Ivo Eensalu: „Mõmmi-Beebi on mürakas mängukaru, saepuru täis. Teda tassida on ikka päris raske olnud.“

„Ekraan ei reeda, kui suured või väikesed nad on,“ naerab kunstnik Gunta Randla, et paljude inimeste jaoks tuleb tegelikult üllatusena, kui suured olid päriselt „Mõmmi ja aabitsa“ maskid ning kui pisikestena mõjusid maske kandvad inimesed. Teinekord peeti näitlejaid lastekski. Tõesti, sedagi on raske uskuda, et Mõmmi-Beebi, keda Ivo Eensalu Mõmmit kehastades menukis kaenlas hoidis, on oma mõõtudelt päris mürakas tegelane. „Mõmmi-Beebi on raske mängukaru, saepuru täis,“ muheleb Eensalu. „Teda tassida on ikka päris raske olnud.“

Mõmmi-Beebi, vana kooli saepurukaru, on ka ainus originaal, mis on „Mõmmi ja aabitsa“ alguspäevadest saadik üks ja seesama püsinud. 70ndate aastate algusest. „Ainus originaal,“ tõdeb Randla, et see mängukaru on pesueht rariteet. „Kus ta ikka mujalt pärit oli, kui telemaja rekvisiidilaost. Keegi oli selle kollase karu lihtsalt annetanud, sest ei tahetud enam neid pakse ja raskeid saepuruga mänguasju. See karu polnud kellegi oma, teda polnud kellelgi vaja ning ega ta mullegi mitte üks teps meeldinud. Kuid sellel mängukarul oli hea omadus – et ta oli nii raske, siis maha pannes ta kohe istus.“ Randla naerab, et tegu oli olukorraga, kus saatetegijad vajasid mängukaru, see toodi laost kohale ning nõnda sai põlatud mõmmik endale uue elu.

Erinevalt teistest tegelastest, kes on aastate jooksul saanud selga uusi rõivaid, pole Mõmmi-Beebi kostüüm ligi poolesaja aasta jooksul muutunud. „Temal on ikka need vanad nartsud – kollane sitsist pluusike ja kirjud püksid,“ naerab Randla. „Mõned asjad, nagu Mõmmi-Beebi, kestavad. See on ehtne, see on päris!“