Aivi ParijõgiFoto: ERR
29. november 2019, 22:16
Endel Taniloo: „Tahate, ma teen nüüd ühe suupilliloo ka?“
„Tahate, ma teen nüüd ühe suupilliloo ka,“ pakkus Taniloo alati, kui kaameraga tema Tartu ateljeesse või Rutja suvekoju asja oli. Lükkas aga lokid kõrva taha ja mängis. Endal selline kaval ja rõõmus nägu ees nagu krutskit tegeval koolipoisil. Kui poleks teadnud, millistest katsumustest ta okupatsiooni algusaastatel läbi tuli, oleks võinud arvata, et seda inimest ei ole eluraskused ilmaski puutunud. Taniloost lausa kiirgas energiat ja pealehakkamist. Ja seda jagus ju uskumatult pikaks ajaks.
Millalgi 90. eluaasta paiku otsustas skulptor, et tuleks signeerida kõik tööd, mis pika elu jooksul tehtud on. Aga Taniloo loodud skulptuure ja mälestuskive on ju üle Eesti. Eks poeg Urmas siis sõitis isaga ja eks see asi neil omajagu aega võttis. Kui ettevõtmisest kuulsin, läksin vaatama, kas 1971. aastal kirjanik Jüri Parijõe sünnikohta pandud mälestuskivil ka autori allkiri on. Ja tõepoolest – suure põllukivi tagaküljelt leidsin värskelt kivisse toksitud nime. Hea soe tunne tuli mõeldes, kuidas skulptor oma ammu tehtud tööga kohtumas käis.