Taevakäijad ja hüppajad: usuline ärkamine levitas Eestis kõiksugust kõlvatust

Saare- ja Läänemaa adrakohtunik Gottlieb von Maydell kirjutas kubernerile 1817. aasta jaanuaris ja nõudis Hiiumaale sõjaväe saatmist. Taevakäijate liikumine olevat jälle pead tõstnud. Taludes peetavat öid ja päevi koosolekuid, neist osavõtjad olevat täiesti meeletud – märatsevad ja lärmavad. Eestvedajaiks olnud peamiselt neli naist, aga olevat veel 30 naist ja poissi, kes ennustavad. Sõjaväge saarele siiski ei tulnud. Usumäratsejatest saadud mõisapolitsei abil jagu. Taevakäijate liikumine oli aga juba üle Eesti valgunud. Kõige agaramad uute uskude järgi jooksjad olnud külades halva kuulsuse saanud naised ja lesed. Ka olid taevakäijad juba kuulutanud, et maailmalõpp tuleb 2000. aastal.

Taevakäijate liikumine oli ühenduses kogu Euroopas leviva usuärkamisega, mis mujal enamasti pietistlikku vagadust ülistas, aga meil kippus äärmustesse kalduma. Eestvedajad olid peamiselt naised ja tüdrukud, kes magades või meelemärkuseta, vahel ka värisevas ekstaasis olles said nägemusi taevast või põrgust, ja ärgates nähtust ka teistele jutustasid. Mõned teatasid, et nad on lunastajad või imetegijad, mõned ennustasid tulevikku, mõned kutsusid inimesi lihtsalt meeleparandusele. Hoogu võttis värviliste riideesemete ja luksusasjade, eriti hõbeehete, hävitamine.

Värvilised hilbud loobiti tuleriidale või mõnel pool müüdi maha. Nõva kandis kantud sestpeale vaid musti ja valgeid rätikuid. Noarootsi kihelkonnas tegutsenud prohvet aga teatas, et Jumal rääkinud talle peatsest maailmalõpust ja selleks tulevat valmistuda uhkema vara põletamisega. Vallast valda püstitatud tuleriitu, kuhu visati kõik värvilised – eriti punased või kollased – rõivaesemed, mütsid ja paelad. Paari päevaga olnud enamik inimestest puupaljad.