Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas armukade kordnik korteris tule avas 

Tõnis Erilaid, 23. november 2019, 00:17
Foto: PantherMedia/Scanpix
See oli 1932. aastal, kui politseikordnik E. pani tähele, et tema noore naisega on midagi juhtunud. Ei võta meest suudlustega vastu ja alatihti lükkab ta voodis eemale: pea valutavat.

E. hakkas öösiti valvekorras olles peale passima, mis tema kodu lähedal sünnib. Palus ka kolleege, et need silma peal hoiaks.

Ühel pühapäevaööl kella ühe paiku teataski teine politseinik hiiobisõnumi: majja oli läinud keegi noormees. E. palus ennast patrullis asendada ja tormas kohale. Korteriuks oli lukus. Tuli tublisti kloppida, enne kui hädise näoga naine ukse avas. Kordnik tormas jooksujalu tuppa. Vaatas ringi ja kangestus.

Ahju taha oli end peitnud võõras mees, revolver pihus, ja hoiatas: „Ära tule! Ma lasen...“  Ka E. haaras oma relva järele. Esiti mehed sõimlesid, siis läksid käsitsi kokku. Rüseldes püüdis kordnik teisel revolvrit käest kiskuda. Lõpuks raksatasid lasud. Võõras langes põrandale kokku.

Kordnik teatas juhtunust ülemustele. Haavatud võõras ja närvivapustuse saanud naine viidi haiglasse ning kriminaalpolitsei alustas uurimist. Tuli välja, et öine külaline oli piirivalvestaabi kirjutaja. Lastud kuulidest jooksis üks korteri lakke, teine kirjutajale õlga ja tuli välja opereerida. Kordniku abikaasa kogus end varsti ja ta lubati koju. Naine väitis, et kirjutaja olla vaid sõber ja tulnud külla. Mis selles siis imelikku? 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee