Seltskondliku ja hoogsalt sõnakana meelde jäänud skulptor Endel Taniloo oli viimasel ajal üsna sõnaaher. Kuid kõigest mõned päevad tagasi, juba haiglas olles ta veel laulis. „Juttu isa enam ei rääkinud, ütles ainult „Jaa-jaa!“, aga ta laulis haiglas õdedele. Laul jäigi tema viimaseks aktiivseks kunstiliseks väljenduseks,“ meenutab poeg Urmas Taniloo isa pika elutee otsa.
Neljapäeval 96aastasena surnud Endel Taniloo (5. jaanuar 1923 – 28. november 2019) laulis elu lõpuaastatel koos abikaasa Heljoga sageli ka kodus. „Seda lausa soovitati – et laul parandab mälu,“ ütleb Urmas Taniloo.
Viimase skulptuuri, puuskulptuuri, modelleeris Endel Taniloo poja sõnul 2012. aastal. „Kümmekond aastat tagasi kirjutas ta veel oma elulooraamatu. Need asjad said tehtud ja pärast seda hakkas tal mälu kaduma. Viimased kolm aastat oli ta üsna vähese mäluga ega olnud enam võimeline tööd tegema, aga mõnda asja ikka meenutas,“ räägib poeg Urmas Taniloo.
Kommentaarid (0)