Indrek Hirv meenutab: Endel Taniloo kattis toru käega kinni ja küsis, „kas annan sulle üle või ütlen, et läksid just minema?“ (5)

Mitmekümne aasta jooksul ei olnud Tartus kontserti, kust Endel koos abikaasa Heljoga oleks puudunud. Tema kodu oli tulvil muusikat ja kunsti - ja muidugi sajanditaguseid lampe.

Mina juhtusin Taniloode kõrval Tartu kunstnike majas elama alates kuuekümnendast aastast. Seina tagant kostis ikka muusikat. Vahel Endel laulis, arvan nüüd, et mõnda operetiaariat. Mu isale, eriti, kui ta jokkis oli, see ei meeldinud, ta põrutas rusikaga vastu seina, kuni „onu Endel” vakka jäi. Aga Urmas harjutas heliredeleid ikka, see oli ka peamine põhjus, miks mina olin nõus muusikakooli minema - emal oli mind tänu Urmasele kergem veenda. Urmas saadeti hiljem konservatooriumi ja Airike kunstiinstituuti. Ühesõnaga, Endli mõju nii perekonnale kui muule ümbrusele oli väga kultuuritihe ja hariv.

Räägin seda kõike tegelikult sissejuhatuseks, minu jaoks oli märgiline üks juhtum 1984. aasta märtsis. See oli vastik aasta. KGB oli just sel aastal eriti aktiivne, vahel võis väikesest ulakusest suur jama tulla.

Mina olingi ühe väiksemat sorti poliitilise pahandustega hakkama saanud. Olin ennast siis kolm kuud varjanud, vahepeal isegi Krimmis käinud, et Tartust eemal olla, aga otsustasin end siis võimalikult soliidsest kohast neile kätte anda. Olin ka enam-vähem valmis mõelnud, mida ülekuulamisel (seda nimetati tollal vestluseks) rääkida. Tartu Kunstnike Liidu kontoris, kuhu ma läksin, istus selle liidu esimees Endel Taniloo ja juhatuse sekretär, kah tuntud kunstnik. Tollel teisel hakkas äkki kole kiire... Ja viie minuti pärast heliseski telefon. Endel võttis toru, kuulas, kattis siis toru käega kinni ja ütles, „julgeolek. Kas annan sulle üle või ütlen, et läksid just minema?”

See üks lause sünnitas meie vahele kolmekümne viieks aastaks teatud vandeseltslasliku naeratuse. Selle lause pärast olen ma Endlist kolmkümmend viis aastat lugu pidanud. Eks pean edasi...“