Teater

Panso päevade raames tulid taas kokku ja publikuga kohtuma Kalju Komissarovi esimesed tudengid, lavakooli legendaarne 13. lend

NÄITLEJAD MEENUTAVAD VASTUVÕTTU 13. LENDU | Anne Reemann: lapsena tahtsin saada Helgi Salloks 

Jaanus Kulli, 4. detsember 2019, 00:01
„OKLAHOMA“: Allan Noormets: „Mängisime linnahallis ja tollal polnud kõrimikrofone. Olid vaid lava ääres ja miskid rippusid laest. Nii et su trajektoor laval oli mikrofonist mikrofonini, et üldse midagi kostaks. Kui ma Piret Kaldat mööda lava taga ajasin, oli mul kogu aeg üks silm laes, et jõuaks mikrofoni juurde.“ Foto: Eesti teatri- ja muusikamuuseum
 „Koma (Kalju Komissarovi – J. K.) suuvärk oli ikka väga imelik, kusjuures imelik on veel väga leebelt öeldud. Kadunud Dajan (Ahmet – J. K.)oli see, kes meid tihti ree peale aitas. Dajan ütles, et kui te midagi Komissarovi käest ei julge küsida, tulge minu juurde, küll mina juba küsin. Mina olen tšuktš, mina olen loll ja ma ei saa aru, mina võin pärida mida iganes. Nii juhtuski, Dajan küsis, Komissarov nohistas endale midagi nina ette ja vastas,“ meenutas näitleja Allan Noormets, kuidas esimest korda lavakooli ajaloos kursust vastu võtnud Kalju Komissarov ning tema hoolealused 13. lennust esimesel aastal üksteist kompasid.

Teatrimehe ja lavakooli rajaja Voldemar Panso (1920–1977) sünniaastapäeva tähistamise puhul kohtusid legendaarse 13. lennu kursusekaaslased publikuga eelmisel neljapäeval teatri- ja muusikamuuseumis. Lisaks Allan Noormetsale olid puupüsti täis saalis rahva ees ka Anne Reemann, Epp Eespäev, Andres Dvinjaninov, Hendrik Toompere, Artur Talvik, Merle Jääger ja Andres Noormets. Kohtumisõhtut vedas Särevi Teatritoa kuraator Annely Kaldoja, kes juhatas vestlusringi sisse. Ta tõdes, et 13. lend alustas oma õpinguid 1984. aastal ning lõpetas 1988, seega alustati sügaval nõukaajal, lõpetati aga laulva revolutsiooni tuultes.

TEHTUD: Lavakunstikooli 13. lend enne lõpetamist. Esireas (vasakult) Andres Noormets, Toomas Vooglaid, Raivo E. Tamm, Hendrik Toompere, Artur Talvik, Andres Dvinjaninov. Tagareas (vasakult) Epp Eespäev, Külli Palmsaar, Dajan Ahmet, Elmo Nüganen, Mart Nurk, Rain Simmul, Allan Noormets. Taga vastu majaseina seisavad Piret Kalda (vasakul) ja Anne Reemann.Foto: Eesti teatri- ja muusikamuuseum / Villem Raimann

Õhtu algas meenutustega sellest, mis põhjusel 35 aastat tagasi toonased noored just lavakoolis oma tulevikku nägid. Jutuots paluti lahti teha Epp Eespäeval, kes aga puikles: „Ma võtan mõtlemisaja,“ puges ta peitu. Riburada edasi minnes sai teisena sõna Andres Dvinjaninov: „Ema ütles, et tema tahtis noorena näitlejaks saada. Aga ei saanud, ta saadeti Siberisse. Mitte sellepärast, et ta tahtis lavakooli, hoopis teistel põhjustel. Aga tema soovitas ja suunas mind. Nii et ma olen memmekas,“ naeris Andres, kes läks lavakooli Tartu ülikooli majandusteaduskonnast. „Nii maandusingi 13. ehk minu arvates väga õnnelikus lennus.“ 

DvinjaninovFoto: Erki Pärnaku

Samal teemal

Hullumaja oli hullem kui Nõukogude sõjavägi

Hendrik Toompere tõdes, et kuna tema ema ja isa töötasid nukuteatris, oli tal teatris olemisest sedavõrd kõrini, et lavakoolist ei unistanud ta üldse mitte. „Keskkooli lõpus mõtlesin hoopis advokaadi, arhitekti ja ka arsti elukutse peale, ent kaugemale ma ei jõudnudki, sest sõjavägi hakkas kummitama ja nii läksin õppima hoopis autoremondilukksepaks, mille lõpetamisel öeldi, et diplomi saan kätte ainult tingimusel, kui ma mitte mingil juhul ei lähe tööle autoremonditöökotta,“ kirjeldas Hendrik oma lavakooli-eelseid rännakuid. „Lubasin mitte minna ning läksingi katsetele, kuigi tollal kehtis koolis Panso juurutatud mentaliteet, et teatri taustaga noori ei tahetud seal hästi näha. Õnneks meie tulevane juhendaja Kalju Komissarov sellest kinni ei pidanud ja nii sain sisse.“

ToompereFoto: Erki Pärnaku

Seejärel võttis teatepulga üle praegu pigem poliitikas ilma tegev Artur Talvik, kes tõdes, et tema astus tegelikult 12. lendu ja sai ka sisse, ent just siis tuli välja seadus, mis sätestas, et kõrgkoolides, kus ei ole sõjalist kasvatust, tuleb pärast esimest kursust tõmmata kirsad jalga. „Erinevalt paljudest meessoost kursusekaaslastest ei julgenud ma Vene kroonust pääsemiseks minna hullumajja. Kartsin hullumaja rohkem kui Nõukogude sõjaväge, et äkki süstivadki ära ja on korras,“ tõdes Artur. „Tulin sõjaväest tagasi ja sain 13. lendu.“ Küsimusele, miks ta läks proovima just lavakooli, vastas Artur: „Tundus, et see on väga põnev kool ning olen tänini veendunud, et see on üleüldse kõige parem elukool.“

TalvikFoto: Erki Pärnaku
Allan NoormetsFoto: Erki Pärnaku

Kes tahtis saada tuukriks, kes Helgi Salloks, kes müüjaks 

Merle Jääger tegi lühikese ja konkreetse sissejuhatuse: „Lapsepõlves tahtsin saada tuukriks, aga näitlemise teema oli kogu aeg õhus. Kuna koolis olin tubli etleja, et kuhu siis ikka mujale, kui lavakooli, ning sain ka kohe sisse.“

Merle JäägerFoto: Erki Pärnaku

Anne Reemann tunnistas, et tema läks lavakooli sellepärast, et see tundus olevat midagi täiesti kättesaamatut. „Sellepärast tegin ka katseid salaja. Lapsena tahtsin tegelikult saada hoopis Helgi Salloks, siis ma ei teadnud veel, et ta on ka näitleja.“

Andres Noormets, Anne Reemann ja Merle Jääger.Foto: Erki Pärnaku

Andres Noormets, kes 13. lennu kohalviibinuist viimasena sõna sai, ütles, et ta oli kas 14- või 15aastane, kui otsustas, et tahab minna tööle teatrisse, mispeale luges läbi kogu eestikeelse teatrikirjanduse. „Aga esimese hooga sisse ei saanud. Energia sai otsa. Edasi läks täpselt samuti, nagu Allanil.“

Nüüd ärkas ka Epp Eespäev: „Minu sisseastumine oli nagu Annel – selles mõttes, et seda tuli teha salaja. Aga miks ma astusin? Proovisin kõplamist, olin poemüüja, ka see ei köitnud. Mõtlesin, et elus peab olema midagi muud ja siis leidsingi lavakooli.“

Artur Talvik, Hendrik Toompere, Andres Dvinjaninov ja Epp Eespäev.Foto: Erki Pärnaku

Edasi veeretas Annely Kaldoja jutu sisseastumiskatsetele, mille peale esimesena elavnes Andres Dvinjaninov: „Mäletan oma esimesi minuteid laval. Olin käinud Justamendiga laval juba kolm aastat ja mõtlesin, et mis seal ikka. Saal oli pime, tegin oma etüüdi ära, pärast mida tekkis aga täielik haudvaikus, kuni üle saali kostis teatrikooli hea haldja Ivika Sillari vaikne hele hääl: „Kallis laps,“ – ma olin siis juba 20 – „kus te varem olete olnud?“ Sel hetkel sain aru, et vist on mingi lootus. Pärast mida küsis Komissarov, et kas ma laulda ka oskan. Võtsin kitarri ja kuna olen romantik, alustasin: „Hing õide puhkes õhtul hilja…“ See lõppes väga ruttu ära, sest Komissarov käristas oma jämeda häälega: „Aitab, aitab.“ Nii et sain korraks taevasse ja siis kohe maa peale tagasi.“

Merle Jääger mäletas, et ühe etüüdi puhul tuli vaadata selja taha, kus on kujuteldav letitäis suitsuvorsti. „Ärme unusta, et aasta oli 1984! Ja siis ma mäletan veel ühte etüüdi, mille pealkirjaks oli, et punk on lahe, aga banaan on magus. Pärast teist vooru keegi vanemalt kursuselt ütles, mida Komissarov oli minu kohta kostnud (järgnevalt imiteerib Merca Komissarovi madalat ja kähedat häält): „Selle hundikutsika võtan ma kindlasti vastu.““

KÄNGURU VÕI MIDAGI MUUD: Merle Jääger näitab ette, kuidas Andres Dvinjaninov tegi esimesel kursusel loomaetüüdi, mis pidi kujutama kängurut, kuid mis Komissarovi meelest oli pigem si..uv vanaeit.Foto: Erki Pärnaku

Hendrik Toopere mäletas aga, mida talle ütlesid Peeter Tammearu ja Peeter Oja, kui ta pärast järjekordset vooru Toompealt alla jalutas: „Kuule, tundub, et on päris hästi. See andis õhku ja kergust juurde. Toetus vanemalt kursuselt oli väga oluline.“

Edasi jõuti jutuotsaga õppejõudude juurde ning Annely Kaldoja tuletas publikule meelde, et 1984. aastal võttis esimest korda kursust vastu Kalju Komissarov. 

Artur Talvik: „Komissarovi üks eriti hea omadus oli tal viimase hetke pingutus. Kaks kuud tegime mingi tükiga proove ning siis tuli Komissarov ja ütles: „Nii, nüüd on meil kolm päeva esietenduseni, nüüd lööme asja vahtu.“ See oskus oli erakordne ja andis õppetunni ka eluks. Et sa pead ühel hetkel varupaunakese tööle panema, asja ära tegema ja ägedalt ära tegema. Mitte kunagi varem polnud ühtegi lendu nii vara rahva ette lükatud. Teise kursuse tükiga „Sorry, me oleme tulekul“ visati meid lihtsalt vette, et ujuge nüüd, ja siis me pidime ujuma,“ meenutas Artur. Allan Noormets lisas, et juba teise kursuse lõpuks tõid nad välja „Hamleti“. 

„SORRY,  ME OLEME TULEKUL“: Esietendus kursuse juhendaja Kalju Komissarovil 03 novembril 1985 Noorsooteatri suures saalis Salme tänaval. Foto: Eesti teatri- ja muusikamuuseum

Annely Kaldoja andis jätkamiseks vihje, et ühel hetkel astus õppejõuna 13. lennu ette ka Aarne Üksküla, keda on paljud meenutanud hea sõnaga, sest ta aitas paljudel tõsta eneseusku. 

Hendrik Toompere märkis, et kui Komissarov tõmbas värve laia pintsliga, kus olid selgelt eristatavad puhtad toonid, punane, roheline, sinine, siis Üksküla õpetas joonistama. „Ta õpetas meid joonistama pliiatsiga tooli täpselt nii, nagu tool on.“ Ja Allan Noormets lisas: „Kui mina sealt koolist üldse midagi sain, siis tänu Ükskülale. Ta lasi nagu enda ruumi,  Komissarov jäi minu jaoks natuke kaugeks. Ta ei lubanud, erinevalt Aarnest, eksida. Aga Aarne lubas. Uuesti teha ja jälle eksida. Lükkas sind õiges suunas.“ Artur Talvik: „Üksküla tuli ise nõu andma ja ise kaasa mängima.“

PANSO PÄEVAD: Kohtumine lavakunstikooli 13. lennuga, pildil (vasakult) Anne Reemann, Merle Jääger, Allan Noormets, Artur Talvik, Hendrik Toompere, Andres Dvinjaninov ja Epp Eespäev.Foto: Erki Pärnaku

***

Sajas meetris oleks peaaegu sündinud maailmarekord

Allan Noormets meenutas lõbusalt jaburat lugu: „Kehalise kasvatuse tunnis oli meil vaja täita VTK ehk siis lahti seletatult üleliidulise kehakultuurikompleksi „Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“ normid. „Mäletan, kuidas me Kivimäel konservatooriumi taga muruplatsil neid täitsime. Õppejõuks oli oma ala fanatt, kes ei teinud meile mingit hinnaalandust, pidime tegema sporti nagu hullud. Ja me siis tegime. Viskasime granaati, aga Raivo E. Tamm ei saanud oma granaadinormi kuidagi täis. Kehalise kasvatuse õpetaja Valdur Topaas käis ümber Tamme ja ärgitas: „Võta ennast kokku, see pole midagi, vaat, kui tank tuleb…“ Mida me siis tegime? Andsime Tammele vaikselt naiste granaadi, mis oli poole väiksem. Mille Tamm hirmsa kiljumise saatel tohutult kaugele virutas. Topaas oli väga rahul. 

Teisena meenub kehalise kasvatuse tunnist, et me oleks sajas meetris peaaegu et maailmarekordi jooksnud. Nimelt oli Topaas, vaeseke, lühinägelik. Pani meid pakkudele ja läks ise stopperitega finišisse. Sel ajal, kui ta finišisse jalutas, roomasime kakskümmend-kolmkümmend meetrit ta selja taga edasi. Kui ta siis finišis stopperid kinni lõi, pidid tal prillid eest ära kukkuma. Sest me olime jooksnud uskumatud tulemused.“

***

Kuidas geeniused hotelli vannis õlut pruulisid

Lõpetuseks rääkis Allan Noormets lustliku loo ajast, kui nende lend oli jõudnud juba eelviimasele kursusele ning kui Komissarov tõi Ugalas välja muusikali „Oklahoma“: „Elasime Viljandi hotellis, geeniused tulid ükspäev proovist ja läksid poodi, kus midagi polnud saada, aga leidsid imelise purgi, mille peale oli kirjutatud maltoosa. Geeniused avastasid, et sellest saab õlut teha ning hakkasid sellega hotellitoas pihta. Loomulikult mitte kuskil mujal kui vannis. Võeti kolmeliitrised purgid, kursuse pealt koguti kokku keeduspiraalid ja hakati vett keetma. Pärm leiti kõrval asunud pagaritööstusest. See haises hullu moodi. Kõik need komponendid segati vannis kokku ja jäädi ootama õlle valmimist. See hais, see lebra oli kohutav! Kogu hotellikorrus haises. Kedagi tuppa ei lastud, toavõti peideti koristaja eest ära ja määrati kuupäev, millal terve kursus kokku tuleb ning hakatakse pidulikult õlut tarbima. Kursus tuligi ühel õhtul kokku, maitsti seda imelist jooki ja tõmmati pidulikult vannil kork eest…“ 

„OKLAHOMA“: Allan Noormets: „Mängisime linnahallis ja tollal polnud kõrimikrofone. Olid vaid lava ääres ja miskid rippusid laest. Nii et su trajektoor laval oli mikrofonist mikrofonini, et üldse midagi kostaks. Kui ma Piret Kaldat mööda lava taga ajasin, oli mul kogu aeg üks silm laes, et jõuaks mikrofoni juurde.“ Foto: Eesti teatri- ja muusikamuuseum

„Ei, ei olnud nii,“ ei suuda siinkohal üks geeniustest, Hendrik Toompere, järgnevat enam vaikides edasi kuulata. „Tõsi, meie märjuke ei kõlvanud tarbida, aga punni me eest ära ei tõmmanud. Läksime koos Raivo E. Tammega alla Viljandi hotelli baari, kõigepealt jõime seal natuke, mispeale ostsime kaasa kaks pudelit Vana Tallinna likööri, kallasime need vanni ja kogu see segu joodi ära,“ teatas Hendrik lõpetuseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee