PÖFFi elutööpreemia saanud Enn Säde: elutööpreemia oleks justkui midagi lõplikku (3)

81aastane Säde ütleb, et elutööpreemia oleks justkui midagi lõplikku. „Mu vana kolleeg Rein Orn kirjutabki mulle täna: „Õnnitlen südamest, lõhnab veidi morbiidselt…“ Ma mõtleks küll sellele toredale preemiale miski parema nime andmisest,“ sõnab mees. „Usun endiselt, et iga inimene hindab tunnustust, kasvõi õlalepatsutamist – „Tubli töö!“ Täna, mil olen filmimullist pea täienisti väljas, on see preemia ju väheke sentimentaalne hüüe sealt kusagilt kaugelt. Ja vananedes muutuvad inimesed tundelisemateks, nii et mõni ettevaatamatu pisar mõne hea loo puhul tikub ise silma.“

Kuidas Enn Säde aga üldse filmimaailma sukeldus? „Mõnikord lõõpides olen korranud venekeelset käibefraasi – juba lapsest saati armastan kino. Ja ega ma päriselus selles suhtes erilise originaalsusega silma paista. Pärastsõjaaegne Pärnu, varemed, kinohullus, kui piletiraha sai kodunt lunitud, siis raadiohullus. Igatahes 7. klassis kuulutan kõvahäälselt, et lähen õppima Leningradi Kinoinseneride Instituuti, mis ka teoks tehtud saab. Lühidalt öeldes – olen seega filmindusega seotud olnud 1956. aastast saadik, mis teeb hirmuäratavad 63 aastat. Kuhu need aastad on läinud?“ küsib Säde.

Enn Säde ütleb, et tema diplomil seisab nimetus „heliinsener“, aga heli tegemise või tegemata jätmisega on tema sõnul segane värk. „Kui olen Leningradi kooli lõpetanud ja Pärnus kodutänaval saan kokku autojuhist naabripoisiga, küsib see saatanliku küsimuse: „Mis tähendab filmi helioperaator? See heli on ju seal iseenesest olemas??“,“ meenutab ta.

Kui Ennult uurida, milline filmidest tema enda lemmik on, vastab ta, et küsimus kõige armsama lapse kohta jääb alati enamasti õhku rippuma. „Pealegi pean siis hakkama täpsustama, kas jutt on minu enda dokfilmist või filmist, kus ma helimehena kaasa löön. Mu muldvanadest helitöödest on mängufilm „Lindpriid“ (1970) kindlasti üks keerulisemaid, kus täiesti rohelise algajana hakkama saan. „Nukitsamehes“ (1981) saan tembutada tollase tehnikaga, mis tänased tegijad naerma ajaks. Dokfilmi autorina on jälje jätnud „Nelli ja Elmar“ (1998) oma mitmekihilise valusa elupeegeldusega.“

Keeruline on olnud teha aga dokfilme. „Sest need sünnivad keerulistes aegades, mil Tallinnfilm õhku lastakse, eelarverahad kuivavad pea olematuteks. Filme teevad inimesed õhust ja armastusest. Läks veidi pateetiliseks, aga nii see on. Esmakordsed arhiivides istumised, käigu pealt tuleb sedagi ametit õppida: „Pärnu – mure ja häbi?“ (1988), „Isand ja ori“ (1992), „Jätkusõja viimased sõdurid“ (2002), „Jüri - see mulk…“ (2004). Ja palju muud.“

Eriliseks osaks oma filmielust peab Säde aastatepikkust koostööd Lennart Meriga. „Algul helimehena, siis ka kaasautorina, olgu siis „Linnutee tuuled“ (1977) või viimaseks jäänud „Toorumi pojad“ (1989). Päriselt keerulised filmid nii organisatoorselt – pikad filmidessandid Siberisse – kui tehniliselt.“ Sel ajal polnud vaikseid filmikaameraid ja videokaameradki polnud veel sündinud. „Siberis tarvitame oma 400kilogrammise filmikola vinnamisel lennukisse või plekkpaati kena hüüdlauset: kerge kaasaskantav aparatuur! Selliste nostalgialaksuliste meenutuste puhul tuleb kindlasti vahele kirjutada – aga me olime noored.“

Säde tunnistab, et tänast filmivaatamist segab tema professionaalne kretinism. „Ega sellest lahti saa. „Minul on küll mõnevõrra lihtsam – olen praeguseks tõeline kuulmisinvaliid, jätan sestap suures kinos filmide vaatamise vahele, kodus päästavad ehk peatelefonid,“ viskab ta nalja.

Kas Enn on saanud teha ära kõik filmid, mis ta on soovinud, või on midagi veel ka tegemata? „Olen osanud ennast õigel ajal häälestada loobumisele filmitööst ja sestap ei kibele ma juba ammu tegemata filmide pärast. Filmide järelnoppimistöö on see, mis päevi täidab, vahel ülearugi,“ ütleb ta. „Vanade filmitegijate käes on tuhandeid fotosid, mis aegade kuludes lihtsalt kas unustatakse või kaotsi lähevad. Olen püüdnud neid skaneerida ja restaureerida, lihtsalt päästa. Uskudes, et helges tulevikus äkki keegi leiab mu arvutist need üles ja „aitäh“ oskab öelda.“