Foto: Robin Roots
Eesti
3. detsember 2019, 00:45

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas luupainaja nõudis õpetust Kuule ronimiseks

„Tuglast vaevas kogu öö luupainaja. Ta pidanud kirjutama kolmeköitelise teose „Ronimise õpetus kuusse, puusse ja muusse. Teoreetiline ja praktiline kursus“. Esimene köide pidada ilmuma kirjanduse dekaadiks, teised muudeks tähtpäevadeks. Ärgates ahastas ta: aga mis siis, kui pannaksegi kirjutama?!“, kirjutas Elo Tuglas oma päevikusse 1956. aasta oktoobris.

Eesti kirjanduse kümmepäevak Moskvas algas 14. detsembril. Sirp ja Vasar kirjutas, et osavõtjaid oli 1600, anti ligi 70 etendust, kontserti ja kirjandusõhtut.

Tuglase kolmeköiteline hiidteos jäi kirjutamata. Moskvas dekaadil ta ka ei käinud.

Mis Kuusse puutub, siis eesti rahvapärimus räägib küll, et sinna igatsevad kuutõrvajad. Juhan Jaik on neist noorsoojutu kirjutanud ja Ott Kangilaski meeleoluka pildi teinud, kus paarike on redelit pidi Kuu juurde roninud ning püüab öist valguseandjat mustaks tõrvata. Lõpuks ei pruugi ju redelitki vaja minna. Rahvaluule räägib, et isegi tubakavart pidi pääseb sinna. Hiljem peseb vihm su jälle maa peale tagasi. Küllap on Kuuga seotud ka setude rahvaluuleväide, et neiu saab ilusaks, kui mesimarja sööb. Pääseb siis taevasse, kus poole ilma ilustab, poole valda valgustab.

Väidetavalt tähendab unenäos ronimise nägemine, et oodata on ebameeldivate asjade  kuulmist. Trepist üles ronimine olevat aga hea enne: edasised ettevõtmised lähevad korda.