KUNSTILISED ERIMEELSUSED: Pealik (Ain Mäeots, keskel) on nõutu. Pahur näitleja Sepp tuhiseb viipekeele saatel lavalt minema. Näitleja Uupõld lõbutseb. Foto: Tiit Tamme
Teater
5. detsember 2019, 00:01

Jan Uuspõld: „Mulle aitab! Nüüd ma lähen kümneks aastaks duši alla!“ (3)

„Sa ära mängitse, sa ära markeeri! Mängi, Jan!“ Käskivas toonis lause ütlejaks on lavastaja Ain Mäeots. Kuulajaks aga on näitleja Jan Uuspõld, karvane mesimummimüts peas ja kiletiivad seljas. „Kõik on uus!“ vinghatab ta. „Need tiivad! Kõik lipendab ja laperdab!“ Käib Apollo teatri uuslavastuse „Kas te käite siin tihti?“ proov. Ning hetkel, mil Jan on korraks kehastunud mesilaseks, tuleb näitleja Ott Sepal mängida maikellukest – hiiglaslik lillemüts pähe surutud. Mõni ime, ses komöödias, kus kaks meest on aastateks kahekesi vannituppa suletud, juhtub kõike. Mesimummimäng on vaat et üks süütumaid lõbustusi, mida dušinurga ja tualetipoti naabruses ette võtta. 

„Tüübid, pange täie rauaga,“ juhendab Ain vastu proovi algust, kui Ott ja Jan laval ringi sebivad ning rekvisiite õigetesse kohtadesse paigutavad. Et oleks võtta. „Täna igal juhul tagasi ei võta, kui sassi läheb,“ lisab Ain askeldavaid koomikuid jälgides. Esmaspäevase seisuga on esietenduseni  jäänud kolm päeva. 

„Jess, ma panin pardi õigesse kohta!“ huilgab Ott häälel, justkui oleks äsja lotovõidu saanud. Tõepoolest, mürakas vannipart on leidnud täpse asukoha valguspunkti keskel. Särab seal kollasena nagu päikese väike sõber. Lavapealne rahmeldamine võtab hoo üles. 

„Kas teeme lauludega?“ pärib Jan. 

„Kas teeme tekstiga?“ küsib Ott vastu. 

Lavastaja, kelle ilmest on näha, et „täie rauaga“ seda kõike tähendabki, püsib vait kui äsjakaevatud haud.  

Foto: Tiit Tamme

„Ma küll karjun ja sõiman, aga mis siis!“

„Märgid on puudu!“ kostab lavalt Oti hädakisa. „Mis märgid?“ ei taipa Ain mõhkugi. „Need helendavad teibid,“ ohkab Ott, kes etenduse ajal lavalt pimedasse saali karates ei tahaks sugugi mõne vaataja süles maanduda. Publiku hüppelt surmamise vältimiseks peavad helendavad märgid ees olema, et näitleja teaks, kuhu maanduda. Need kleebitakse maha. Mis sest, et sedapuhku platseerub esireas pelgalt lavastaja. Ei kedagi teist. Teisalt, ega lavastaja Mäeotski näitleja Seppa põlvel hüpitada tahaks. 

„Oh, Dürrenmatt! Meil tekib palju erroreid, ma küll karjun ja sõiman, aga mis siis!“ ehk Lavastaja Ain Mäeots lavaproovi tavapärases tööhoos. Foto: Tiit Tamme

„Oh, Dürrenmatt!“ vannub Ain häälekalt. Üks tantsukeppidest on pooleks murdunud, kuid tuttuuest piljardikiist ei taha näitlejad kuuldagi. „Me ei jõua uuega tantsu ära õppida,“ teab Jan, et targem on vana jalutuskepp teipida ja üle värvida. „Piljardikii on palju raskem kui meie kepid, millega harjutasime.“ Pakutud piljardikii saab kiire disklahvi. „Arusaadav! Arusaagim!“ on ainsad sõnad, mida lavastaja seepeale kostab. Vaikust jagub hetkeks. „Viige see kii ära, see jääb ette igale poole!“ kõlab hüüe inspitsiendile, kes ärapõlatud tantsukepikandidaadi eemale toimetab. Võimalikult kaugele. 

