Film

PÖFFI-RADAR | 13. päev - parimaid filme teevad iraanlased ja poolakad? (3)

Ohtuleht.ee, 27. november 2019, 16:09
Neli naist, kõik veidi kummalised, aga üks on psühhopaat.
Teate küll neid tüüpilisi filmiarvustusi – kasutatakse sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib. Ärge kartke, Õhtuleht mõtleb tavalistele inimestele ja otsib PÖFFilt filme tavalistele vaatajatele, vastates kõige olulisematele küsimustele: "Kas filmist midagi aru sai?" ja "Kas filmis paljaid inimesi nägi?" Ja uue lisandusena, kas ka naerda sai?

PÄEV 13

Udusse mattunud (Itaalia, Makedoonia ja veel mingid riigid)

* Muhammed on noor poiss, kes jääb pagulasena Itaalias üksi.
* Paolo ja Valeria on abielupaar, kes on kaotanud enda poja. Valeria keerab veidi ära, Paolo toob bussipeatusest leitud poisi koju.
* sõbrad on veidi rassistid, sõbra teismeline poeg keerab veidi natsiks, Valeria ema ei taha mingit muslimit perekonda
* Valeria keerab veel rohkem ära.
* lõpusegadus
* lõpp

Mõne aasta eest oli PÖFF laetud täis pagulasfilme, nüüd on neid õite väheseks jäänud. Antud film polegi niivõrd pagulusest, kui siis leinavatest vanematest, aga mitte midagi väga uut juurde ei anta. Selle aasta pagulasteema asendus on maailmalõpp ehk mis siis parasjagu ühiskonnas kõige rohkem IN on.

Mõnumeeter: ei midagi.
Valumeeter: Muhammed põgeneb paljajalu jõulude ajal kirikust
Ajumeeter: lõpp, et???


Koletis (Iirimaa)

Oi, kui hästi selle filmi tutvustus kõlas - Iirimaal on tulemas näljahäda, tekkib taluniku ja maaomaniku tüli, tuleb vägivald ja mees peab põgenema kuritöö eest, mida ta ei teinud. Ehk nagu Õiglus Iirimaal. Häda on selles, et film kestab kaks tundi ja suurema osa ajast istub mees koopas, püüab kala ja näeb nägemusi. Kõik on rõhuvalt hall, kole ja üleüldse. Mul on tunne, et jahil "50 filmi pöffiga" olen ma lasknud kvaliteedi kvantiteedi ees ohvriks ja kuidagi väga palju suvalist pahna tuleb. Või on asi siis selles, et sellise tempo pealt ei suudagi enam väga filmi väga enda jaoks mõtestada. Keeruline.
Foto: MMAGUIRE

Samal teemal


Mõnumeeter: ei midagi.
Valumeeter: algul on kole tapmine, siis on kole üksinud, siis tapetakse jälle.
Ajumeeter: vist oli arusaadav.

Supernoova (Poola)

No pärast kvantiteet>kvaliteet jõudsin taaskord filmini, mida julgen tõesti soovitada. Poolakate Supernoova oli esialgu mu pöffieelses nimekirjas, aga teadmata põhjusel võtsin ma selle maha. Nüüd otsustasin ära vaadata ja täiesti tugev film oli. Film kestab 1h15min reaalajas, mis algab mehe juurest lahkuvast naisest ja kahest lapsest, kes seejärel maanteel kogemata poliitiku poolt surnuks sõidetakse. Poliitik muidugi hakkab skeemitama, inimesed on vihased, politseinikud on ka vihased ja nii viib üks reaktsioon teiseni, järgneb veel surmasid ja vägivaldu ja kõik on masendav, aga vähemalt põnev-masendav.



Mõnumeeter: Näeb rindu, aga ebaõnnestunult elustataval naisel.
Valumeeter: kaks last ja naine sõidetakse surnuks, inimesi pekstakse, visatakse kiviga, lastakse maha.
Ajumeeter: lõpus on kerge metafoor ka, aga sellest saaks vist isegi rumal aru.

Head ajad (USA)

Neid filme on ikka varem tehtud, kus saabub kokku düsfunktsionaalne perekond ja hakkavad midagi tähistama, et seejärel omavahel üksteist hullunult tapma. Täpselt samasugune on ka Head ajad, mille ainus erisus on see, et tapatalgud korraldab juudiperekond. Kasutatakse kõiki stereotüüpe - kui tuleb politsei kisa kontrollima, siis süüdistatakse neid antisemitismis, sest politseinikud ei saavat nende pühadekommetest aru. Kõige koomilisem kõrvaltegelane on rabi Mati, kes on kõige ihnsam juut x3. Lisaks üritavad kõik kõigiga nügeleda ja teise ilma saadetakse inimesi ohtralt fantaasiat kasutades. Mõtlema ei pea filmi jooksul pea üldse, kui välja jätta see, et tegelased hakkavad mingi hetk sassi minema, aga see vist polegi väga oluline.

PÄEV 12

Suur poeesia (Venemaa)

Lõpuks tuli ka üks Venemaa film ära, kus lasti normaalselt pumppüssidest, automaatidest, saadi surma ja loeti luuletusi. Film kestis kaks tundi, näitas Moskva äärelinna ja kahte Ukrainas sõdinud meest, kes töötavad rahavedajatena ja elavad trööstitutes tingimustes, kaotavad enda lollusega raha kukevõitlustes ja üleüldse.
Korralik action, kus tegeletakse küll VÄGA suures osas ka luuletamisega. Noh, et oleks stiilne.

Foto:



Mõnumeeter: kõige ootamatum full frontal nudity!
Valumeeter: kanu lastakse pumppüssist, inimesi lastakse pumppüssist, inimesi pekstakse asjadega.
Ajumeeter: tore film.


Killer Queen
 (Kanada)

Kui ma tahaks olla tõsiselt diip hipster, siis ma ütleks, et see oli minu lemmikfilm PÖFFil ja ma tõesti nautisin seda, aga tegelikult oli film ikka totaalne kräpp, kus sisutus oli maetud vormi alla. 8mm-lindile (ehk näeb välja kui 70ndate porno) filmitud naissarimõrvari seiklused, kus kõik on teadlikult camp, dialoogid on lollid, kaklused naeruväärsed ja tapmised pigem naljakad. Ehk teadlikult on mindud tegema 70ndate explotation-rämpsu, kuid kuhugi poole peale jäädud, kuna pole ei paljaid tisse, korralikku mürglit, vaid lihtsalt võlts-diipi vestlust.



Mõnumeeter: No mitte midagi polnud, arthouse my ass.
Valumeeter: inimestele löödi pudeleid pähe, neid mürgitati, lasti ja peksti.
Ajumeeter: miks üleüldse sellist filmi tegema peaks? Õiglus FTW!

PÄEV 11



Mõnumeeter: film filmis näitas paljast naisekeha, lehitseti pornoajakirja – nägi rindu
Valumeeter: vanahärral on jalad hõõrdunud, Saddam laseb lõpus pomme
Ajumeeter: tore ja rõõmus film.


Laura Durandi veider tagaajamine (Kreeka)

Kaks toredat luuserit elavad pisikeses korteris, on vaesed ja armastavad pornonäitlejanna Laurat. Siis hakkavad mõlemad nägema hallukaid ja otsustavad Laura üles otsida. Nii nad siis sõidavad mööda Kreekat ringi ja seiklevad. Täiesti tüüpiline road-movie, mis on ilmselgelt kaetud väga palju narkoga, mis muudab filmi mingiks häguseks ja sürreaalseks mudruks. Kohati on naljakas, lõpptulemusena hakkab venima ja tüütab ära, tegelik sõnum – sõprus ja kopsuvähk, saab vähe tähelepanu.



