Ago SallerFoto: Eesti teatri- ja muusikamuuseum
Inimesed
30. november 2019, 00:01

Ago Sallerile ennustati hiilgavat lavakarjääri, kuid neeruhaigus viis ta 34aastaselt hauda

 „Ago oli juba parandamatult haige ning dialüüsiseansid olid muutnud tublisti ta välimust. Ta oli näost ümmargune ja tursunud ning kaalus juurde võtnud. Ago oli suur ja paks,“ meenutab vaid 34aastaselt neerupuudulikkuse tõttu surnud näitleja Ago Salleri õde Tiina ühte traagilis-naljakat seika venna viimasest aastast. „Ago oli küll haige, aga käis siiski emaga Pärnamäel haudasid korrastamas. Eks nad bussiga sinna ja tagasi sõitsid. Ago oli bussis istunud, sest tal oli paha olla, kui üks mees korraga emale käratas: „Mis see siis olgu, lasete oma suurel ja paksul pojal istuda, ise aga, vana inimene, seisate püsti!“ 

 „Ago oli juba parandamatult haige ning dialüüsiseansid olid muutnud tublisti ta välimust. Ta oli näost ümmargune ja tursunud ning kaalus juurde võtnud. Ago oli suur ja paks,“ meenutab vaid 34-aastaselt neerupuudulikkuse tõttu surnud näitleja Ago Salleri õde Tiina ühte traagilis-naljakat seika venna viimasest aastast. „Ago oli küll  haige, aga käis siiski emaga Pärnamäel haudasid korrastamas. Eks nad bussiga sinna ja tagasi sõitsid. Ago oli bussis istunud, sest tal oli paha olla, kui üks mees korraga emale käratas: „Mis see siis olgu, lasete oma suurel ja paksul pojal istuda, ise aga, vana inimene, seisate püsti!“ 

Ago Salleril on jäänud siis veel elada vaid paar kuud.

Ago (1946) oli vendadest Tõnust (1939) ja Toomasest (1942-2016) noorem ning poolvenna Tõnu Sal-Salleri sõnul kõige põdurama tervisega. „Ago sündis ju vahetult pärast sõda, elu-olu oli, nagu oli ja Agol oli südamereuma. Elasime Tallinnas Kodu tänaval, küll keset linna, aga meil oli oma maja ja suur aed. Alati oli seal koos palju lapsi. Minu ja Ago emad olid erinevad, kuna minu ema suri varakult tuberkuloosi. Vaatamata erinevatele emadele ja vanusevahele saime suurepäraselt läbi. Lapsepõlvemängud mängisime kõik koos, sest ema ja isa käisid mõlemad tööl ning suurema osa ajast olime omapead. Meie tänava lõpus elas üks kunstnik, kes pidas kitse, ja mul on meeles, et käisime sealt iga päev Agole kitsepiima toomas. Et kitsepiim pidi nagu aitama,“ meenutab Tõnu lapsepõlve.

„Ago oli väga vitaalne ja seltsiv. Juba väiksest peale võis aimata, et sellest poisist tuleb näitleja. Isa tegeles nii näite- kui pillimänguga, aga ka spordiga. Nii sai ka tema ühest pojast, Agost, näitleja, teisest, Toomasest, sportlane ja minust muusik,“ tõdeb Tõnu.

 

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99