ARVUSTUS: nats natsionalistlik ja ropult ülbe Euroopa dikteerib tulevikku

Eks reklaam peagi olema provokatiivne, mis kõnetaks. Kaspar Colling Nielseni romaanile „Euroopa kevad“ püütakse tähelepanu Michel Houellebecq’i 2015. aasta romaaniga „Alistumine“, milles jutustatakse Prantsusmaa võimalik kulgemine olukorras, kus riigi juhtohjad on islamiusulise partei käes. Eesti reklaam lubab, et Nielseni „Euroopa kevad“ on „söekam“ versioon Euroopa tulevikust. Praeguste tähtede seisuga ehk realistlikum, kuid mitte radikaalsem.

Aga anname väljakutsuva reklaami andeks, sest lõppkokkuvõttes on selle ainus eesmärk tõmmata lugejad enda juurde. See töötab ning on õigustatud. „Euroopa kevad“ on arrogantne lugu natsionaalsotsialistlike kalduvustega taanlastest, kes esindavad kaasaegses maailmapildis valget elitaarsust ja viivad maailma, inimeste elu läbi tehnoloogia uuele kvaliteeditasandile. Tekst on ropult ülbe,  nagu Irvine Welshi „Trainspotting“. See paneb ahetama, muhelema ja kaasa elama tegelastele, kes on kõike muud kui sümpaatsed.

Peategelasteks on galerist, kunstnik, teadlane ja inimõigluslane, kes peavad nüüdisaegses ühiskonnas muretsema vaid selle pärast, et keegi või miski ei segaks nende heaolu või kuidas sinna jõuda. Neil on igav, Kolmanda Maailma mured siin päevakorda ei mahu. Veelgi enam, astutakse järgmine samm: Taanis, kus põhiline tegevustik hargneb, luuakse projekti raames ühiskond, mis väärtustab nn vana maailma väärtusi, aga sama ei viska üle parda tehnoloogiat, mis muudab sellest elamise uskumatult mugavamaks. See ühiskond on mõeldud vaid valitutele, kes suudavad ennast sinna osta või oma oskustega rikastada. Seda võib näha kui Tammsaare „Tõe ja õiguse“ olustikku, kus Andres saaks töö asemel lastega tegeleda. Oleks tal vaid tahtmist… Aga tal pole, sest töö puudumisel maadeldakse hoopis teiste (vaimsete, eksistentsiaalsete) probleemidega (mis on sama laastavad kui Andrese lõputu enesepiitsutamine kivipõllul).

Linnad, metropolid on seevastu muutunud avatud uste poliitikate tõttu sõjakolleteks, kus midagi ei õitse: kultuurid põrkuvad ja mäss on garanteeritud. Teoses on käib võõrastega alati kaasas konnotatsioonid, mis süstivad negatiivset aurat.

Nielseni teos on ladusalt kirjutatud, ligitõmbav ning puudutab väga paljusid teemasid, mis on või on saamas väga aktuaalseks väljapool kirjandusmaailma. Siin on rikkalikult analüüsimaterjali, mis ootab kirjandusdetektiivi. Ühelt poolt tähtsustatakse loos tehnoloogiat, kuidas see hõlbustab igapäevaelu, annab uusi hoovasid majandusse, teisalt läheb aina hinda metsik, naturaalne loodus. Kuhu sellised käärid viivad?

Samas lahatakse kunsti, teadust, migratsiooni ja palju muud. Romaani hoiavad koos tegelased, kes iseenda mätta otsast võivad ju natukene ehk paistagi sümpaatsed, kuid suhtlus muu maailmaga, oma pere-kamraadidega lõhub selle pildi kiiresti. Selline Dr. Jekyll ja Mr. Hyde kooslus annab mõnusalt hoogu. See on võimas lugemine, mis ei jäta külmaks.

Lõpetuseks. Loodetavasti on ingliskeelsed tõlked jäänud ära originaali eeskujul. See toetaks natukene raamatu ülbust. Kui mitte, siis siin võiks keeleinspektsioon sekkuda.