Ükski asi ei tundu õige olevat ja kõigele lisaks on kõik justkui puudu. „Meil tekib palju erroreid, ma küll karjun ja sõiman, aga mis siis!“ lohutab Ain ja võtab üles laulujupi tuntud viisil: „Error, error, sind ma oma sõbraks võtan, mälestuseks sulle kingin pika pai...“

„Kaua, ma, kurat, siin lolli mängin!“

Mäng läheb lahti. Lõbusate tõrgetega. „Kõvemini peab see laksakas tulema!“ röögatab Ain helimehele, sest jalustrabava paugu asemel kostab kõlareist keskmine mürin. Aga pauku on vaja, säherdust ehmatavat. 

„Pane kirja „kaks spotti“, mitte täisvalgus!“ saab ka järgmise karje lavastajalt heli- ja valguspult. Koolitatud häälel sooritatud röökeid jagub igasse kümnesse minutisse. 

KUNSTILISED ERIMEELSUSED: Pealik (Ain Mäeots, keskel) pidas oma kõne ära, kuid näitleja Sepp pole rahul. Hääleka vastuse asemel kasutab Sepp rahvusvahelist viipekeelt. Näitleja Uuspõld on nõutu.   Foto: Tiit Tamme

Kui mehed pisut frivoolset jalutuskepitantsu esitavad, on vastne lavavalgus nii ootamatu, et näitlejate jaoks sarnaneb etteaste kannatuste rajaga. „Ma ei näinud keppi ja see kukkus maha!“ kurdab Jan, silinder kuklas. „Kaua, ma, kurat, siin lolli mängin!“ poetab Ott pahaselt. Ain ei halasta. Tantsunumber läheb kordamisele. Nagu kõik muugi, mis on viltu. Erilist vatti saab dušikardin, mis näitlejatele vastu töötab. 

„Mulle aitab! Nüüd ma lähen kümneks aastaks duši alla!“ käratab Jan, kaob hoogsalt dušinurka ning tõmbab kardina uhkelt ette. Kõrinal vabastab kardina üks pool end plastrõngastest ja langeb graatsiliselt alla kui surev luik. Ükskõik, kuidas näitleja rõngaste ja kanga kalla ei pusserdaks, on tulemuseks ikka katastroof. Jan pistab pea kangaste vahelt välja: „Siia võiks panna metallrõngad – need peaks vastu!“ Inspitsient paneb sellegi soovi märkmikusse kirja. Kardin peab kindlalt püsima, sest lavaloos käiakse duši all korduvalt. Teinekord ka kahekesi.

***

  Foto: Tiit Tamme

Üks vannituba, kaks meest ja pöörane lugu

Ain Mäeotsa lavastatud komöödias „Kas te käite siin tihti?“ panevad end igas mõttes (välja arvatud seksuaalses) maksimaalselt proovile näitlejad Jan Uuspõld ja Ott Sepp. Briti dramaturgide Hamish McColli ja Sean Foley pöörastest improvisatsioonidest sündinud lavaloos on tegelasteks kaks meest, kes jäävad aastateks kinni vannituppa. Tegelikult passivad nood kaks ses neetud vannitoas aastakümneid. See kõik on üsna absurdne sõna kõige paremas ja vaimukamas mõttes. 

Täna esietenduva lavaloo jooksul käiakse duši all, Hispaanias ja nurgapealses ökomarketis, astutakse sisse vanni ja eesti pulma, kus laulab Koit Toome, süüakse seepi, kartulikrõpse ja oma sõnu. Võideldakse tumedate jõudude ja vannipardiga, jagatakse hirmu, armu, matsu, raha ja muljeid. 

Lavastaja Mäeots nägi sama tükki aastaid tagasi Edinburghis: „See pole isemängiv komöödia, vaid selle tüki tegemisel on vaja palju tunnetust ja improvisatsiooni ning selles vallas parimaid näitlejaid.“ Näidendi teksti saamine võttis pikalt aega, sest briti tegijail näitemängu teksti polnudki. „Lõpuks tuli lugu lihtsalt videolt maha kirjutada ja meie kontekstis uuesti valmis kirjutada. Seetõttu ongi see algloost täiesti uus ja oma versioon.“

Mis puudutab eesti näitlejaid, on lavastaja rahul: „Need kaks on parimad partneri- ja publikutunnetusega näitlejad, kes ei tee improvisatsiooni improvisatsiooni pärast. Nad ei ole lihtsalt head – nad on parimad!“

Allikas: Apollo Kino Teater