Müstika

Maag Geit: nõiasaade on tekitanud vale mulje, et kõigil on needus peal ja surnud kodus 

Anu Saagim, Sirje Presnal, 5. detsember 2019 00:01
Maag Geit Eero "Puuduta mind" saatesFoto: Stanislav Moshkov
„Kui „Eesti selgeltnägijate tuleproovi“ võitja välja kuulutati, olin ma umbes 24 tundi püha viha täis. Ropendasin, sõimasin ja nii edasi,“ räägib nõiasaate finalist, maag Geit. Nüüd on ta sellega juba leppinud. Tegelikult tuli ta isegi töölt ära ja pühendub nüüd kogu täiega inimeste aitamisele.

Sa olid „Eesti selgeltnägijate tuleproovis“ kolme finalisti seas. Kas sa ise ka uskusid, et nii kaugele jõuad?

Samal teemal

Ma plaanisin jõuda, aga ei uskunud seda. Ma ei usu väga midagi. Vahepeal viskas see saade täiesti siibrisse, aga siis ma mõtlesin, et olen endale sihi seadnud ja pean selle poole pürgima, ükspuha, kas kukun välja või mitte.

Kuidas sa üldse sattusid saatesse?

Hannes Vanaküla helistas ja ütles, et tuleproovi otsitakse jälle inimesi. Ma vaatasin oma elu: hea, mugav ja rahulik. Ütlesin, et ma ei taha. Hannes tuletas meelde, et sa alustasid midagi, oleks aeg see ära lõpetada. Minu sünnipäeval, 12. mail oli mustpeade majas meil see ülesanne. Mõtlesin, et vahet pole, teen, mis oskan. Sain sisse. Minu eesmärk oli jõuda saates lõppu, anda võidu korral Hannesele karikas ja näidata, et nõid ei ole uhhuu-inimene.

Olid sa saates pigem loogik?

Proovisin olla rohkem tajuja. Tajud on meil kõigil. Kui sisetunnet arendada, saab seda kasutada kui tööriista ülesannete lahendamisel. Loogika töötab sellele tavaliselt isegi vastu. Me kõik oleme kogenud, kuidas mõistus loob sündmusest kõige hullema variandi pähe. Ajab meid paanikasse või ärevusse ja siis me hakkame selle probleemiga tegelema. 

Kui ma tajun mingit pilti ja lasen mõistuse selle kallale, siis ta võimendab selle üle. Osa tajumisest ongi, et sa ei mõtle ega analüüsi, vaid lihtsalt vaatad ja tunnetad.

Kas sa pahandasid ka, et Anzori võidu sinu nina eest ära noppis?

Eks me kõik teadsime, et ta selle ära nopib. 

Mulle nii meeldis, kuidas ma seda üle elasin. Kui võitja välja kuulutati, olin ma umbes 24 tundi püha viha täis. Ropendasin, sõimasin ja nii edasi. Aga see on normaalne. See on nagu iga asja lõppemisega elus, et tuleb need etapid läbi käia. 

Mille peale sa vihane olid?

Enda peale, teiste peale. Siis ma sain aru, et teiste peale pole mõtet vihane olla, sest ma olen ise süüdi.

Milles sa ise süüdi oled?

Oleksin võinud rohkem pingutada.

No aga vaata, mida Anzori teeb – ta tuleb sisse ja juba mõjubki inimestele.

Sa ei ütle valesti. Kunagi ütlesin ühes intervjuus, et ma pakun leiba, aga ei tee sõud. Ma ei oska seda teha ehk viga on minus, ma pole seda õppinud. Ma ei tea, kuidas tulla sisse ja oma kehahoiaku ja ütlemistega kõik värisema panna. Ma ei pea seda enam vajalikuks ka, aga too hetk olin enda peale vihane, et vähe tööd olen teinud.

Pärast tuli kurbus, et kas see ongi kõik. Siis oli veel mingi etapp ja nüüd olen jõudnud sinna, et seda saadet poleks minu jaoks justkui olnudki. 

Selles mõttes ma võitsin, et mul on nüüd kohustus Eesti rahva ees.

Töötasid aiandis lihttöölisena, kuid pidid sealt lahkuma?

Pärast finaali salvestust läksin tööle. Mind ootas ees tõsine vestlus tööandjaga, kellele ei meeldinud, et olin saate pärast töölt nii palju puudunud. Läksime lahku sõbralikult, poolte omavahelisel kokkuleppel. 

Saade annab korraliku stardipaugu. Nüüd on su enda teha, et sa seda võimalust maha ei magaks.

Proovin mitte magada, nagu mu näostki on näha. Minu juurde tulnud mass on nii suur, et see ehmatas algul ära. Nüüd hakkan vaikselt juba aduma, kuidas seda tulekahju enda kontrolli alla saada. Inimestel on hästi suur huvi.

Kuidas nad sinuga ühendust saavad?

Facebookis. Seal ma teen igal esmaspäeval kell pool kümme otseülekandeid, kus lahendan inimeste probleeme, kes mulle kirjutavad.

Mu eesmärk on asi sealt edasi kasvatada. Et ühel nädalal teen üksi ülekannet ja teisel olen mõnel nõial külas. Tahan näidata nõida tema loomulikus keskkonnas, ilma melu, glamuuri ja ärevuseta. Nõidadest on kuvand, et me oleme mingid arusaamatud müstilised tegelased. Tegelikult oleme suht tavalised inimesed, kes tegelevad valdkonnaga, mis tundub veider.

Kuidas sa neilt raha võtad? Sa ei saa ju raha küsida neilt, kes sind veebis vaatavad.

Sealt ei tulegi raha. Ma tean, et see on probleem (naerab). Lükkan sellega tegelemist praegu edasi. Ma ei ole sellele lahendust suutnud välja mõelda.

Kas sa eravastuvõttude peale pole mõelnud?

Teen seda ka.

Kuhu sa siis inimesed kutsud?

Hetkel otsin kabinetti, aga praegu teen koduvisiite.

Siis saab raha ka vastu võtta. Seda peab nõid ju oma töö eest võtma, sest muidu on see solvav.

Muidu ta sureb nälga. Ma ei pane kätt ette ka sellele, et kui inimesel pole raha, siis ta pakub selle asemel mingit oma oskust. Elu ongi selline, et kõik tuleb vastu võtta ja siis vaadata, mis sealt saab.

Kuidas sa Hannes Vanaküla sekti sattusid?

See oli mingi 13-14 aastat tagasi. Hingetrauma, tead, südamevalu, värki-särki. Ma olin kaks nädalat armuvalus olnud ja sain kaine mõistusega aru, et see peaks otsa saama ühel hetkel. Aga see ei saanud otsa.

Mul oli sõber, kes oli Hannese jünger ja küsisin talt, mida teha. Ta ütles, et saame kokku, ma teen selle sul kohe ära. Saime kokku ühes kõrtsus, ta nõidus midagi 15 minutit ja pärast seda oli kõik valu läinud.

Mõtlesin, kuidas see võimalik on. Hakkasin seal kokkutulekutel käima. Ja täitsa töötab. 

Milles sul eriliselt head võimed on?

Ma arendan aktiivselt sisemist taju, mis on ilma abivahenditeta info kogumine. Töötan praegu välja ka tehnikat, kuidas seda õpetada.

Mis on olnud üllatavamad momendid, mis sa oled ära tajunud?

Üllatusi pole olnud. Ikka surm, haigused, traumad... See käib erialaga kaasas, et ega sa seal midagi rõõmsat näe.

Seda ei näe, et inimesel hakkab nüüd raha sadama?

Sa ei lähe ju arsti juurde rõõmusõnumiga, et sul on täna palju parem olla. Ikka minnakse sellepärast, et siit valutab ja sealt valutab.

Aga mõni on lihtsalt mõelnud endale selle valu külge. Siis võtad käe ja ütled, et tegelikult on sul kõik ju lõpp hästi.

Ei ole ju. Miks ta on mõelnud endale selle valu külge? Kas selleks, et saada teiste tähelepanu ja tõsta oma väärtust imelikul moel? Või mingi muu asi.

Niisama ei saa tulla sinu juurde, et tunneta, kas mul on kõik hästi? Sa leiad ikka mingi ussitanud koha üles?

See ei pruugi olla ussitanud koht. Olen hakanud pakkuma sensitiivset konsultatsiooni. Kui inimene on enesearenduse tee hästi tõsiselt kätte võtnud, aga tuleb ette takistus, mis ei lase edasi minna, siis ma aitangi teda.

Kui inimene tegeleb endaga, siis ta näeb alati, et tal on midagi viga. Ta näeb alati kohti, kust saaks veel paremaks muutuda. Kui inimene endaga ei tegele, siis ta võib leida, et mul on kõik hästi.

Kas see pole teistpidi tore, kui inimene leiab, et tal on kõik hästi? Mind ajab närvi see, et areneme edasi. Kus see lagi tuleb?

Selle lõpu me määrame ise. Kui sa tahad tunda end iga päev tasakaalukalt, siis on see siht, mille poole sa pürgid. Kui sa tunned end nii, siis ongi tore. Kui sa seal oled, siis avastad, pagan, igav on.

Kunagi mediteerisin hästi palju ja jõudsin omast arust nirvaanasse. Avastasin, et see on täiesti mõttetu. Saavutasin ideaalse tasakaalu, kus elus ei toimunud ühtegi sündmust. Budistid mediteerivad hommikust õhtuni selle mõttega, et nad ei loo mitte ühtegi sündmust ja siis pole ka ühtegi tagajärge. Mitte midagi pole. Võrdlemisi igav. Võib-olla neil ei ole, aga minul küll. See oli nagu enda elust äralõikamine. Tasakaalus tuleb ära käia, aga sealt tuleb edasi minna.

Kas meil on elus ikkagi möllu vaja? Kui meil on elus kõik jube hästi, siis hakkamegi probleeme välja mõtlema?

Me hakkame elu huvitavaks tegema. 

Aga meil siin ikka käivad inimesed, kes räägivad, et mõtle positiivselt, keskendu heale. Kas see on okei?

Alustame sellest, et pole olemas head ega halba. Kui sa tahad enda elu värviliseks muuta, viska oma sõnavarast välja sõnad hea ja halb. Pole olemas halbu ega häid inimesi, vaid need, kelle eesmärgid sobivad meie omadega ja kelle eesmärgid mitte.

Ja samamoodi positiivne ja negatiivne energia, mõtleme häid mõtteid. See ei vii kuhugi. See on nagu mõnus meelelahutus ajule.

Aga inimesed tahavad, et nende elu oleks lihtne, et neil oleks hea olla.

Ma arvasin ka nii. Aga olles inimestega kohtunud, natuke rääkinud, siis enamik saab tegelikult aru, et elu ei olegi lihtne. Ei peagi olema. Pigem olgu see ikka värviline ja keeruline. Elu lihtsustamine ongi jõudnud sinna punkti, et minu meelest võiks nüüd hakata keerulisema poole tagasi minema.

Kui inimesel pole leiba ja kingad on katki, siis on justkui ebaaus rääkida, et muresid peab olema, elu pole muidu värviline.

Need ongi tema mured. Kui ta võtab suhtumise, et elu on halb, siis ei muutu midagi. Lahendus pole ka positiivne mõtlemine, et pole hullu, vähemalt on need katkisedki kingad, vaid mõelda sedapidi, et mida ma saan teha, et need kingad terved oleksid. Kas ma saan need kingsepa juurde parandada viia või ma pean rohkem tööd tegema, et uued kingad osta? Mis on mu võimalused?

Kui maailm liigitada heaks ja halvaks, siis see võtab inimeselt võimaluse oma elu muuta.

Samas meil on Eestis palju neid, kellel on iga kopikas arvel. Nad juba töötavad palju, neil on lapsed.

Kolm töökohta, viis last, meest pole. Või kui on, siis joob.

Asi ongi selles, et inimestel pole neid teadmisi, millega end edasi viia. Kui inimene töötab kolmel kohal, aga raha ikka pole, siis talle tuleks anda teadmised, kuidas seda tööd efektiivsemalt teha. Võib-olla jätta üks töökoht ära ja kasutada vaba aega millegi õppimiseks, millega elujärge parandada.

Kui inimest on saatnud edu, siis oleks viisakas seda ka teistega jagada. Edu ei tule meile puhtalt enda jõu pealt, alati on neid, kes meid aitavad. See on see ketiprintsiip, et kett on alati nii tugev kui tema nõrgim lüli. Meie ühiskond on sama tugev kui meie kõige nõrgem inimene. Kui me neid järele utsitaksime, siis oleks see kett tugevam ja meie rahvus oleks tugevam ja tervem.

Kas sina saad nõiana keti nõrgimat lüli aidata?

Ma saan talle nõu anda. Ja võib-olla suunata teda, mul on tutvusi. Äkki ma tean kedagi, kes otsib kedagi.

Nii et sinu abi on väga realistlik?

Tuleproovi saade on tekitanud mulje, et kõigil on needused, igal pool on portaalid, kõigil on surnud kodus. Mulle on kultuurimajades juurde tuldud, et mul muidu midagi viga pole, aga äkki mul ikka on mõni needus küljes.

Tegelikult on needused ja surnud haruldased nähtused. Nõiasaade otsib igal aastal neid kohti ja inimesi aasta ringi saate jaoks.

Kas neid inimesi tuleb tikutulega taga otsida, kellel jamad on? Kas neid polegi nii palju, kui me ette kujutame?

Neid ei ole nii palju. Needusi on, aga mitte kõigil.

Kui inimene räägib, et tal kodus juhtuvad need õudsed asjad, siis kas see on ikka päris või on saateks natuke üles haibitud?

Minu saates olemise ajal oli vaid kaks-kolm ülesannet, mille legitiimsus oli küsitav. Ülejäänud olid ikka päristeemad.

Kui inimene tuleb koju ega jaksa seal midagi teha, siis kas see on kodu või inimese viga?

Nii üht kui teist. Kui sa oled päev otsa tööd teinud ja pole puhanud, siis sa ei jaksagi midagi teha. Võib ka olla, et su töö sööb sul liiga palju energiat. Või sul on kodus mingid probleemid – koduuksest sisse astudes näed seda probleemi seal seismas ja saad aru, et pead sellega tegelema, aga sa oled juba päev otsa probleemidega tegelnud. Ja siis ei viitsi ega tahagi.

Võivad olla ka vaimsed põhjused. Mina tegelengi probleemidega nii, et kõigepealt füüsilised-psühholoogilised põhjused ja siis nõiandus.

POLE UHHUU-INIMENE: „Nõidadest on kuvand, et me oleme mingid arusaamatud müstilised tegelased. Tegelikult oleme suht tavalised inimesed, kes tegelevad valdkonnaga, mis tundub veider,“ räägib maag Geit.Foto: Tiina Kõrtsini

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee