"Hommikusöök staariga" restoranis Meat Resto & Butchwry - Meelis Lao; Anu Saagim, restorani juhataja Gert Laasme
Inimesed
10. detsember 2019, 00:04

Meelis Lao räägib 10. detsembril Tallinnas toimuval vestlusõhtul "Minu kogemus" sellest, kuidas elus vastu pidada ja uuesti püsti tõusta, kui elutormid su pikali löövad.

VIDEOINTERVJUU | Meelis Lao: mul ei ole surmahirmu, olen elanud huvitava elu

Kutsusin seekord hommikusöögile erakordselt kirju minevikuga Meelis Lao (53). Legendaarse „suhtekorraldaja“ elus puhuvad uued tuuled. Mehe missiooniks on hakata eesti noortele õpetama, kuidas elus õiget sihti leida. Meelisel on juba paar loengutki Ida-Virumaa koolides peetud. Samal ajal käivad ka Kanal 2s läbirääkimised ja Meelist võib ehk peagi telesaatejuhina näha. 10. detsembril toimub Tallinnas Meelis Lao vestlusõhtu „Minu kogemus“, mis edu korral võib ka üle-eestilisele tuurile minna. Intervjuus tunnistab Meelis, et on hakanud vaikselt elulooraamatutki kirjutama. Mees on tõepoolest suurelt ette võtnud.

Meelis, mul on hea meel võõrustada sind restoranis Meat Resto & Butchery, mis tähistab oma kolmandat sünnipäeva ja sel puhul pakutakse meile ainulaadset rooga - üleni 24 karaadise kullaga kaetud Black Anguse Steak`i. Kas sa oled midagi nii kuldset kunagi söönud?

Kullaga kaetud steiki ei ole, see on esimene kord.

Aga ehk oled mekkinud kullapuruga šampanjat?

Ka kullaga šampanjat ei ole joonud.

Lahe, et suudan sind millegi nii unikaalsega üllatada. Tõepoolest, Eestis ei olegi kuldset liha varem üheski restoranis pakutud. Küll pakutakse seda New Yorgi, Londoni ja Dubai maailmakuulsates Nusret Steakhouse`ides, kus see maksab see sõltuvalt lihatüki suurusest ja lõikest keskmiselt 500-1000 dollarit. Tiskres asuvas restoranis Meat Resto & Butchery saab lihatüki kätte saja euroga.

24 karaadise kullaga kaetud Black Anguse Steak Foto: Meat Resto & Butchery

Meelis sinu, kui legendaarse "suhtekorraldaja" elus puhuvad uued tuuled. Sinu missiooniks on hakata Eesti noortele õpetama, kuidas elus õiget sihti leida. Ka Kanal 2s käivad läbirääkimised ning vestlusõhtu "Minu kogemus" toimub juba täna õhtul ja edu korral võib see ka üle-eestilisele tuurile minna. Oled suurelt ette võtnud. Mis toimub?

Olen elanud justkui erinevates tsivilisatsioonides. Kõigepealt pöörased 80ndad. Siis tulid 90ndad - kogu see kirev 90ndate algus, keskpaik, lõpp. 2000ndad olid nagu uus peatükk minu elus. Ei, isegi nagu uus raamat või miks mitte nagu uus entsüklopeedia. Kui nendest kõikidest erinevatest eluetappidest täna siin rääkima hakkaksin, siis läheks enne päike looja, kui oma lugudega lõpuni jõuaksin. Mis puutub aga tänasesse päeva, siis tunnen, et olen justkui uuesti armumas oma ellu.

Keeraksid justkui uue lehekülje oma elus?

Põhimõtteliselt küll. See on huvitav. Selleks, et oma elu ree peale tagasi saada, on vaja mingisugust tõuget. Ma olen pannud tähele enda kogemustest, et kui ette tuleb justkui risttee, kus siis ütleme kas mingi situatsioon või keegi inimene mingi teatud teo järel tõukab sind kusagile uuele elusuunale, siis me päris tihti kirume neid situatsioone või siis neid inimesi. Tegelikult peaks neid tänama, sest ilma nende situatsioonideta või inimesteta me tegelikult jääksimegi sinna oma poolunne, uimerdaks edasi ega teeks olulisi samme. Kui neid samme mitte teha, siis kogu see uus tulevik jääks nägemata.

Mis krõps või pauk sul siis käis? Mis juhtus?

See oli see viimane situatsioon, mis on nüüd ka palju meediakaja saanud - tänavu augustis süüdistas Riigiprokuratuur mind miljoni euro väljapressimises osalemises. See päädis minu tingimisi karistuse ja ühiskondlikult kasuliku tööga. Peale seda juhtumit tuli nii palju tagasisidet, et mulle tundus, nagu oleksin uuesti üles ärganud. Sain aru, et asjad käivad elus ju tegelikult teistmoodi ja et mul on veel nii palju teha ja nii palju teistelegi rääkida. Tundsin, et ma pean ärkama. Justkui selline kellasärin käis seest läbi.

Oled suutnud tõepoolest viimasel ajal üllatada. Vahepeal oli selline vaikne periood, kui sinust polnud eriti midagi kuulda. Ja siis taas üllatus - justkui pöördusid oma vanade liistude juurde tagasi. Said taas karistatud. Oli see sinu jaoks raputus? Kas sa ise ka vaatasid peeglisse ja tõdesid, et nii enam ei tohi ega saa edasi minna?

Räägiksin kahest poolest. Üks pool oli see, millest see karistus tuli. See karistus tuli tegelikult sellest, et oli periood, kus umbes aasta jooksul oli mul kolm suuremat operatsiooni. Kõigepealt puusade vahetus, mis on tegelikult väga suur operatsioon, sest taastumine võtab päris kaua aega. Mul oli sama aasta sees ka südamearterite puhastamine. Nimelt hakkas süda puperdama, elasin läbi infarkti, seda küll õnneks püstijalu. Sellest taastumine võttis umbes aasta jagu. Ausalt, ma olin nagu zombi.

Mis aastast me räägime?

Mõlemad toimusid umbes kaks aastat tagasi. See zombi olek oli selline, kus sa käid ringi, oled nagu püsti, silmad lahti, aga tegelikult sa ei saa päris hästi aru, mis sinu ümber toimub, sest sinu organism alles taastub sellest kõigest. Siis sattusidki minu ellu kolm petist, kolm oma ajastu kangelast. Kui me räägime tänapäevast, siis me ikkagi näeme ära, kes on kes. Silmad on lahti ja oled ärganud. Kuid sel ajal ma päris hästi ei tunnetanud neid inimesi ja see karistus tuli ka sellest, et ma tegin kaks inimest omavahel tuttavaks, mitte et mind oleks mõistetud süüdi väljapressimise või muude sedasorti asjade pärast. See tehti ka kohtus selgeks, et minul ei olnud seal mingit osalust. Minu süü seisnes selles, et tegin need dinosaurused pahaaimamatult omavahel tuttavaks. Sellest tekkis ka meediakära.

Juhtum tekitas eriliselt palju meediakära ja ka loo kulminatsioon on omapärane. Sulle määrati mitte vanglakaristus, vaid tingimisi karistus.  Ühiskondlikult kasulikku tööd üle kahesaja tunni.

238 tundi.

Palju see umbes on? Kuu aega?

10 ööpäeva ehk tegelikult ei olegi väga midagi.

See on ainult korra nuusata!

Absoluutselt! Isegi prokurör sai aru, et seal ei olnud minu käsi mängus, aga ta ütles, et kuna avalikkuse huvi oli nii suur, siis võib ka kohtuskäik venida pikaks. Pakkus, et kas tahad käia kohut kolm aastat või siis võtad mehiselt need lehtede ja konide koristamised ette.

Sa läksid kokkuleppemenetlusele?

Jah. Mina ennast süüdi ei tunnistanud, sest mul ei olnud milleski end süüdi tunnistada. Kõik teised olid süüdi, mina ei olnud. Tegin siis kokkuleppe, et lähen aitan ühiskonda oma kahe käekesega.

Kas sa oled üldse kunagi füüsilist tööd teinud?

Ikka olen.

Puid oled näiteks lõhkunud?

Olen lõhkunud. Minu vanaisa oli ju mööblitisler ja ka mind pandi seda ala õppima. Ei ole küll kindel, kas ma sellega täna ka hakkama saaksin, aga amet on justkui olemas. Näiteks oli emal puuküttega pliit ja ma tegin sinna alla sahtli. Aga kuna mul kulus selle tegemiseks kuu aega, siis sain aru, et see ei ole ikka vist minu töö.

Võib-olla hakkad vanas eas puutööd nokitsema?

Ma ei ole veel vanem meesterahvas, mul on sinna aega küll ja veel.

Tõepoolest, infarkti ja puusaoperatsiooni üle elamine pole sinu rühti muutnud. Oled endiselt sirge seljaga ja kerge muigega näos, justkui üdini positiivne inimene. Kas see on mask? Oled seitse atentaati üle elanud ja kõik need muud sekeldused lisaks, närvid võiksid päris läbi olla?

Kui me nüüd läheme selle infarkti juurde, siis on mitmeid põhjuseid, millest see tulla võib. Infarkt võib tulla ülekaalust, mida mul ei ole. Võib tulla spordi mitte tegemisest, seda see ka ei ole. Kõige suurem infarkti põhjus on tegelikult  stress. Stress tuleb sellest, et me ise tekitame endale seda. Me ei saa muuta midagi, mis juhtub meie elus. Me ei saa muuta oma suhtumist.

Mis puudutab minu sirge seljaga ringikäimist ja kerget naeratust huulil, ega kui inimesed peavad mind kurjategijaks, siis kurjategijat pole minus kunagi olnud. Suurem osa minu eluseiklustest igasuguste kurjamitega on tulnud sellest, et mul on eriti kõrgelt arenenud õiglusmeel. Mind on alati häirinud, kui kellelegi tehakse liiga. Kui keegi suurem teeb väiksemale liiga. Kui mitmekesi tehakse liiga ühele inimesele. 90ndatel oli see vägagi levinud. Eesti oli täis igasuguseid eksootiliste nimedega venelaste grupeeringuid, kohalikke eestlasi nende seas ei olnudki.

Keegi pidi ju siis seisma oma äride, lähedaste äride ja tuttavate äride eest. Mind nii kohutavalt häiris, kui meil oli toona siin selline ebaõiglus. Tänu sellele olen endale neid probleeme ka ligi tõmmanud. Aga ma ju oma sisemuses tean, et ma ei ole kurikael. See on sama, kui hakata kellelegi rääkima või lahti seletama oma senist seiklusrikast elu. Ikka mõeldakse, et no kas see ikka päriselt ka nii oli. Lõppkokkuvõttes jõuadki sinnamaani, et mina tean, et maakera on ümmargune, kuid paljud arvavad, et see on lapik. No lihtsalt ei suuda neid ümber veenda. Ainus, mida ma teha saan on see, et saan hästi ehedalt rääkida oma loo. Las nad siis usuvad või mitte, igaühe enda asi.

Palju sind reaalselt on pahategude eest karistatud? Kas sa oled ka vangis olnud?

Tegelikult on mind karistatud ainult kaks korda, aga tänu ajakirjandusele tundub justkui kümneid kordi. Üks kord sain karistuse nõukogude ajal, aastail 1988-1989. Siis sain tingimisi, aga see on pikem lugu. Teine kord on nüüd, rohkem ei olegi.

Tõepoolest, sinuga seotud artikleid alustatakse alati lausega: "Eesti kuulsamaid kriminaale". Sinu jutust selgub hoopis vastupidine. Et oled üsna seadusekuulekas inimene, aga oled olnud valel ajal vales kohas ja lihtsalt tõmbad magnetina enda poole  sekeldusi. Sinust tehakse vägisi kriminaal? 

Suuri laevu saadab alati kajakad ja nende kisa. Vahet ei ole, mis maailmas sa tahad olla. Näiteks kui tahtsid, et 90ndatel sinu sõna maksaks, siis tahtsid seda ka 2000ndatel. Hiljem tahtsid, et ka poliitikas sinu sõna maksaks. Tahtsid olla liider, karismaatiline inimene. Nendest inimestest paratamatult kogu aeg ka räägitakse. Aga kui sa nüüd süvened nendesse ajaloolistesse lehtedesse, ajakirjadesse, siis seal on ju ainult pealkiri, aga sisu ei ole. Minust endast, mida mina arvan, mida mina teen - sellest räägitud ei ole. Seal on lihtsalt pilt ja mingisugune pealkiri, kõik. Kuna minu nimi müüb, siis on neid uudiseid aina juurde tulnud.

Paljudest 90ndate skandaalsetest ärimeestest on saanud tänaseks poliitikud ja lugupeetud ärimehed. Kas sinus pole olnud poliitika pisikut? Oleksid saanud pisut hämaraidki asju ajada ametlikult, nagu sa näed. 

Kas sa näeksid mind poliitikas?

Kui sind praegu vaatan - šikilt riides, väga meeldivalt ja arukalt rääkimas, siis ma ei imestaks mitte millegi üle. Tänaseks on sinu jaoks rong ilmselt  juba läinud, aga kümmekond aastat tagasi oleks see olnud vägagi tõenäoline.

Täna on hilja, see rong on juba tõesti läinud. Pole mõtet unistada.

Me rääkisime sinu stressist ja pingetest, mis on viinud ka konkreetsete haigusteni. Oled mees, keda on pidevalt üritatud tappa. Kas hirm tiksub sul tänagi veel kuklas, et keegi võib plaanida kättemaksu mingite vanade asjade eest? Kuidas on sellise ärevustundega elada?

Ega ma ei tea, mida teine inimene arvab või mis tal seal peas toimub. Kui inimene hoiab kätt taskus, siis ma ei tea, kas seal on rusikas või kivi. Mina olen teinud endaga selles mõttes rahu. Olen enda jaoks lahti mõtestanud, peale kogu seda huvitavat elu, mida tähendab elu ja surm. Minu 53 eluaasta jooksul tundub mulle, nagu elaksin praegu juba oma kümnendat elu. Olen elanud 500 aastat! Kilpkonn, kelle eluiga ületab inimeste oma pika puuga, nagu mulle meeldib enda kohta öelda.  Kui miskit juhtub, siis juhtub.

Sul ei ole surmahirmu?

Mul ei ole surmahirmu, sest ma olen elanud nii pika ja huvitava elu. Kuigi mulle tundub, et see elu läheb aina huvitavamaks. Mul ei ole seda tunnet enam, et mul on jäänud midagi elamata. Jah, ma tahaks veel teha palju asju, aga ma olen teinud selle maise eluga rahu.

Said hiljuti oma tingimisi karistuse kätte, peale mida võtsid vastu otsuse, et tahad käia koolides rääkimas. Oledki käinud juba Ida-Virumaal, pidanud seal kaks loengut. Sul on tulemas ka vestlusõhtu Neeme Raua ja Tiit Trofimoviga. Kas loodad oma ühiskondlikult kasuliku töö punktid nende vestlusõhtutega tasa teha?

Ma ei saanud karistust, vaid ma tegin kokkuleppe. Ma leppisin kokku, et teen need tunnid ära.

Kas koolides loengute pidamine läheb ka üldkasuliku töö tundide alla?

Ei lähe. Mida tähendab ühiskondlik kasulik töö? Iga inimese puhul vaadatakse, mida ta suudaks kõige paremini teha, vastavalt sinna ka suunatakse. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga on mitmeid väga tuntuid kurjategijatest inimesi, kes on teinud ühiskondlikku kasulikku tööd omaenda töökohas. Minu koha pealt millegipärast ametnikud arvasid, et need kohad, kuhu mind kutsuti, näiteks Kohtla-Järve gümnaasium, selleks ei sobi. Sinna kutsus mind muuseas väga avara maailmavaatega koolidirektor Hendrik Agur. Ta nägi reaalselt, et ma saaksin noorte kasvatusse vägagi palju panustada.

Kahjuks see ametnikele ei sobinud. Väga imelik, sest kogu see regioon on nii tühi eesti keele õpetajatest ja koolitajatest, kes midagigi räägiks meie riigi kasuks. Millegipärast mind ei tahetud, tehti kirjad isegi justiitsministeeriumile jne. On olemas selline koht nagu Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut, mille alla kuuluvad raskustes elavad noored, kodutud, vanemateta lapsed, noored kes lähevad vargile - ma võiks vabalt nendega tegeleda. 

Aga Justiitsministeeriumile tehti kiri, et ma sobiksin hoopis paremini konisid riisuma. Seal värskes õhus ongi minu tervise jaoks tegelikult parem. Kord nädalas, tõusen hommikul vara üles, sõidan Viimsisse, kust ma ise muuseas pärit olen ja hakkan koristama. Saan seal päev läbi kuulata oma broadcaste, motivatsioonikõnesid, mediteerida, tegeleda looduses füüsilise tööga - see on super! Neid asju, mida ma oleksin nagunii teha tahtnud, teen nüüd vabatahtlikult.

Esimene koristuspäev läks sul päris menukalt, isegi telekaamerad olid kohal, nagu staarile paslik. Kas varjad, konisid ja lehti riisudes, end kapuutsiga või prillide taha?

Eks ikka minu nimi ja tegemised huvitavad inimesi. Eesti inimene mõtleb, et huvitav oleks seda Meelist seal koristamas vaadata, aga nagu ei julge ka eriti tema poole vaadata. Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgele.

Kas keegi tuli kontrollima ka?

Käivad ikka. Kohalikud naeravad, et tavaliselt kontrolle pole, aga kui mina olen kohal, siis on ka patrull platsis. Mulle antakse enam vähem mingisugune tööpõld päevaks ette. Kuid väljas on jahe, mis ma siis seal tegema peaks? Ikka vehin reha või luuaga, et sooja saada. Kui ma istuks seal kuskil nurga taga, siis hakkaks jube külm ju.

Räägime ka sinu teisest põnevast aktsioonist. Sul on tulekul vestlusõhtu „Minu kogemus“. 10.detsembril astud Kultuurikatlas lavale koos Neeme Raua ja Tiit Trofimoviga. Kes selle idee peale tuli?

Vabastavaid tantsuõhtuid ja enesearengu loenguid korraldava Tiit Trofimoviga rääkisime sellest mingil hetkel. Kuna Tiit on ise ka elus päris palju nii head, kui halba kogenud ja mingil hetkel jõudnud tõdemuseni, et oma rahulolu ja õnne pole vaja otsida kuskilt väljast, vaid see tuleb meie endi seest üles leida. Selge on see, et raha pead niikuinii teenima, sest me elame materiaalses maailmas, aga sellise rahulolu ja positiivsuse leiad tõesti vaid iseenda seest.

Minul on taas võimalik rääkida, kuidas kõikidest elu õppetundidest üle saada, et ma oleksin see, kes ma olen täna sinuga rääkides. Kuidas nendest vasktorudest läbi tulla, püsti jääda, olla positiivne, selg sirgu ajada ja eluga edasi minna. Tahaksin rääkida inimestele, et ei ole vaja esimese teele sattunud raskuse peale jäädagi põlvili. Nende komistuskividega elu lihtsalt kasvatab sind. Ma ei saa inimestele midagi õpetada, aga ma saan rääkida oma kogemustest. Uskuge mind, sellest tuleb päris huvitav sümbioos.

Räägi palun pisut ka oma taustast. Mis sind kuritegelikule teele viis? Oli sul keeruline lapsepõlv või kooliaastad? Tavaliselt tulevad pahalased rasketest oludest. Kas nooruses läks miskit valesti?

Jällegi on see, et tegelikult ei läinud mitte midagi valesti. Ma ei häbene midagi, mida ma olen teinud. Ma ei ole ka millegi üle eriliselt uhke. Tänapäeva mõttes ma oleks võinud käituda teistmoodi, aga sel ajal ma tegin asju oma äranägemise järgi. See, mida ma tegin, on selline asi, mida tuleb inimestele rääkida, et nad aru saaksid. See on osa meie ajaloost. Ma ei olnud ju mingisugune röövel või väljapressija, vaid vastupidi, ma olen inimesi aidanud pahade vastu võitlemisel. See, et ma olen seda nii hästi teinud, näitab ainult minu võimekust.

Sul oli siis õnnelik ja täiesti normaalne lapsepõlv?

Mind kasvatasid ema ja vanaisa, isa mul ei olnud. Kõik oli meil hästi. Ikka tuli koolist popitegemisi, aga see on normaalne.

Mida sa noortele oma kooliajast või hilisemast Robin Hoodi ajast räägid?

Kui olen käinud erinevates koolides ja küsinud loengu lõpus tagasisidet, et mis neid kõige rohkem huvitas, siis on öeldud, et see, kuidas leida iseennast. Minu arusaamise järgi on nii, et igaühes meis on mingi tugevam pool, mingi tee, mis on meile ette antud. Keegi on loodud heliloojaks, sportlaseks, kokaks, keegi teine ei tee võib-olla üldse midagi.

Selles meediamüras, mis ümberringi käib, peaks sul justkui vähemalt Porche olema või Pamela Andersoni rinnad, surutakse peale võõrast tahtmist. Kui noor arvab, et see on tema otsus, siis 95% juhtudest nii ei ole, vaid see on meediamüra, millega ta ekslikult kaasa läheb. Selleks, et leida oma tee, pead julge olema. Selleks, et leida oma tee, peab kuskilt tulema see tõuge, et hakkaksid ise mõtlema. Minu lugudest saavad noored palju enesekindlust. Et selline tuntud inimene ja autoriteet veel räägib sellest, see on eriti äge. 

Kas negatiivset tagasisidet pole olnud? Näiteks, võib-olla nende kooliõpilaste vanematele ei sobi, et sind sinna kooli lubatakse lastele oma seiklusrikkast elust rääkima. 

Elu viivad edasi tegelikult ainult see väike kiht inimesi, kellel on visioon ja kellel on julgust. Kellel pole visiooni, istub kodus teleka ees ja räägib sellest naisele, mida ta seal näeb. See ei vii edasi. See inimene, kes julgeb oma visiooni jagada avalikkusega, neid on väga vähe.

Negatiivset tagasisidet vanemate poolt ei ole olnud. Ma ei saa öelda, et sajal, aga vähemalt üheksakümne üheksal protsendil noortest on pöial püsti, kõik kiidavad. Vanemate kohta ma ei oska öelda. Negatiivsuse külvajad on ametnikud. Halvasti räägivad just need ametnikud, kes ministeeriumis mõttetuid seadusi ja pabereid vorbivad. Ei tea, kui palju nendest paberitest ka kasu on?

Samades koolides, kus mina käisin, on käinud ka ministreid, ülikoolide rektoreid, ametnikke ministeeriumitest - noortel ei ole isegi nende nimed enam meeles. Rääkimata sellest, kas nad üldse kuulavad, mida need tähtsad ninad neile räägivad, sest õpilased tegelevad samal ajal arvutimängudega. Seega, kui ametnikud arvavad, et nad midagi suunavad, siis noortel on tegelikult täiesti suva nende jutust. Nad elavad oma maailmas, omas mullis, nad tahavad teada saada hoopis teisi asju, mida neile ette kirjutatakse. Suurem osa sellest, mida ette vorbitakse, ei ole mõeldud reaalseks eluks, neid ei huvita see. Nad saavad ise ka paremini reaalsest elust juba aru.

Kas sa julged noortele rääkida ausalt kõigest, tuues näiteid oma isiklikest eksimustest?

Jah, muidugi. Ma räägin neile, kuidas mina näen nende sihti ja kuidas iseennast leida. Räägin ka koolikiusamisest ja vägivallast. Pärast on küsimuste ja vastuste voor. Enim huvitab noori ikkagi, kuidas leida iseennast. Huvitav oli ka see, kui hakkasin poistele rääkima, mida tähendab meheks olemine. Kooliprogrammis seda miskipärast pole. Programmis on küll matemaatika ja füüsika, aga seda kuidas viisakalt noa ja kahvliga süüa, pole. Ei räägita ka sellest, kuidas suhtuda naistesse, emasse, vanematesse inimestesse. Ei teata, mida tähendab mentor, sõbrasuhe, mida tähendab vastutus ühiskonna ees.

Sa oled vaba inimene, sul on voli teha seda, mida sa ise tahad, aga sul on ka vastutus. Kahjuks seda õpetust koolis ei saa. Kui meie olime noored, siis vanematel inimestel meile väga palju anda ei olnud, nemad olid nõukogude ajal kolhoosis tööl või kuskil ministeeriumis. Aga meie tahtsime vabasse maailma. Tänaseks on paljud keskealised inimesed mööda maailma ringi rännanud ja elu näinud. Neil oleks mida noortele rääkida.

Tsiviliseeritud ühiskonnas, nagu Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Ameerikas on noortel mentorid. Nad ise valivad välja, kelle käest nõu küsida, aga meil on see kaotsi läinud. Noortele peaks edasi andma seda, mida sa ise oled õppinud. Siis sa suudad ka noort kuhugi poole suunata või selgitada, mis juhtub erinevates suunades. Keegi peab noorele rääkima, et tema valikud on otseses seoses tema enda tehtud otsustega. Ta ei saa süüdistada ei ema, isa, ega kooliõpetajat tagajärgede pärast, mis on sündinud läbi tema enda otsuste. Kui ta teeb miskit valesti, siis tal ei olegi kedagi süüdistada, see on tema enda otsus ja enda tee. Ta peab teadma, mida see tee tähendab, kuhu minnes mis juhtub. Ei pea alati käima sinka-vonka, et kusagile välja jõuda. Kui ma tahaks minna Narva, miks ma peaks siis korraga avastama, et ma olen hoopis Pärnus või Valgas? Ma ei tea õige tee suunda, aga keegi peaks mind selleni juhatama.

Kas sul on tuua mõned näiteid ka enda kooliajast? Milline õpilane ise olid?

Kui ma meenutan, siis jah, ma tegin poppi. Ehitasime sõpradega metsas mingit onni. Kaks või kolm päeva sai puududa ilma arstitõendita ja nii see käis. Mulle meeldis geograafia, ajalugu, aga matemaatika mulle kohe üldse ei meeldinud. Ma ei saanud nendest numbritest aru, aga kuidagi ma selle aine läbi vedasin. 

Kas sinuga on praegu juhtumas sama asi, mis paljude teiste tuntud ärimeestega? Peamiseks on tõusnud hingelised asjad. Kuld ja kard pole enam oluline, sisemine ilu on tähtis.

Maailm on nii värvikirev ja huvitav. See, et inimesed avastavad uut teed, see on täiesti normaalne. Igaühel on oma tee, sa ei saa lihtsalt enam muudmoodi. Kui sa hakkad kellegi teise järgi käima, siis sa oled copy-paste ja suure tõenäosusega sa ei leia iseennast, ega seda, mida sa otsid. Kuna maailm muutub tohutu kiirusega, siis täna ei ole enam popp see, mis oli eile. Popp ei ole ka see, kes on surres kõige rikkam. Inimesed hakkavad tõepoolest hoopis iseennast avastama.

Kes jääb looduses ellu, milline loom? Meie oleme ka heas mõttes inimloomad. Jääb ellu see, kes on kõige rohkem adapteerimisvõimeline. Ei jää need, kes on kõige tugevamad ja kiiremad. Ellu jääb see, kes käib muutustega kaasas. Maailm muutub, meie muutume ka ja kes kui palju muutub, see on omaette küsimus. Mõnele meeldib tänagi veel 80ndates või 90ndates elada. Mina ise tunnen, et kuna maailm muutub, siis see muutus algab meist endist, me muutume koos maailmaga. Mitte et ma tahaks nüüd täpselt käia kellegi teise rada, ei, ma käin oma rada, aga olen aru saanud, et suurem osa asju, mida ma olen otsinud väljast, leian iseenda seest.

Kas sina oled ka jõudnud punkti, kus väetantsud, joogad, vaimne sõpruskond on olulisemad, kui peened restoranid, uhked autod ja ilusad naised? 

Kas nüüd nii kardinaalne muutus. Seda küll, et palju asju, mida ma otsisin enne väljast, ma leian enda seest. See muidugi ei tähenda, et ma ei armastaks head toitu, veini või seltskonda - seda ma naudin jätkuvalt.

Naistest ei saa sinu puhul ka mööda, ega ümber. Sinu käevangus on olnud üks ilusam või kuulsam kaunitar, kui teine. Läheb samuti teemasse - hea toit, hea jook, šikid ülikonnad, kallid autod, kaunid naised. Kõik peab olema viimase peal.

Kas ma nüüd naisi ülikondadega võrdleks, aga jah, ma olen väga õnnelik, sest mul on olnud väga meeldivaid, ilusaid ja häid kaaslasi, keda ma väga austan ja hindan.

"Ühed on feministid, teised normaalsed, korralikud, kolmandad on kullakaevajad. Ma ei käi eriti tihti väljas, aga näen, et kullakaevajaid on kõik kohad täis!" võttis Meelis Lao kokku tänapäeva naised Eesti Ekspressile antud intervjuus 2019. aasta sügisel. Foto: Ekspress Meedia

Kuidas sa naisi valid? Mille järgi?

Peab olema mingisugune klapp. Kui kaua see klapp kestab, seda ei tea keegi. See peab olemas olema. Seda peab tunnetama, et see on see inimene, kes sulle meeldib, siis on juba omaette teema, kuidas see areneb, kaugele see läheb. On see üks õhtu, kümme aastat, mis iganes, aga peab olema mingisugune tunnetus, et sind huvitab see inimene.

Kas sinu elus on hetkel keegi ilus ja tark?

Minu elus on praegu selline etapp, ma elan koos oma pojaga, kahekesi. Minu elus on nii palju huvitavat, ega eriti paljuks muuks aega polegi. Ma käin koolides, teen oma ÜKT-d, mul on raamatu kirjutamise stsenaarium käsil, kuhu läheb samuti päris palju energiat.

Hakkad raamatut kirjutama?

On selline mõte jah. Mõtteid on palju, aga mis nendest teoks saab, eks seda ole näha. Eriti palju ei tahaks hetkel rääkida. Enne kui muned, siis mida sa ikka nii väga kired.

Aga naistest veel. Kellesse sa ära armud, sa ju ei tea seda kunagi. Vaatad, armud ära ja siis hakkab see tasapisi üht radapidi veerema. Aga jah, praegu seda ei ole. Samas ma ei välista kunagi uuesti armumist.

Päris üksi ei tahaks ju ka olla.

Kindlasti mitte. Miks on tegelikult suhetes nii palju probleeme? Inimesed klammerduvad kellegi külge. Saavad pärast aru, et nad ei suuda iseennastki leida. Kuldreegel on see, et saa kõigepealt iseendaga hakkama. Armasta iseennast, siis suudad ka teist armastada ja hoida. Paljud suhted on klammerduvad. Ei ole nii, et sa annad inimesele tingimusteta oma hea poole ja teine annab sulle sama vastu. Näiteks, sina annad raha ja tema peab siis sulle vastu andma oma aja ja veel üht ja teist. On mingisugune tingimuste esitamine ja klammerdumine. Ma ei pea seda õigeks.

Olid need 90ndad küll kummalised ajad. Naine oli justkui kaunis roos, keda mees üleval pidas ja esitles nagu trofeed. Sellest ajast on vist isegi väljend trofeenaised - naised, kes käisid siis teatud rikaste meeste puhul käest kätte. Sa ise kuulusid ka sinna seltskonda?

Ma kunagi mõtlesin, et see oli äkki meie areneva ühiskonna probleem, aga päris hästi ei usu. Seda on nähtavasti igal pool maailmas. On noor tütarlaps, kes ei viitsi millegi muuga tegeleda, kui pakkuda oma ilu, see on tema elu. Siis on mees, kes on edukas, tuntud ja tal on palju raha. Teine on lihtsalt ilus ja tahab selle eest vastu saada hüvesid. Kui inimesed on sellega rahul, siis see on ju täiesti aus. Jamaks läheb siis, kui hakkad valetama, „ma ei ole selline“, „ma ei ole raha pärast sinuga“ ja siis hakatakse üksteisele haiget tegema. Nii kaua, kuni sa väljendad end suhteliselt ausalt, on kõik korras. Mis selles halba peaks olema, kullakaevaja või mitte? 

Sul on plaanis ka endanimeline jutusaade teles?

See on jah üks sellistest teemadest, mis õhus. Praegu läheb põhirõhk siiski vestlusõhtu mõtete korrastamisele ja sättimisele. Kuidas me seal räägime, mida me seal räägime, et see oleks huvitav ja et see inimesi tõesti puuutaks. Mis kujul jutusaade tuleb ja kas see üldse tuleb? Võib-olla tuleb hoopis dokumentaalfilmi näol, see on kõik veel nii õhkõrnal jääl. Vabad õhtud lähevad mul siiski hetkel raamatu stsenaariumi paika panemisele. 

Meelis Lao jutusaade, see tekitaks kindlasti furoori.

Tänapäeval on kõige populaarsema jutusaate tegija Joe Rogan. Tema on konkurentsitult maailma tipp, kõik vaatavad tema saadet. Tema minevikust – ta oli kikkpoksi maailmameister, tegeles MMA-ga, mis sealt siis oodata on? Ta ei ole oma saatekülaliste kallal nokkija. Ta läheb teemadega süvitsi, see on pigem selline arutelu vestlussaade. Ka Eestis võiks intervjuudes saada lahti standarditest, et ainult siis on lahe, kui ma ütlen sulle midagi teravat, ebamugavalt ja halvasti.

Midagi skandaalset peab ju olema, muidu ei müü.

Targem oleks näidata neid aspekte, millest võib-olla varem pole sügavuti  räägitud. Kuid mis moel, kas me saame selle ka saatesse või raamatusse panna, see kõik on selline munemisperiood alles.

Ehk ärme kire siin veel.

Just.

Kas tegeled ka täna veel spordiga, poks on üks sinu lemmikutest?

Poks on pigem minu kirg. Mingil ajal ma tegin seda hästi vähe, nüüd natuke rohkem jälle. Sport on mind nähtavasti välja toonud paljudest raskustest. Kui sul on väga raske, siis sport mingil määral maandab neid pingeid - sörkimine, poks, jõusaalis käimine, kõik selline miksitud värk.

Kas sa oled kunagi löönud käega, et nüüd on kõik, tõmbun tagasi, olen nagu rott nurgas, ega tee mitte midagi, sest enam ei suuda?

Muidugi. Ega siis see, et ma käin pea püsti, selg sirge ja nägu naerul, ei tähenda, et mul ei ole raske olnud. Mul on olnud korduvalt pisar silmis, veremaitse suus ja mõelnud, et ma ei taha enam midagi kuulda, ega näha. Põhjuseid on olnud erinevaid, aga ma olen nendest üle saanud ja edasi läinud.

On sul järsku mingi imenipp meiega jagada? On lihtne öelda „pea püsti ja selg sirgu“, aga paljud inimesed annavad ikkagi alla.

Ma arvan, et kui inimene otsib mingit imenippi, siis seda ei ole. Imenipp on näiteks see, et muuda oma ellusuhtumist ja elustiili. Mõni leiab, et lihtsam on võtta tablette, teha operatsioone, selle asemel, et muuta oma elu. Lihtsat teed, et elu kardinaalselt muutuks, seda pole. Küll on aga mul endal välja kujunenud mingi arusaam, mis võiks raskustes olles aidata, et sellest lihtsamalt välja tulla. Aga ma jätaks selle vestlusõhtusse, sest sellest peaks rääkima pikemalt. 

Kas sa käisid ka psühhiaatri juures?

Loomulikult. Sellepärast ma võtangi endale julguse kõigest ausalt rääkida, sest ma olen selle kõik läbi teinud. Aga pean tõdema, et see on tagajärgedega tegelemine, mitte põhjusega. Ma räägin vestlusõhtul oma loo, kuidas mina olen raskustest üle saanud ja iga inimene otsustab siis ise, kas sellest on abi või mitte.

Ka mina olen elus hästi nõrk ja katki olnud, siis olengi valesti käitunud. Olen kellelegi midagi halvasti öelnud, kedagi taga rääkinud, kedagi kirunud, kellegile ära pannud. 

Mis sind veel üldse elus erutab? 

Mind erutab kogu see uus globaalne maailm, universum ja kõik mis kohutava kiirusega muutub. Inimesed saavad täna maailmast täiesti teistmoodi aru, kui mina kunagi. See on nii põnev! Ja kui palju huvitavaid tegevusi on täna minu ellu tulnud! Uskumatu! Ma olen oma ellu uuesti armunud ja see on äge!

On sul unistus, mis pole veel täitunud?

Kui minu raamat saaks bestselleriks, mitte Eestis, vaid maailmas, vot see oleks unistuste täitumine!

Kuidas sa oma ülejäänud 53 aastat kavatsed veeta?

Mulle tundub, et minu selline eneseleidmise ja õpipoisi tee sai ühele poole. Mitte et ma nüüd tark oleks, aga nüüd ma saan aru, kui vähe ma üldse tean. Nüüd ma tean, kuhu suunda ma tahaksin minna. Ma tahan järgmised 50 aastat käia mööda seda teed, mis nüüd on minu jaoks alanud.

"Hommikusöök staariga" restoranis Meat Resto & Butchwry - Meelis Lao; Anu Saagim, restorani juhataja Gert Laasme Foto: Stanislav Moshkov