Saund

Terje Terasmaa: „Kui kuskil kaubanduskeskuses olles taas isa laule kuulen, tuleb alati soe ja kodune tunne, nagu oleks poest lahkumata jälle isakoju jõudnud.“

Kuulajate südame põksuma pannud Kalju Terasmaa on ise kirjutanud vaid ühe (armastus)laulu (6)

Aigi Viira, 7. detsember 2019, 00:01
EESTI ESIFIBRAFONIST: Kui üles lugeda kõik lood, kus Kalju Terasmaa on kaasa löönud vibrafonimängijana, solistina, duetis või koos kvartetiga, koguneks neli plaaditäit muusikat. Lisades aga neljale plaaditäiele kõik raadiolindistused koos sümfooniaorkestriga, teleansamblite ja Emil Laansoo ansambliga, tuleks Terasmaa austajail end muusikalainele paigutada tervelt paariks nädalaks.Foto: Õhtuleht arhiiv
Muusik Kalju Terasmaa looming on legendaarne. „Kui kuskil kaubanduskeskuses olles taas isa laule kuulen, tuleb alati soe ja kodune tunne, nagu oleks poest lahkumata jälle isakoju jõudnud,“ tõdeb tema tütar, ERSO löökpillimängija Terje Terasmaa. Olgu neiks isakoju-jõudmise-lauludeks Eesti Raadio meeskvarteti mahe looming või Kalju Terasmaa duetid Helgi Sallo, Anu Antoni, Marju Kuudi või Tiiu Varikuga.

Kui nonde duettide austajad on netiavarustes õhanud: „Kalju ja Helgi hääle koos kuulamine – see on paradiisis olemine, ei vähemat“, siis Terje (56) kostab lihtsalt: „Eks mina kuulan kõike tema esitatut teisiti.“

Samal teemal

Sellesse paradiisi, kus kõlavad ingellikud meloodiad ning hääled, juhatas Kalju Terasmaa kuulajaid-vaatajaid nii laulusaate „Horoskoop“ kui ka Eesti Raadio meeskvarteti abil. Oma malbe oleku ja sulni häälega. See legendaarne kvartett, kuhu aastail 1960–1964 kuulusid lisaks Kalju Terasmaale Eri Klas, Uno Loop ja Arved Haug, oli omaette fenomen.

„Me kõik olime tegelikult pillimehed ja võinuks teha ka kvarteti: Uno Loop kitarril, Arved Haug saksofonil, Kalju Terasmaa vibrafonil ja Eri Klas trummidel,“ kõneleb oktoobris 85. sünnipäeva tähistanud Eesti pikaaegne esivibrafonist Kalju Terasmaa, kui püüab neliku fenomeni seletada. „Mängisimegi ju oma lauludes vajadusel instrumentaalsaadet või vahemänge. Jälgisime ise tolleaegseid stiile ja pillimeestena ei olnud meil ka lauldes rütmiliste jagamistega mingit probleemi. Parima muusikalise tulemuse saavutamiseks jälgisime, et häälte omavaheline dünaamika ja vibraato sulaksid kokku ja rütmika tunnetus oleks täpne. Suurt rolli mängisid ka enamasti Uno Naissoo ja Emil Laansoo spetsiaalselt meile tehtud seaded. Palju laule kirjutasid heliloojad muidugi otse meie kvartetile – Valter Ojakäär, Arne Oit, Ülo Raudmäe, Feliks Mandre. On tore, kui need laulud kõnetavad ja puudutavad inimesi ka täna.“

Omaette fenomen on seegi tõik, et kvartett, mis püsis koos pelgalt neli aastat, sättis end igaveseks sisse nii Eesti kergemuusika ajalukku kui ka publiku hinge. „See oli entusiastlik hobi, käisime ju koos põhitöö kõrvalt,“ on Kalju Õhtulehele varem põhjendanud, miks menukas nelik ühtäkki laiali pudenes.

Iga muusik valis oma tee: Loop hakkas estraadiorkestriga Venemaal esinema, Haug läks juhatama ansamblit Laine, Eri Klas võttis suuna dirigendipulti. „Nii see asi ära vajus, sest igaüks meist vajas põhitöökohta, et raha teenida.“ Kalju, kvarteti neljas liige, säras aga publiku ees lauluvõistluse „Horoskoop“ laval, kus astus üles nii muusiku kui ka lauljana.

Kalju laulud enamikus peas

Lisaks televaatajaile ja raadiokuulajaile elasid Kalju lauludele kaasa ka kodused. Klassikaraadio saates „Dünastia. Terasmaad-Leiburid“ jutustas Terje, et muusika algõpetuses oli oluline osa isa lauldud lauludel. Need jäid tal otsast lõpuni pähe ajal, kui isa neid kodus harjutas, ja lõpuks kandis ta neid ettegi. „Käisin õue peal ja tüütasin väikseid naabripoisse nende lauludega.“ 

Foto: erakogu

Muusikaõpetaja Taimi ja löökpillimängija Kalju tütrest Terjest küll lauljat ei saanud, kuid isa jälgedes kõndis ta siiski. Ehk ka seetõttu, et tema mänguasjasahtlis oli üksjagu laste muusikainstrumente: värviliste klahvidega metallofon, saksofon ja suupill. Kõige krooniks oli kodus loomulikult aukohal klaver. „Minul oli vibrafonini jõudmine kerge – pidin minema teise tuppa, kus pill seisis, kui isal oli suurem harjutamisperiood,“ sõnab Terje. „Mind, nagu paljusid teisi, võlus vibrafoni kõla, aga ka võimalused selles mõttes, et tal on palju sarnaseid „õdesid-vendi“: ksülofon, kellamäng, marimba, mis kõlaliselt on ometi nii erinevad.“

Samad Kalju-aegsed laulud said tuttavaks  ka Terje lastele. „Väiksena elasime perega ka Hollandis ning emal olid seal kaasas peale lastelaulude kassettide ka lindid vanaisa lauldud ja mängitud muusikaga,“ kõneleb Kalju lauljast ning viiuldajast tütretütar Marianne Leibur (24). „Seetõttu olid paljud lood mulle juba varakult tuntud, ilma et ise täpselt teaks, millega tegu. Väiksena ümisesin vanaisa lauludest ilmselt kõige rohkem lugu „Mul metsas väike maja“ ja Eesti Raadio meeskvarteti lauldud „Rohelisi niitusid“.“

Vahel vaadati vanaisaga ka filme. „Kõige rohkem oleme koos vaadanud  Oskar Lutsu raamatu põhjal tehtud filmi „Kevade“, sealt on kindlasti meeles Veljo Tormise meloodiad. Tegelikult on vanaisa kaasa mänginud ja laulnud paljude Eesti filmide muusika salvestustel – seesama „Kevade“ (V. Tormis), „Vallatud kurvid“ (G. Podelski), „Mehed ei nuta“ (Ü. Vinter), „Aatomik“ (A. Pärt), aga ka „Viimne reliikvia“ (Uno ja Tõnu Naissoo), kus solist Peeter Tooma taustaansambliks on ju ER meesansambel („Põgene, vaba laps!“ jt).

Muuseas, kui üles lugeda kõik lood, kus Kalju Terasmaa on kaasa löönud vibrafonimängijana, solistina, duetis või koos kvartetiga, koguneks neli plaaditäit muusikat. Lisades aga neljale plaaditäiele kõik raadiolindistused koos sümfooniaorkestriga, teleansamblite ja Emil Laansoo ansambliga, tuleks Terasmaa austajail end muusikalainele paigutada tervelt paariks nädalaks.

Laval sametine, tavaelus kuldsete kätega

Ehkki muusiku ja laujana on Kalju Terasmaa lasknud kõlada sametistel nootidel ja pehmetel kõlavärvidel, pole ta isiksusena kaugelt õrnuke. „Isa on tegelikult maalt pärit (tema isa oli koolijuhataja ja ema õpetaja) ning tunneb hästi nii loodusseadusi kui ka maatöid,“ räägib Terje. „Selles mõttes pole ta argielus olnud ei sametist ega siidist ja oskas oma kätega teha kõike korvipunumisest suvila joonisteni. Muusikuameti kõrval oli muide tema unistus saada arhitektiks.“ Korvipunumine ning projekti joonestamine pole aga ainsad oskused, millega kuldsete kätega muusiku  perering on kokku puutunud.

„Juba väiksena tundus, et vanaisa on alati rõõmsameelne ja tõeline sõber,“ meenutab Marianne. „Lapsepõlves sain temaga laulda, klaveril musitseerida, malet mängida, ristsõnu lahendada, õues tegutseda ja palju muudki. Nii temast kui ka tema esitustest peegeldub härrasmehelikkust, viisakust ja soojust. Muusikuna on ta olnud ülimalt töökas, mitmekesine ja alati armastanud seda, mida ta teeb. Nende omadustega on ta kindlasti mulle eeskujuks nii muusikas kui ka elus.“

Marianne sõnul on tulnud vanaisaga omavahel jutuks ka see, kuidas ja millistes tingimustes toimusid proovid ja salvestused. Puhas Eesti kergemuusika ajalugu on see, millest Kalju nii lauljast tütretütrele kui ka trummarist tütrepojale Henrikule (27) vesta mõistab. „Vanaisa elab minu ja Henriku tegemistele kaasa,“ lisab Marianne. „Alati on kursis, kui raadiost või telekast midagi kuulma ja nägema peaks. Loodan, et see teeb talle palju rõõmu. Kui tal külas käin, siis  vestleme lisaks parajasti toimuvale ka sellest, mis on olnud. Uurin vahel tema koostööde, salvestuste, musitseerimiste ja kõige muu kohta.“ Praegu näiteks elab vanaisa Kalju kaasa Marianne ülesastumistele TV3 saates „Su nägu kõlab varsti tuttavalt“.

Omi vestlusi peab isa Kaljuga ka Terje. Nemad kaks on ju kõigele lisaks ka kolleegid, sestap on hea nõu alati omast käest võtta. „Kalju Terasmaalt võib alati nõu küsida parema koosmängu ja kõla osas, mida olen ka teinud, mängides trios koos Arvo Leiburi ja Heiki Mätlikuga,“ tähendab Terje. „Minu jaoks on isal absoluutne kõlataju selles mõttes, et tal on selge nägemus, mis häält või pilli on kas liiga vähe või palju ja kuidas saaks paremini.“ Paremini saab alati. Igas vallas. Ka isa Kalju õpetussõnad, mille Terje on kodust kaasa võtnud, on oma universaalsuses imetlusväärsed: „Õpetussõnad elus: inimestevahelise suhtluse aluseks on elementaarne viisakus ja lugupidamine, mida ei tohi unustada. Seda olen püüdnud ka oma lastele edastada.“

„Anu Anton pandi ühele poole, mind teisele poole akent.“

 „Halloo, Kosmos!“ – „Halloo, Maa! Kas sina oled telefoni juures?“ – „Mina.“ Neid sõnu, mis on pärit 1960. aastate menuloost „Kosmos-Maa“, teatakse praegugi peast. Videopesas YouTube on seda mustvalget videot koos teiste toonaste hittidega klikitud üle 12 000 korra. 1960. aastatel polnud küll nii imetabast tehnikat kui nüüd, aga video on hõrk ja napp, justkui mustvalge maal. „See video salvestati 1966. aastal Kosmose kino juures,“ mäletab Kalju Terasmaa. „See ehitis oli valminud 1964 ja oli tolle aja modernse ehitusstiili esindaja. Video tehti režisöör Astrid Lepa nägemuse järgi. Anu Anton pandi ühele poole, mind teisele poole akent, siis sätiti valgustus ja paari duubliga oli asi tehtud. Efektiks pidi olema see, et lõpus tõmmati kaadrisse Kosmose valgustatud silt.“

SAIDBAR 2 (siia juurde Terasmaa-Sallo foto) Menulaul, mis purustas südameid

 Kui tänavu augustis Padisel Kalju-laval peetud Kalju Terasmaa sünnipäevakontserdil läks kordamisele duett „Sulle kõik nüüd ütlen“, oli see loomulik. Oli ju duett „Sulle kõik nüüd ütlen“, mida esitas Kalju Terasmaa koos Helgi Salloga (pildil), ETV muusikasaate „Horoskoop“ üks populaarsemaid laule. Kaks noort ja kena inimest imelist lugu esitamas oli pilt, mis publikule mällu sööbis.

SAIDBAR 2 juurde fotoKalju Terasmaa ja Helgi Sallo „Horoskoobi“ lauluvõistluse I hooaja lõpusaates.Foto: Heino Vilms /ERR

Veel enam: liikvele läksid linnalegendid, et Terasmaa ja Sallo on ka päriselus paar. Kalju Terasmaa on Õhtulehele meenutanud, et mäletab hästi neid jutte, mis temagi kõrvu kostsid. „Et need kaks peavad nüüd küll olema teineteisesse kõrvuni armunud! Aga muidugi ei olnud meie vahel midagi,“ naeris muusik. „Pealegi tundis mu abikaasa Helgit väga hästi, nii et me olime lihtsalt kolleegid.“

Menuloo autoriks oli tollal vaid 17aastane Agnetha Fältskog, kes toona polnud veel ilmakuulsa ABBA liige. Originaali pealkiri kõlas rootsi keeles „Jag var så kär“ ning see salvestati oktoobris 1967 Stockholmis. Eestikeelse teksti, mis südameid purustas, lõi Kustas Kikerpuu.

Kalju Terasmaa loodud vana armastuslaul sai uueks

LUGU NR 2 JUURDE FOTO!Marianne Leibur elustas vanaisa Kalju 1954. aastal kirjutatud meloodia: „63 aastat hiljem kirjutasin sellele oma vanaisa kirjutatud loole sõnad. Nüüd on lugu ka salvestatud ning kõigile kuulatav.“Foto: erakogu

Nii üllatavalt, kui see ka ei kõla, on end kuulajate südamesse laulnud Kalju Terasmaa ise kirjutanud vaid ühe laulu. „Selles loos on peidus  mitu lugu,“ tunnistab Marianne. „1954. aastal kirjutas noor muusik Kalju Terasmaa oma kallile neiule kauni meloodia. 63 aastat hiljem kirjutasin sellele oma vanaisa kirjutatud loole sõnad. Nüüd on lugu ka salvestatud ning kõigile kuulatav.“ Neiu Taimist sai Kalju abikaasa, Terje ema ja Marianne vanaema.

„See laul pidi jääma ainult nende kahe vahele, sest vanaisa ütleb, et ta ei ole laulukirjutaja,“ rääkis Marianne „Dünastia“-saates. „Minu arvates on see lugu väga hästi välja kukkunud ja väga ajastutruu.“ Marianne otsustas, et vanast noodivihikust leitud meloodia tuleb salvestada ning veenis ära ka vanaisa Kalju. „Vanaisa ütles, et hea küll, tee siis, kui tahad, aga sõnad jäävad saladuseks.“ Tegin siis uued sõnad, mõeldes vanaisa ja vanaema peale.“ 

Kalju meloodiale loodud laul „Kaunid hetked“ salvestati niisiis aastakümneid pärast selle kirjutamist. Lisaks Marianne vennale Henrikule, kes mängib trummikomplekti, osalesid „Kaunite hetkede“ äratamises saksofonist Raivo Tafenau, pianist Joel Remmel, kontrabassimängija Heikko Remmel ning kitarrist Jaan Jaanson, kes lindistusel mängis Emil Laansoole kuulunud kitarril.

Kuid Mariannet pole köitnud üksnes see vana meloodiline armastuskiri. Ta esitab vanaisa muusikat nii mõnigi kord, sest mitmed õdusamad lood haakuvad tema kontserdiprogrammiga väga hästi ja sestap on Kalju esitatud lood rännanud ka nüüdsetele lavadele. Selle vahega, et nüüd laulab neid maestro tütretütar. 

Tänavu suvel, kui Marianne korraldas vanaisale sünnipäevakontserti, lausus ta intervjuus raadiole Elmar, et vanaisalt on ta muusikalises mõttes kaasa saanud oskuse jutustada lugu nii läbi meloodia kui ka sõnade ja teadmise, et lihtsuses peitub võlu: „Ei ole vaja üle pingutada. Kalju Terasmaa kõlab sametiselt ja mõnusalt.“

Padise Kalju-laval toimunud kontsert, mille Marianne vanaisale augustikuus korraldas, oli kahe poolega ja kavasse mahtus 20 lugu. „Nende hulgas olid ka minu lemmikud „See mees“ (Burt Bacharach / Heldur Karmo), mida laulis kontserdil Ott Lepland ning „Sind ootan veel“ (Erik Lindström / Heldur Karmo),“ särab Marianne. „Tundus, et publiku lemmikuks osutus duett „Sulle kõik nüüd ütlen“ (Agnetha Fältskog / Kustas Kikerpuu), mis läks ka kordusesitusele. Kontserdil kõlanud lauludest isiklikult tähtsaim oli talle aga ikkagi „Kaunid hetked“.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee