Inimesed

„PUUDUTA MIND“ | Tiit Trofimov ei mõista, miks enesearenguseminare naeruvääristatakse: „Teed õiget asja, aga ikka tahab keegi sulle jalaga munadesse panna.“ (4)

Anu Saagim, 3. detsember 2019 12:22
Tiit TrofimovFoto: Erakogu
Endine äri- ja möllumees Tiit Trofimov on olnud nüüd kümmekond aastat sellel teel, kus ta on tegelenud enesearenguga. Ta on enda sisemaailmaga rohkem tuttavaks saanud läbi erinevate praktikate. Mehe arvates on eneseareng ja enesega tegelemine ülimalt olulised ja seepärast jääb talle arusaamatuks, miks püütakse seda naeruvääristada. "Igaühel on vabadus elada ja korraldada oma asju nagu tahab," on Tiit veendunud.  

Mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem lugusid alateadvusest hakkab pinnale ujuma. Kui inimene ei hakka endasse vaatama, siis mingist hetkest läheb elukvaliteet keeruliseks, agressiivsus, ärevus, pahameel, kurjus inimese sees hakkab võimust võtma, see, mida ta on elu jooksul kogenud, alla surunud endas ja peitu pannud. Ainult läbi sellise teadliku vaatluse ja teadliku otsavaatamise saab ennast tervendama hakata, sest kõigis on olemas need katkised kohad, kui pole just vati sees sündinud.

Samal teemal

„Me keegi ei ole sellises budastaatuses, kus sind ainult terved inimesed ümbritsevad ja sind hoitakse, hakatakse sünnist saati meditatsiooni õpetama. Mida väiksem sa oled, seda vähem on seda teadlikkust, kuidas sellest vabaneda. Lapsena sa ju eriti pakid selle kõik enda sisse ära, aga see ei kao kuhugi,” ütleb Trofimov.

„Mida vanemaks sa saad, seda rohkem hakkab sinu keha väsima ja seda rohkem hakkab see väsinud keha pinnale laskma neid asju, mis on sul justkui ära pakitud. Siis võib sul see elukvaliteet väga alla käia ja sa hakkad hästi palju oma elus kannatama. Just selles elupooles, kus sa võiksid seda hoopis nautida, rõõmu tunda, kus sa oled juba midagi saavutanud ja kus sul on teadlikkust. Lapsed on võib-olla ka suured ja sul on tekkinud aega iseendale. Selleks, et see aeg oleks kvaliteetsem, on seda kõike vaja,” sõnab ta.

Tiit, igal juhul võib vist öelda, et oled meeste enesearengu või meeste vaimsuse teerajaja. Sinu ja Raivo Juhansoni poolt korraldatud „Vaba mehe tee“ seminaridele tuleb kohale päris palju inimesi, kellel järelikult on mingi probleem. Mis on põhilised probleemid, mis Eesti mehi tegelikult täna vaevavad?

Põhiprobleemiks on see, et aega pole iseendale. Nii palju on sellist müra ümberringi, nii palju on kohusetunnet kuklas, nii palju on süütunnet kuklas, et sul ei ole seda vaba aega iseendaga tegeleda, iseendale aega leida, nii nagu vanasti. Mehed võib-olla võtsidki kamba kokku ja läksid kolmeks päevaks metsa jahile, kalale. Eks seda tehakse täna ka, aga see lõdvestus on hästi palju läbi alkoholi. Minnakse küll metsa, aga kui sa kolm päeva metsas pummeldad, siis suure tõenäosusega kalale ei jõuagi.

Aga kui jõuadki, siis sul on kogu aeg halb olla. See ei lõdvesta, vaid pigem viib rohkem pingesse. Võib-olla natuke mingil määral lõdvestab, sest suure tõenäosusega oleksid sa infarkti või insuldi saanud. See lihtsalt viib südamejupsimise kaugemale, venitab seda edasi, annab sulle aega juurde. Kui sa üldse ei lõdvestuks, ega lõõgastuks, siis oleks keeruline pikalt elada.

Inimestel ei ole reaalselt aega enam. Pole aega isegi minna rahulikult kellegagi hommikust või lõunat sööma. Sa võtad selle aja, kõik on ajas kinni. Keegi ei võta nii, et lastakse ajast lahti. Ei ole vahet, palju seda aega läheb. Sööme kuni sööme ja kuni tunne on õige. Kohe kui kokku saadakse, proovitakse kõik jutud kiirustades ära rääkida. Tegelikult on nii, et ei jõutagi selle ajaga kunagi päris sügavuti või päris selle päris jutuni, vaid räägitakse hästi pinnapealselt kiiresti ära, sest teatakse, et kirves on kuklas ja aega on vähe.

Mis on need esimesed sammud, mida sina kunagi tegid, et jõuaks sellesse punkti, kus sa täna oled?

Hakkasingi teadlikult ja mõnes mõttes jõuga võtma endale seda aega. Ma tegin selle otsuse, et nüüd ma lihtsalt lähen ja võtan endale esimese joogakursuse ning käin seal, kuni tunne on õige, et ma tahan seal käia. Seda esimest sammu on vaja. Iga asjaga on nii. Isegi kui sa pole kunagi treeningut teinud, tahad triatloni hakata tegema, jookse kõigepealt see esimene kilomeeter ära või võta alguses 10 või 100 meetri kaupa.

Mis aasta see on?

Aasta, kus sa hakkad ka nägema elu palju rohkem teise pilguga, mis elul pakkuda on ja kui palju vabamaks ja kergemaks see kõik läheb, kui me laseme endas lahti hirmudest, kurjusest, vihast, valust, kurbusest ja kõigest, mis on tegelikult meie sees olemas, aga mis alateadlikult ülipalju juhib. Näed, mis juhtuma hakkab, kui see osa endast vabamaks lasta ja kehas tekib ruumi juurde. Sa ei hakka reageerima nii kergelt nendele väljakutsetele, mis viha, kurbuse või muu emotsiooni näol hakkab sinu elus ette tulema.

Eesti Ekspressi loos naeruvääristati enesearenguseminare. Mida sa tundsid, kui sa seda lugesid?

Esialgu on ka viha normaalne tunne. Ma tundsin endas kõigepealt viha. Kui ma siis lubasin sellel enda sees olla, siis see lahtus ja peale seda tuli kurbus. Sa tead, et sa teed seda kõike ülimalt südamest. Teistpidi ma ise tean, kui palju see kõik on mind tervendanud, mida ma olen oma elus läbi teinud. Ma näen ja saan tagasisidet meestelt, kes tulevad iga päev, viskavad käe pihku ja tänavad mind, et ma seda teen ja et ma üldse olemas olen. Seda rida sellise julgusega ajan, et mind ei huvita, mida teised minust arvavad.

Sa tead, et teed õiget asja, aga ikka tahab keegi sulle kogu aeg jalaga munadesse panna. Selle taga ongi tihti see, et kirjutaja on omadega üsna puntras, tal on sees kadedust ja tahaks tegelikult ise ka tunda enda sees seda vabadust, rääkida asjadest nii, nagu need on, rääkida vabalt ja tegeleda iseendaga, tunda ennast õnneliku ja tervena. Võib-olla tema jaoks ongi see samamoodi kadedusekoht. Võib-olla selle taga on tema enda hirm ja kadedus, et ta tahaks olla ise samasugune, aga ta ei ole veel võtnud seda julgust enda sisse, et sellega tegelema hakata.

Kas võib vastata sellisel juhul tõele väide, et kui rõõmus inimene ja kurvas või kurjas emotsioonis inimene näeb tänaval naeratavat inimest, siis rõõmsa emotsiooniga inimene hakkab ka naeratama, aga kurjas emotsioonis inimene mõtleb, et mida sa irvitad?

Kurvale tundub see mõnitamisena. Miks see inimene tema üle naerab, on tema esimene reaktsioon. Rõõmus inimene vaatab: vau, keegi teine peale tema on ka heas tujus. Selline suhtumine on üldjuhul ühiskonnas ka. Mis see sul esile toob? Kas see toob esile positiivse tunde või mitte. Kui sa oled väsinud, siis on sul ühed emotsioonid, ja kui sa oled väljapuhanud, siis sa reageerid täiesti teistmoodi. See ongi see kõik, kus sa emotsionaalselt ise parasjagu oled ja nii sa virutad ja peegeldad välja kõike seda, mis sinu seest tuleb.

Tegelikult on meie elus ära kadunud kõige tavalisem asi – lihtsus. Inimesed ei oska enam olla lihtsad ja avatud. Vanasti saadi külapingil kokku ja räägiti kõikidest asjadest avalikult, avameelselt, häbi tundmata. See lihtsus on tegelikult meie lapselik olemine, meie hingetasand. Kui me suudame minna jälle sellesse lõdvestusse ja hingeseisundisse, siis tegelikult sa oskadki olla lihtne ja vaba. See ei ole mingi hull kunst. Meil hakkab meel tööle, aju hakkab sulle igasuguseid lugusid rääkima ja lõpuks on selline kompott koos, et kui ise lõpuks seda pulli kõrvalt vaatad, siis mõtled, et mis nüüd toimub.

Tegelikkuses on asi lihtne, aga me ise forsseerime selle kõik keeruliseks. Sellepärast mulle neid lihtsaid ja ehedaid asju meeldibki teha. See on nii päris. Mitte et need nüüd hullult kasulikud projektid oleksid. Tihtipeale pean pealegi maksma, aga see lihtsalt tundub mulle õige. Võib-olla paar päeva on selline natuke väärtusetu tunne, aga kui läheb paar päeva mööda, siis süda ütleb, et see oli õige tegu ja kui inimesed ütlevad ka, et see oli äge ja et ma teeksin veel, siis see motiveerib tegema. Nii kaua, kuni mul on energiat ja jõudu, on neid õigeid inimesi, kes on valmis olema päris nemad ise, motiveerida neid inimesi ka samasuguseks, seni ma ka seda teen.

Sinu puhul ei saa üle ega ümber ekstaatilistest ja alkovabadest tantsupidudest. Kui kaua sa neid juba teed? Saan aru, et sellest kõik algaski?

Jah, jõuludel saab täis kolm aastat, mil olen ekstaatilisi tantsupidusid korraldanud. Miks ma seda teen? Teen seda selleks, et näidata, kui lihtne on tegelikult inimestel üksteisega koos olla, kui ollakse päriselt nemad ise, kui ollakse kained, ollakse vabad, rõõmsad ja võetakse kaasa positiivne emotsioon sellest koosolemisest. See on see, mis jääb ka hinge helisema.

See on lihtsalt nii äge, kuni inimesi käib. Ei teki seda olukorda, et peaks neid kinni hoidma. Olen nõus neid üritusi ka nulliga tegema. Need on hästi palju mulle ka leiba lauale toonud ja ma olen ülimalt tänulik, et inimesed käivad, tulevad ja tantsivad, peavad lugu heast muusikast ja sellisest kihvtist keskkonnast, looduslikust ja tervislikust lähenemisest selle rõõmu saavutamisele. See on äge.

Sa oled pidurdamatu! Kirjutatagu, mida iganes, sul on juba järgmised sündmused tulekul. 10. detsembril toimub üritus, kus esineb endine, tituleeritult nii-öelda allmaailma liider Meelis Lao. Sina räägid seal ka enda pankrotikogemusest. Sa ei karda?

Ei karda. Ma isegi näen, et see on vajalik, et sellised erinevad inimesed tulevad jagama enda kogemust. Kui sa oled julgenud elada, siis sul on elus juhtunud ka palju. Kui sa istud, käid vaikselt mööda seinaääri, elad palgast palgani, ei julge ühtegi muutust elus teha, ei julge töökohta vahetada, ei julge ise midagi ette võtta, siis su elus ei juhtugi tõenäoliselt midagi. Siis sa istudki ja tiksud oma elu vaikselt ära.

Kui sa oled ikka olnud seikleja, avastaja või nagu väike laps, kes enne teeb ja siis vaatab, kogu aeg on tunne selline, et peaks midagi tegema, siis su elus on neid kogemusi tulnud ka. Üritust modereerib Neeme Raud. Ma arvan, et meie kolme mehe kogemused võivad hästi palju inimesi inspireerida, julgustada ja näidata, et ükskõik kui kõva mees sa oled olnud, ükskõik kui suuri ärisid sa oled teinud, ükskõik kui tuntud sa oled olnud, on ka sinul see inimlik pool. Sa kukud, sa eksid, sa vajud mutta, sa oled kurb, sul on vahel eluisu otsas olnud, aga sa tuled sealt välja, sest sa julged uuesti pea püsti tõsta, sa õpid sellest kõigest, mis on juhtunud, sa näed selle juhtumi taga positiivseid külgi, mis sind elus edasi viivad.

Üks uks läheb kinni, teine avaneb. Tahan julgustada inimesi ja näidata, et on täiesti okei vahel kukkuda, on täiesti okei olla kurb, on täiesti okei elus hävida. See ei tähenda, et sinu elu sellega lõppeb, vaid vastupidi, see rikastab sinu elu ja viib sind lähemale iseendale.

Kui tänasel päeval saaks Eestis midagi muuta, siis mida sa muudaks enda ja inimeste jaoks, et me oleksime õnnelikumad või rõõmsamad, et me oleksime parimad versioonid iseendast?

Ma kaotaks mobiiltelefonid ära, sest ma mäletan, et isegi minu noorus möödus enamjaolt nii, et ma rääkisin tundide kaupa sõpradega, sõbrannadega koridoris lihtsalt juttu, ehedalt ja otse. See on ära kadunud, see vahetu kontakt inimeste vahel. Seda tahaks rohkem näha ja tunda. Võtadki kätte ja saad kokku. Lähed külla või helistad, valid selle kettaga telefoni peal numbri ja ütled, et käiks läbi, räägiks juttu või lähme teeme midagi koos looduses. See oleks see, mida ma tunnen, millest on puudus, et inimesed rahuneksid rohkem.

Tiit TrofimovFoto: Erakogu

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee