Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas talumees pidi peksu eest veel rahagi maksma 

Tõnis Erilaid, 4. detsember 2019, 00:19
Tallinna linnaarhiivi esimene eestlasest juhataja Rudolf Kenkmaa käis tudengipõlves akadeemilise ajaloo seltsi stipendiaadina 1923. aastal Saaremaal Püha ja Valjala kihelkonnas kiriku- ja kooliarhiive uurimas ning pärimusi kirja panemas.

Kirja sai ka see, kuidas mõisates talupoegadega ümber käidi.

„Kes mõisa kupjale vastu hakanud, see tellitud linna kohtusse ehk „kantsli otsa“ nagu seda rahvas kutsunud. Vastuhakkamist trahvitud harilikult 60 hoobiga, mille andmist 4 soldatit toimetanud. Nuhtlusalune tõmmatud pikale pingile sirgu, üks soldat seisnud pea, teine jalgade peale, kaks soldatit jaganud kõrvalt vitsaga hoopisid, teine teiselt poolt. Kohtunik lugenud hoopide arvu. Peksmise eest pidanud süüdlane 15 kopikat maksma. Sellal käinud see summa paljudele üle jõu, mispärast nad olid sunnitud oma riided panti jätma. Kui aga oli soldatitele mõni kopikaski pihku pista, siis olnud hoobid palju kergemad.“

Kasti mõisas olnud peksmise tarvis tehtud koguni rihmadega varustatud pink. Peksjaks olnud vahimees (mõisa öövaht). Enam saanud nuhtlusalused peksa kui leiba. Hoope olla sadanud ikka sadade kaupa.

Ühele Muratsi mõisa prouale valmistanud aga erilist lõbu sundida oma silma all toapoissi toatüdrukuga sugulisse läbikäimisse astuma, mille juures ta ise kõiksuguseid komandosid andnud. Proua käske pidanud ohvrid alati tõrkumata täitma, räägiti Kenkmaale.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee