Raamat

Mihkel Mutt: "Kardetavasti ei saa Tammsaare maailmas kunagi nii populaarseks, kui ta vääriks. Ainus lootus, et teiste maade vaimueliit ta avastab." 

Jaanus Kulli, 30. november 2019, 00:01
TUULAJA: Kirjanik Mihkel Mutt 21. novembril oma raamatu esitlusel Viru keskuse Rahva Raamatus. Foto: Robin Roots
Kirjanik, esseist ja kolumnist Mihkel Mutt tunnistab, et pole kunagi kokku rehkendanud, mitu korda ta kõik „Tõe ja õiguse“ viis köidet on läbi lugenud. „Ei oska öelda, sest pole kunagi neid  järjestikku lugenud. Aga küllap kõiki korra igal elukümnendil ikka. Ja alati loed nagu uuesti, sest kui muutud ise, muutub ka raamat. Mida mõistab 16aastane neljanda osa abielupõrgust või mida taipab Kristuse-ealine vana Andrese mõtetest eluõhtul?“ küsib Mutt. Kristuse sõna ei võta ta suhu juhuslikult. „Religiooni suhtes kriitiline Tammsaare on kirjutanud võib olla kõige kristlikuma vaimuga ilukirjandusliku teose eesti keeles,“ on Mutt ühtpidi üllatav, teistpidi ehk isegi irriteeriv. Aga Mutt poleks Mutt, kui ta seda poleks, st irriteeriv. 

Tammsaare juurde on Mutt jõudnud oma äsja ilmunud raamatus „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“, mille lävepakuks ongi eelkõige suurkirjaniku peateos „Tõde ja õigus“, aga ka pentaloogia peategelased, kus Mutt talle omase peene elegantsi ja (ja seekord leebe) irooniaga neid avada püüab. Ta rõhutab, et kindlasti ei pretendeeri „Tammsaaret tuulates“ suurkirjaniku kirjandusteaduslikule süvakäsitlusele, vaid et see on pigem mõtisklusraamat, mis kohati väljub „Tõe ja õiguse“ piiridest ning kus ta sirvib ka Tammsaare teisi teoseid, mis kokkuvõttes üldistuvad mõteteks elust ja maailmast. 

Edasi lugemiseks:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee