Joel Juht oma raamatuesitluselFoto: Tiina Kõrtsini
Ohtuleht.ee 21. november 2019 11:29
Joel Juhti teatakse peamiselt kui tantsijat ja koreograafi ning Eesti esimese tänavatantsukooli JJ-Street Dance Company loojat. Nüüd jutustab ta raamatus „Joelt Juht. Võitlus ei-vastustega“ oma loo, kuidas sport on õpetanud talle distsipliini, kuidas uute eesmärkide ja raskuste ületamine on andnud jõudu ja motivatsiooni, et panustada oma aega juhtimisse ja noorte arendamisse. See on raamat eneseusust ja võitlustest ei-vastustega. Õhtuleht avaldab raamatust katkendi peatükist „Allakäik punkrisse“.

Elu oli pöörane, piirid puudusid. Äsja taasiseseisvunud Eesti vabariigis möllasid hundiseadused. Kui Joel oli 15aastane, lasti üks tema hea tuttav võlgade tõttu maha.

„Samal ajal levis satanism ja rüüstati kalmistuid. Minu parim sõber, kes oli hea hokimängija, oli ühtlasi ka satanist. Vanemad talle tähelepanu ei pööranud ja nii hakkas ta jooma ning narkotsi tarvitama. Mulle see satanistide värk üldse ei meeldinud, aga et sõber seal oli, siis olin vahepeal temaga koos.“

Üks Jõgeva hokimängijate gäng tegi endale keldrisse punkri, kuhu nad kutsusid naisi, sest koju ei saanud neid ju viia. Kuna nooremaid poisse kampa ei võetud, pidid nemad oma punkri tegema. Punkreid tekkis nagu seeni pärast vihma, sest noortel polnud mujal aega veeta. Punker oli peen: seinad olid postritega üle kleebitud ning laed müra summutamiseks munarestidega kaetud. Mööbliks diivanid, sekka mõni laud ja tool. Kõike kroonis sume valgustus. „Naljaga pooleks võiks öelda, et nagu litsimaja,“ hindab Joel punkri interjööri. „Eks see oligi koht, kus sõpradega koos olla, nalja teha, narkotsi panna, juua ja seksida. Noored seda kõike ka oma punkrites tegid.“

Joeli satanistist sõber oli vapper punkrihunt. Pidu oli pilvini ja meri põlvini. „90ndate alguses oli narkootikumivärk väga levinud,“ kõneleb Joel. „Tarbiti kanepit ja amfetamiini, viimast toodeti ise kurgurohust. Nägin hulle pilte: kuidas satanist ennast ise süstis ja määris verega seinu. Vaatasin, et täiesti pekkis, vend on jumalast segi! Nägin paljusid jubedusi, mis 90ndatel Eesti noorte elus toimusid.“ Kui sõber peast segi läks, andis Joel jalgadele tuld ja jättis punkri kus seda ja teist. Pilt oli liiga jube.

„Tänaseks on suurem osa punkrirahvast kinni istunud või kriminaalselt karistatud. Minust läks see õudus napilt mööda, aga mitte täielikult,“ lausub Joel, kes siiski liiga kauaks punkriellu kiindus. Ligi tosinaks aastaks. „Kaotasin oma pereliikmed, sugulased ei julgenud minuga läbi käia, ehkki olin väike kähmakas. Isegi mu vend ei suhelnud minuga pärast ülikooli minekut, sest inimesed, kellega koos aega veetsin, olid nii teistsuguse elustiiliga.“

Joel oli kui väljaheidetu – korteris elas üksi ja kui seltskonda ihkas, vantsis punkrirahva juurde. See kamp oli alatasa amfetamiinilaksu all, mida teinekord lahkelt Joelilegi pakuti. Tühja sellest, et poisil oli aastaid vaid 14–15. Ime, et temast paadunud narkomaani või alkohoolikut ei kasvanud.

„Ma ei tea, miks mind hoiti, aga hoiti,“ tunnustab Joel seltskonda, kes vaatamata kõigele oli talle kui asenduspere. „Võib-olla sellepärast, et ma tegin sporti, olin noor, avatud ja sõbralik. Kuid sellise elu jaoks olin ma liiga noor.“ Samas polnud ta kaugelt noorevõitu, et ilma juhiloata Tallinna sõita ning lennujaamast seltskond naisi Jõgevale transportida. Punkrirahva nõudmisel. Mis sest, et ise ei paistnud õieti rooli tagant väljagi.

Joelist oli saanud priitahtlik jooksupoiss. Seltskonnale, kelle elustiili kirjeldas loosung „Sex, drugs and rock’n’roll“. Joel vaatas enda ümber toimuvat kui filmi. Õigemini kui reality-seriaali, mis kunagi ei lõppe.

„Kui sain vanemaks, tajusin, et minuga räägiti käskivas kõneviisis ning suruti jõuliselt. See oli äärmiselt alandav,“ mäletab ta. „Mulle see ei istunud. Kurtsin oma parimatele sõpradele, et sellised paugutamised mulle ei sobi. Sain 17aastaseks, lõpetasin põhikooli. Mul oli vaja võimalikult kiiresti Jõgevalt ära pääseda, sest kui oled kasvanud koos jõukudega, siis su sõnavara on pättide sõnavara, kus on väga palju vanglatermineid.“ Et punkrist välja rabeleda, mõtles Joel välja peene plaani: pani oma jala ise kipsi. Vigast kamandada pole ju mõtet. Kolm kuud hiljem läks ta sõjaväkke. Vanemate kirjaliku nõusolekuga.

Lahkumine oli möödapääsmatu, sest vastasel juhul jäänuks ta eluks ajaks peorahvaga seotuks. „Tundsin, kuidas punkrielu läks üha rõvedamaks: nägin üht tuttavat tüdrukut seksimas kaheksa monstrumiga ja veelgi jälgimaid hetki,“ ohkab Joel. „Kui punkris pidu peeti, siis nii, et vennad läksid sealt minema katkiste lõualuudega, üks sõitis end peoööl surnuks. Need ei olnud tavalised peod, vaid tõelised orgiad.“

„Joelt Juht. Võitlus ei-vastustega“, autor Aigi Viira, toimetaja Ele Kalda, kujundaja Rein Seppius, kirjastus Helios.