VESTLUSVOOR: Sigaretisuitsu hämus vahetavad lavataguseid mõtteid teatrijuht Murd (Aivar Tommingas) ja teatrimaja koristaja (Ragne Pekarev). Foto: Maris Savik / Vanemuine
Teater
19. november 2019, 00:01

Vanemuise etenduse, mis toob lavale kujutluse 150 teatriaastast, tekstikirjutajaid oli neli ning heliloojaid kolm

Rein Pakk: „Minu panuseks uuslavastuse „W“ teksti kirjutamisel olid köök ja veranda!“

Kui üht näitemängu kirjutab neli autorit, on võimatu uskuda, et teksti kirjutati kaheksal käel ühe arvuti taga. Või istusid Rein Pakk, Ain Mäeots, Anu Tonts ja Loone Ots tõepoolest ühe klaviatuuri taga? „Vanemuine tegi mulle ettepaneku teha midagi suurt, mis hõlmaks muusikat, draamat ja tantsupoolt ning selles, missuguses vormis ja kellega koos, anti mulle täielikult vabad käed,“ räägib idee autor, üks teksti loojaist ning lavastaja Ain Mäeots. „Olin kindel, et aegade alguse teatriosa ehk esimese vaatuse kirjutajaks pole sobivamat kui Loone Ots. Mina, Anu ja Rein istusime koos teise vaatuse kirjutamisel.“ 

Kui üht näitemängu kirjutab neli autorit, on võimatu uskuda, et teksti kirjutati kaheksal käel ühe arvuti taga. Või istusid Rein Pakk, Ain Mäeots, Anu Tonts ja Loone Ots tõepoolest ühe klaviatuuri taga? „Vanemuine tegi mulle ettepaneku teha midagi suurt, mis hõlmaks muusikat, draamat ja tantsupoolt ning selles, missuguses vormis ja kellega koos, anti mulle täielikult vabad käed,“ räägib idee autor, üks teksti loojaist ning lavastaja Ain Mäeots. „Olin kindel, et aegade alguse teatriosa ehk esimese vaatuse kirjutajaks pole sobivamat kui Loone Ots. Mina, Anu ja Rein istusime koos teise vaatuse kirjutamisel.“ 

Nii ilus ja puhas see tõde ikkagi ei ole, et teise vaatuse kolmik viibinuks kogu aeg arvuti taga koos ning loomepalang käib üle pea. Neid varasügisesi hommikuid, kui tartlased tõttasid ühte kesklinna puhvetisse kohvi ostma ja silmasid nurgalauas pahupidise pilguga Aini, kes agaralt arvutiklahve kurnas, oli ohtralt. Pause võttis lavastaja kiireks sigaretiks ja tökatikarva kohviks napilt. „W“ teksti loomine oli täies hoos. Ilma Reinu ja Anuta.

„Koos me niiviisi kirjutamisel tõesti ei istunud, aga plaani pidasime küll koos,“ muigab Anu. Plaane peeti Aini sõnul päevade ja tundide kaupa, vaidluste vormis: „Kõneks olid tegelased ning sisuliinid. Kui oli selgeks vaieldud, läks igaüks kirjutama.“ 

Pöörane idee. Keeruline ettevõtmine. Teisiti polegi võimalik nimetada püüdlust panna ühe loona teatrilavale 150 aastat Eesti teatrit. „Mida lähemale tuled sa ajas sellele, mida ise teame, seda raskem oli teha valikuid,“ tõdeb Anu. „Ega 150 aastat tervikuna tüki sisse ära mahu – tuleb otsustada, mis on olulisemad asjad, kuhu peatuma jääda ning mida võtta, mida jätta. Ettevalmistustöö, mida teise vaatuse puhul tegime, oli päris pikk. Reinu puhul tuleb esile tõsta seda, et tal on köök ja veranda, mis olid loominguliselt väga inspireerivad paigad.“ Rein poetab justkui kaja: „Minu panuseks teksti kirjutamisel olidki köök ja veranda!“ Ain kajab omakorda: „Rein ise on ka inspireeriv, aga tema köök ka – ilma naljata!“

Edasi lugemiseks: