja mõelda, kuid mis näis sündivat selsamal hetkel.“ (lk 68)

Kui Tammsaare looming on muu hulgas tuntud selle poolest, et seal on palju hirmpikki, lausa omaette esseedeks paisuvaid filosoofilisi mõtisklusi kõige eksistentsiaalsematel teemadel, siis „Litsides“ on selgelt esikohal sündmuste peadpööritav ja ennustamatu tormlemine, filosoofilised tõdemused on poetatud sisse harvadel hingetõmbehetkedel ja kontsentreeritud nappidesse dialoogidesse. Üheks hõredaks aga tugevaks punktiirjooneks on sõja ajal inimeseks jäämise küsimus, reetmise ja lojaalsuse küsimus; küsimus, mille vastus on sama, mis sageli Tammsaarelgi – paradoks.

„Ma tean, et sa pead minu järel luurama,“ ütles ta. Proua Kukk ajas end küünarnukile.  „Miks sa seda tead?“ küsis ta. „Sest täna peavad kõik kõigi järel nuhkima,“ ütles Elmar. „Mind vabastati, et ma nuhiksin sinu järele.“ Proua Kukk vajus aeglaselt voodile tagasi. „See on selleks, et me kardaksime üksteist – rohkem kui me kardame uut võimu,“ jätkas Elmar. „Aga meie sinuga – meie oleme teineteise saladustega kokku liidetud nagu käeraudadega. Kui langeb üks, viib ta kaasa ka teise, tahtlikult või tahtmata. Hetkel pole meil teineteise jaoks olemas ühtegi ohtlikumat – ega turvalisemat inimest.“ (lk 69)

Nagu ikka on sündmusse põimitud tähtsad ajaloolised tegelased, näiteks Himmleri ihuarst Felix Kersten ja Ida-alade Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann. Kirjandusteos on vormilt mõneti sarnane kujutletuga – see on segu äärmisest kergusest ja äärmisest raskusest, pauguvad vaheldumisi šampanjakorgid ja kohtuotsuseta kuulid kohapeal; on vältimatu põnevik ajal, mil keegi ei ihalda midagi enamat kui rahu ning õli kallavad aina tulle ka noored huupi armuvad südamed, mis loovad sama stiihilisi koalitsioone nagu suurriike juhtivad vuntsikandjad.

„Kusagil oli alati keegi, kes teadis, kes võis kaevata ja koputada; veelgi rohkem oli neid, kes olid varmad karistusi määrama ja neid ellu viima. Viia ellu surmanuhtlus – kas polnud see absurdne sõnaühend täiuslik sümbol kogu sõgedale, mõistuse kaotanud ajastule?“ (lk 242)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee