Foto: PantherMedia/Scanpix
Eesti
21. november 2019, 00:18

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas minister Loomingu pealkirjugi ei mõistnud (1)

„Ajakiri Looming ümberkorraldamisele!“ kutsub valitsuse poolametlik häälekandja Uus Eesti üles 2. novembril 1935.

Valitsus otsustas tõmmata kirjandusajakirjale antavat toetust poole peale. „Mispärast Looming ei levine ega oma seltskonnas laiemat poolehoidu? Kas see pole mitte liialt kallis kultuuritegemise abi? On kuulda arvamusi, et Loomingus avaldatavate tööde sisuline ja kirjanduslik tase ei olevat mitte alati vajalisel kõrgusel. Ülevaadete ja kroonika osas puuduvat mõnigi kord põhjendatud ja õige hinnang nii sise- kui välismaa elunähetele,“ refereerib Uus Eesti valitsuses kõneldut.

Ajalehele kommentaari andnud haridus-sotsiaalminister Nikolai Kann ütles, et Looming on kujunenud väikese ringi kirjanike sisemiseks asjaks. „Ise nad kirjutavad seal, ise saavad selle eest honorari ja ise loevad,“ väitis minister, kelle sõnul olevat ajakirja keel niisugune, millest on raske aru saada. „Olen keeleteadlane, aga Loomingut lugedes tuleb juhuseid ette, et ei saa aru mõne kirjutise pealkirjast! Raske on niisugust kuukirja lugeda laiemal ringil,“ süüdistas Kann, jättes ütlemata, et ta on lõpetanud venekeelse ülikooli ja eesti keele mõistmine võibki seetõttu ehk raske olla.

Küllap oli Loomingu-vastasusel peamine ikka Kanni arvamus, et ajakiri teeb riigi makstava toetusega riiki kandva vaimu (s.o Pätsi vaikiva ajastu) vastast propagandat.