Vaimuhaigus röövis aastaiks prints Philipilt ema

Elizabeth II abikaasa prints Philip tähistas tänavu juunis 98. sünnipäeva. Tema täna 50 aastat tagasi surnud ema kerkis aga hiljuti uuesti inimeste huviorbiiti seoses menusarja „Kroon“ kolmanda hooajaga. Selle neljas osa viis vaataja 1967. aasta Kreekasse kohtuma eaka nunnaga, kes üritab Ateena juveliirile maha müüa hiiglaslikku safiiri ja briljantidega prossi. Püha õde on võtnud nõuks teha kõik, mis tema võimuses, et oma kloostrit päästa. Juveliir pöördub võimude poole, kahtlustades, et väärisese on varastatud. Kuid Kreeka seadusesilm avastab, et prossi parseldanud nunn oli printsess Alice von Battenberg, kuninganna Elizabeth II meheema.

Tegelikus elus politseireidi ei toimunud, toonitab „Krooni“ ajaloolasest konsultant Robert Lacey raamatus „The Crown: The Official Companion“. Ka ei käinud Alice oma poja Philipi ja Inglise printsessi pulmas nunnarüüga, vaid tumedas kleidis. Kuid Alice'i tegelik elu oli veelgi uskumatum, kui teleekraanilt näib, märgib ajakiri Elle.

Printsess Alice sündis 1885. aastal Windsori lossis kuninganna Victoria tütretütretütrena. Tema ema oli Hesseni printsess Victoria ja isa Battenbergi prints Ludwig (Louis). Väikesel tüdrukul diagnoositi kaasasündinud kurtus ning ta õppis suhtlema teiste huultelt sõnu lugedes ja sai aru neljast keelest. 17aastasena armus Alice kuningas Edward VII kroonimisel Kreeka kuninga neljandasse poega, Kreeka ja Taani printsi Andréasesse. Noorpaar abiellus Saksamaal juba aasta pärast. New York Timesis ilmunud pulmakuulutuses kirjutati, et noorpaar sai kinke vähemalt 750 000 dollari, nüüdses väärtuses 23 miljoni dollari eest.

Kreekasse elama asunud kuninglik paar sai 12 aastaga viis last: neli tütart ja viimaks pesamuna Philippose, kes tuli ilmale Korfu saarel.  Sõja ajal tegutses altruistlik Alice põetajana. Kuid 1922. aasta sõjaväelise riigipöörde järel oli Kreeka kuninglik pere sunnitud  kodumaalt põgenema - perepoeg apelsinikasti pakitult. Pere seadis end sisse Pariisi lähistel Saint-Cloud's, kus Alice oli abiliseks Kreeka pagulaste heategevuspoes. Alice, kelle abikaasa oleks kodumaal äärepealt hukatud, leidis ränkadel aegadel toetust usust ning astus 1928. aastal kreeka õigeusku. Õige pea hakkas ta rääkima, et saab Jeesuselt ja Buddhalt sõnumeid. Printsess kuulutas, et tal on taevalikud tervendajavõimed. 1930. aastal, pärast ränka vaimset kokkuvarisemist, diagnoosisid kaks eri psühhiaatrit Alice'il paranoilise skisofreenia. Printsess viidi väevõimuga nimekasse Ludwig Binswangeri sanatooriumi Šveitsis, kus samal ajal viibis ravil Vene balletikuulsus Nižinski. Prints Philip nägi ema ülejäänud lapsepõlve jooksul haruharva. Tema vanemad õed abiellusid Saksa printsidega, tema ise läks Inglismaale oma onude Louis ja George Mountbatteni hoole alla. 

Hulluse põhjuseks peeti seksuaalset frustratsiooni

Binswanger pidas printsessi ravi asjus nõu Sigmund Freudiga, kes uskus, et Alice'i meelepetete põhjus on seksuaalne frustratsioon. Ta soovitas printsessi munasarjade röntgenkiiritamist - see pidi 45aastasel kutsuma esile menopausi ja sugutungi hävitama. „See kõik vaikiti maha. Usun, et mu tädi kannatas väga,“ rääkis Alice'i nõbu krahvinna Mountbatten 2012. aasta dokfilmis.  Kuninglik patsient ise püüdis sanatooriumist korduvalt lahkuda, väites, et on täiesti terve. Kaks aastat hiljem pääses Alice ravilt ja alustas inkognito-elu Kesk-Euroopas. Ta suhtles ainult emaga, kuid mitte ülejäänud perega. Abikaasaga kohtus Alice esimest korda üle kuue aasta 1937, kui nende tütar Cecilie, väimees ja kaks lapselast lennuõnnetuses hukkusid. Kontakt perega taastus, kuid 1938 naasis Alice Kreekasse, et pühenduda vaestele. Punase Risti vabatahtlikuna supiköökides abiks käinud printsess päästis juudist peretuttava Rachel Coheni ja tema väikeste laste elu, varjates neid oma korteris. Kui natsides kahtlus tekkis ja nad printsessi üle kuulasid, tegi Alice, nagu ei saaks nende jutust aru. 

1949 asutas Alice Kreekas Marta ja Maarja kristliku õesteordu, mis pühendus haigete ja hädaliste abistamisele. Temast sai nunn ja ta andis kasinusvande. Halli nunnarüüd kandis Alice - õde Andréas - kogu aeg. Väidetavalt kartis printsess Elizabeth väga, et tema ämm ilmub ka laulatusele selles hallis ürbis. Prints Philip sai ema ümber räägitud ning too kandis Westminster Abbeys lihtsat siidkleiti ja kübarat.  

Viimased kaks eluaastat veetis Alice Buckinghami palees poja juures, sest poliitiliste mullistuste tõttu oli elu Ateena eaka ja põdura naisterahva jaoks ohtlikuks muutunud. Surres ei jäänud printsessist maha mitte midagi - ta oli kogu oma vara vaestele annetanud. Holokausti mälestamise keskus Yad Vashem määras 1993. aastal prints Philipi emale, kes oli juutide päästmisel oma eluga riskinud, auhinna „Õiglane maailma rahvaste seas“, mis on kõrgeim Iisraelis välja antav tsiviilteenete auhind mittejuudile. „Kahtustan, et emale ei tulnud pähegi, et ta tegi midagi erilist. Ta oli sügavalt usklik inimene ja pidas ahastuses inimeste aitamist täiesti inimlikuks käitumisviisiks,“ ütles prints Philip kõrget tunnustust ema nimel vastu võttes.