Mõnumeeter: naine tuli merest välja, rinnad paljad.
Valumeeter: ühele noormehele visati pudeliga vastu pead, teine viskas niisama pildi kokku.
Ajumeeter: kohati ei saa kohe üldse mitte midagi aru.


Kuninga tähestik (Lõuna-Korea)

Kolmas järjestikune film samas saalis oli ilmselt kõige kummalisema teemaga film, mida sel PÖFFil siiani näha. Korea kuningas tahab minna hiina keelelt enda keelele, et tavainimesed saaksid ka aru, mida kirjutatakse ja üleüldse. Nii võetakse appi budistid, kes oskavad foneetilist sanskriti keelt ja nii proovitakse tähti välja mõelda. See on ligi kaks tundi Ivan Rubljov kohtub Imitation Game’ga, kus topitakse näppe suhu ja üritatakse aru saada, miks ja kuidas mingi häälik tuleb. Kaadrid on ilusad, kostüümid ka, käib natuke ka poliitilist kemplemist, aga ei mingit tegevust peale ajude ragistamise ja tähestiku tegemise. Lõpuks oli muidugi tunne, et „jee, saidki enda tähestiku valmis!“, aga reaalselt sai see ametlikuks riigikirjakeeleks alles 80 aastat tagasi, kuid filmi tegevus toimus kuskil 15. sajandil.

Foto: young uk



Mõnumeeter: kohe üldse mitte midagi
Valumeeter: kuningal on diabeet ja jääb pimedaks, kuninganna näljutab end surnuks
Ajumeeter: hea film, pärast sai wikipediast kuninga kohta loetud.

Tukkuv linn
 (Tai)

Siis pidin last hoidma ja valisin kodustes tingimustes vaatamiseks Tai filmi Tukkuv linn, kuid oleks pidanud aimama, et see on viga, sest kirjelduses kasutatakse sõna misanstseen ehk läksin vastuollu enda reegliga „vaata ainult filme, mille kirjelduses pole sõnu, mille tähendust täpselt ei tea“. Filmi peategelaseks on kanatapja, kes valab kanadele keevat vett peale, elab suvaurkas ja kogub sulgi. Korraga saabub samasse urkasse kolm meest ja prostituut, kanatüübil tekib suhe prostituudiga, mehed annavad talle peksa. Seejärel uinutab kanatüüp mehed ja seob nad kinni, topib suled selga ja muudab nad kanadeks. Seejärel müürib ta mehed kinni. Lõpp. Midafakki…



Mõnumeeter: nägi prostituudi selga.
Valumeeter: noh, kanu tapeti otsepildis, mehed piinasid kanatüüpi koledasti, tema neid vastu.
Ajumeeter: ah, mida? Mina või?


Halb mesi (Brasiilia)

Kuna eelmine film tekitas hingepiinu, siis mõtlesin, et Brasiiliast tulevad ju üldiselt head filmid! Selgus, et pärast IIMSi kolisid Brasiiliasse palju sakslasi, kes ei saanud seal samas enda keeles rääkida, kuna seal üritati kõiki assimileerida ühtseks rahvaks. Noh, võtsin hingeraviks veini ka kaasa, kuid avastasin, et istun otse filmitegijate kõrval ja nii ei saanud ka veini juua, mida ma oleks väga vajanud, sest Brasiilia film osutus Eesti filmiks – noh, ses mõttes, et maruaeglane, kõik kisasid koledasti, mehed said surma, naised tegid tööd ja kõik oli mannetult rõhuv.



Mõnumeeter: üks naine sai ootamatult mingilt mehelt taha, teise naise läbipaistvast öösärgist oli rindu näha. Võis olla sama naine, aga ma ei saanud filmi lõpuni aru, et kes on kes.
Valumeeter: kohalikud peksid paar sakslast surnuks, tapeti vasikas.
Ajumeeter: suures plaanis sai aru, aga venis ja venis ja venis ja siis karjuti ja siis venis ja üleüldse, oeh.


Oleg (Läti, Leedu, Belgia, Poola)

Aega oli täpselt nii palju, et jagus üheks filmiks, milleks võtsin Olegi, mis pidanuks olema vinge põnevusfilm elu hammasrataste vahele jäänud lätlasest, kes läks Belgiasse tööle. Vein kotis tekitas taaskord probleeme, kuna ma istusin JÄLLE tegijatega koos.



Enihau, film oli nagu Õiglus, aga tehtud inimeste poolt, kes teavad, mis nad teevad. Isegi peategelane Oleg oli sarnane, kuna tal oli hall pass, mis talt ära võeti ja siis jäi ta mingi nõmeda poolaka lükata-tõmmata, palka talle ka ei makstud ja nii edasi. Olegil oli nii mitu lahendusolukorda, aga ta oli ka mõmm ja jättis kõik lõpu peale. Lõpuks hakkas asi nii totraks muutuma, et koukisin veini ka välja. Suht sitt vein oli 

Mõnumeeter: Oleg küll sebib naisi, aga stseenides midagi näha pole.
Valumeeter: lõigatakse otsast näpp, antakse kolki, lõpus toimub miskine äkzion ka.
Ajumeeter: arusaadavam variant Õiglusest.

PÄEV 10

Lendav tsirkus (Albaania, Makedoonia)

Kui Kosovo teatrimehed lähevad Albaaniasse teatrifestivalile Michael Palinit otsima ja filmi nimeks on Lendav Tsirkus, siis tuleb kohe silme ette kusturicalik vodevill, kus siga sööb filmi ajal ära terve Trabanti. Nõnda päris pole, sest film koosneb küll värvikatest 90ndate Balkani tegelastest, kuid sketšide pikkus on päris korralik ja tempo kannatab seetõttu. Ka filmi alatoon on pigem kurblik, sest kõik neli teatrimeest teavad, et kodumaale naastes ootab neid sõda.
Filmi põhiküsimused ongi, et kas nad ikka festivalile jõuavad, kas nad selle võidavad ja kas nad Michael Palinit näevad.

Õiged vastused suvalises järjekorras:
jah
ei
jah

Mõnumeeter: üks meestest tõmbab päris kena teleajakirjaniku voodisse, midagi ei näe.
Valumeeter: kohalik kiilakas tõmbab relva välja, ülekuulamisstseen politseis on piinavalt pikk (umbes nagu Zootoopia maanteeametis)
Ajumeeter: metatasand võib kuskil olla, aga ei pea olema.

Jelgava 94 (Läti)

Seejärel kolistasin CCPlazasse, et ära vaadata Läti teos Jelgava 94, mille raamat mul ka riiulis on, aga mida ma lugeda pole jõudnud. Jõudsin saali kuus minutit enne seansi algust, saal oli tühi. Suutsin juba rõõmustada, kuid siis sain aru, et ma olen vales kinos, seega läksin kõrvalsaali ja

Pimedus (Itaalia)

HÕFFil linastus selle aasta üks toredamaid elamusi Friigid, kus isa sundis tütart elama suletud majas, kuna väljaspool valitsenuks teda väidetav oht. Pimedus räägib koguni kolmest sellisest neiust, kes ei saa majast välja minna, kuna päike läks veidi ogaraks ja nii jäävad majast väljas ellu ainult mehed, kelleks on siis siin perekonnas isa. Isa on üks paras dick muidugi, aga seda võib seletada kolme õuetahtva tüdrukuga, mis mõistagi on stressirohke ja pidevate võitlustega toidu pärast. Pidevalt viidatakse piibli maailmalõpu kuulutustele ja näidatakse kolme tüdrukut endale normaalset elu lahti mõtestamas. Muidugi võib juhtuda, et isa on üks t*rapäine Josef Fritzli vaimne sugulane ja on mingil põhjusel enda tütred lihtsalt elust ära isoleerinud.



Mõnumeeter: kahel korral näeb kõige vanema tütre rindu.
Valumeeter: isale tehakse koledasti haiget, ühele naisele lüüakse nuga rindu ja ühele neiule käärid jalga
Ajumeeter: teaks piiblist rohkem, siis oleks ka saanud öelda "Ahsoo, vaat, kui nutikas!"

Kristuse ihu (Poola)

Eelmisel PÖFFil oli poolakate Külm sõda ilmselt üks parimaid teoseid, kandideeris ka hiljem kolmele oskarile, ei võitnud midagi. Tänavu läheb Poola Oskaritele filmiga Kristuse ihu. Enne filmi sai muidugi süüa osta ja kuna mulle popkorn ei meeldi, siis järasin filmi ajal Solarise toidupoe ürdikartulit. See polnud hea mõte, sest termokott krabiseb megalt. Kartulid ise olid ka suhtkoht savid, oleks võinud kartulipüreed osta.



Aa, film. No sealne peategelane on Poola pätipoiss, kes on mingil põhjuses noortevanglas ja seal poeb ta kirikuõpetaja külje alla. Seda mitte seepärast, et pärast preestrit ja kooripoissi mängida, vaid seepärast, et nii on seal paremad tingimused. Noormees saabki tingimisi välja ja peab sõitma väikekülla saekaatrisse tööle. Enne tööleminekut käib ta korra kirikust läbi, näeb kena tsikki ja ütleb talle, et ta on ka kirikuõpetaja. Kõigil muidugi nalja ja naeru nabani, kuni ta kutsutakse päris kirikuõpetaja manu, kes kukub aga jooma ja nii pakutakse noormehele asendusõpetaja kohta. Nii umbes nädalaks. Ja nii ta siis hakkabki lapsi ristima, surnuid matma, pihilkäijaid vastu võtma. Noh, võite muidugi aru saada, et mingi hetk läheb näitemäng veidi üle käte.
Suurepärane film (ilmselt) sellest, et kuidas enda pahategusid lunastada ja kuidas inimeste suhtumine muutub, kui nad sind kellekski teiseks peavad jne. Selle PÖFFi top2 filme, soovitan. Muidugi võib nii sooja hinnangu põhjuseks olla ka see, et vaatasin pimeduse ja kristuse ihu vahepeal Õigluse ära...

Mõnumeeter: kirikuisa bängib ühte kena kohalikku Panit. Näeb rindu. Mittekirikuisana bängib ta ühte kena psühholoogiatudengit narkopeol peldikus.
Valumeeter: kirikuisana murrab peategelane ühe ninaluu, mitte kirikuisana peksab ja saab ise korralikult peksa.
Ajumeeter: selline coelholik lihtsate aruteluteemade looja.

Jelgava 94 (Läti)

Ja siis läksin ikka Läti filmi vaatama - Jelgava 94. Film, mille raamat mul on, aga pole lugenud. Sisuliselt on tegu omalaadse Päevad, mis ajasid segadusse analoogiga, kus noored üritavad 90ndate peldikühiskonnas suureks saada. Tõsi, peldikühiskonnaks nimetatakse seda tagantjärgi, sest mina mäletan justkui samast ajast, et päris fun oli. Metsavarastest jõrmide asemel on siin peategelasteks kohalikud metalheadid, kes üritavad olla karmid, aga tegelikult on neil vist lihtsalt igav. Muidugi on kuskil ka kiilakad, aga selles osas on Jelgava 94 täpselt nagu Võru 98. Muidugi on Jelgava üks erakordne peldik, eriti 90ndatel. Lugege kasvõi seda lugu https://epl.delfi.ee/valismaa/otsita...el?id=86983835

Foto: Foto Agnese Zeltina


Ehk vanglapõgenemine on ka siin filmis täitsa olemas ja paar lõbusat vangi ka täitsa tegelased. Noormehed kuulavad muusikat, joovad õlutit, põlastavad vanemat põlvkonda, üritavad armuda, suvi saab läbi ja film ka. Segadusse ajavad päevad oli vist kraadike parem.

Mõnumeeter: peategelane sai peaaegu musitada, aga siis lõi tal ninast veri välja. Korra nägi trepist jooksva neiu seeliku alla
Valumeeter: peategelane hüppab aknast alla, et peole minna. Peol korraldavad kaks vanglast põgenenud jorssi suure kakluse
Ajumeeter: filmi oli mingil põhjusel sisse toodud publikule asju seletav jutustajategelane. Täiesti ebavajalik poosetamine.

Surematu (Eesti, Läti)

E
i, see pole Duncan ega Connor McLeodist, vaid vapratest inimestest Murmanski oblastis, kuhu on Venemaa otsatud rikkused toonud aastasadu helget elu ja lootustandvat tulevikukuma. Sealses karmis kliimas loodi suure Stalini ajal töökamatele inimestele laagrid, kus sai küll rasket tööd tehtud, aga kõik oli nii kaunis, et sinna jäädi kauemakski.

Sealsed noored teavad, mis on elu mõte - selleks on saada surematuks sõdalaseks nagu Venemaa ajalugu võidukaid tundnud on (kuigi viimati võideti miskit 75 aastat tagasi ja pärast seda pole millegi üle uhke olla olnud). Need lapsed oskavad rivisammu, oskavad kükke teha ja kui rahvastepalli mängivad ja seal haiget saavad, siis tunnevad end uhkelt isamaa nimel ohverdanud olema. Kui keegi on teistsugune, näiteks kannab kitsehabet, siis saab see noormees kohe teada, et tal on näos tutt ja sinna võib keegi m*nni pista, kogemata. Kui on vaja teha kätekõverdusi, siis tehakse seda hümni lauldes. Vaat sellisest riigist peaksid meie noored eeskuju võtma!



Kalašnikovi kokkupanek käib aja peale ja juba varajasest east saadik. Samuti täpsuslaskmine. Ruuben teeb head tööd, et ka meie noored mömmiks ei kasva. Tõsi, mõned lapsed on ka ootamatult tüsedad, kuid see on aastakümneid kestnud lääne propaganda mõju, kuid küll Noorte Armee neist korralikud kodanikud teeb. Ja, noh, ega sealkandist kuhugi mujale minna polegi - armee või tehas. Armee on muidugi vingem, sest saab soojemale maale. Mõni vapram on suisa kaks korda käinud Süürias, seal on päike ja ilus ilm.

Selle kirjutamise ja vaatamise ajal tegin ja sõin seljankat. Venemaa saatkond pole veel arvet ära maksnud.
P.S. Filmi produtsent on Riho Västrik, rahastus Eestist. Tegijaks venelanna. Filmi ainus seanss on välja müüdud 

Mõnumeeter: neiud tantsivad balletti, muud pole.
Valumeeter: külm hakkas. Natuke hirmus ka.
Ajumeeter: ilusad kaadrid, arusaadav tagamõte.

PÄEV 9

Gutterbee (Taani)

Hoihoi. Nädal ja üks päev on PÖFFi jooksnud, siiani on läinud heas tempos. Ehkki sain Õigluse lingi, siis tüdruksõber keelas seda ilma temata vaadata ja nii vaatasin kaks filmi ära. Esmalt üks paarist filmist, mille puhul ma enne PÖFFi märke tegin, et kindlasti peab ära vaatama - Gutterbee. Taani variant Coenite friiklinnadest kuskil USA keskel, kus üks kummaline sakslane hakkab tegema vorstibaari. Muidugi on kohalikud hirmsad natsid ja imelikud klemmid, kellega juhtub igasugu äpardusi. Film samas oli veidi pettumus, sest kõik naljakad kohad olid vist treileris ära ja üleüldse oli allegooria praeguse alt-right rassismuse osas liiga läbinähtavad.



Mõnumeeter: nägi paljast hiinlast jalgrattaga sõitmas. Hobune vägistas härrasmeest.
Valumeeter: kordan, hobune vägistas härrasmeest. Sakslane andis paarile härrasmehele türpi.
Ajumeeter: nooh, eks nalja ju sai ja vist aru ka.

Baskin (Türgi)
Siis kondasin üsna sihitult vaatama Türgi sürreaalset õudukat Baskin, kuhu oli kohale toodud lavastaja, aga saal polnud nii väga täis. Algul kuulis väike poiss kuidas tema ema seksib, siis oli korraga viis politseinikku baaris, kes alustasid seal veidi kaklust, siis tegid nad autoga avarii ja sattusid kummalisse linna. Siis jäin ma tukkuma ja ärkasin, kui ühel politseinikul veidra välimusega mees noa silma lõi. Seejärel saabus neljakäpukil paljas naine, kellele sama politseinik taha andma hakkas. Inimesi lahkus saalist mitmete viisi. Siis lõigati kellelgi kõri läbi, kust saadi kätte võti, mille pidi kummalise välimusega mehele pähe lööma ja siis juhtus veel asju ja film sai läbi. Mitte midagi aru ei saanud...



Mõnumeeter: käpuli naisel oli näha rindu ja istmikku.
Valumeeter: nuga silma, kõrist võti, auto sõidab inimesele otsa, kõikjal on verd.
Ajumeeter: midafakki.

PÄEV 8

Koera surm (Uruguai, Argentiina, Prantsusmaa)

Siin peaks olema mingi allegooria, aga ma ei saa täpselt aru, kas ma sain täpselt aru, mis see oli. Loomaarst põhjustab kogemata koera surma, varjab seda ja korraga läheb kõik persse. Rikkamad inimesed on ülbed vaesemate suhtes ja teevad koledaid asju. Samas ka nende vastased on rumalad. Ekstralühike film, suurt lõpuks midagi aru ei saa. Peategelased on nõmedad, väga.



Mõnumeeter: kurat, PÖFF on alla käinud.
Valumeeter: Koer sureb, sureb ka üks politseinik, kes pärast kohvrisse peidetakse ja ära põletatakse. Lõigatakse ta tükkideks ka.
Ajumeeter: mitte midagi ei saa aru, mida see film öelda tahab. Et rikkad on pahad või?

Ainult 6,5 (Iraan)

Iraanis on sitaks narkot, süüdlasi puuakse üles. Politseinikud üritavad leida põhilist kingpini, hakkavad altpoolt pihta ja jõuavad klemmini, kes elab penthouse's, aga kes pole ka päris tipp. Käib kassihiire mäng ja lõpuks puuakse justkui süüdlane üles. Politseinikud on kõik habemes. Hea film. Korralik mendikas.



Mõnumeeter: Kurat, PÖFF on alla käinud.
Valumeeter: Filmi esimene tapmine on koomiline, lõpuks puuakse hunnik inimesi üles.
Ajumeeter: Kuidas saab nii heade filmidega riik olla USA mõttes nii paha?

Initsiaalid S.G. (Argentina)

Endine andekas staar vananeb, tõmbab drooge ja jooki. On naine, kes teda tahab, ta ise on pornonäitleja, aga pigem taustakeppija. Naine on erakordselt ebakindel ja võtab kõik vastu. Isegi, kui peategelane kogemata kellegi ära tapab. Jälle pakitakse tapetu kohvrisse ja maetakse maha. Samal ajal jõuab Argentina finaali, aga seal kaotab Götze väravast. Mees peab enda elu seotuks Argentina koondise eduga, et kui võidab, siis on hästi, kui kaotab, siis pekkis. Ja käitub ise seda provotseerides. Lõpupuänt oli mega.



Mõnumeeter: Pöff on päästetud, tisse näeb, muidugi ühed lastakse paksult verd täis.
Valumeeter: tapetakse inimene, peategelane saab enne seda peksa ka.
Ajumeeter: Hea film, mõistlikult mõtlik.

PÄEV 7

Mustlaskuninganna (Saksamaa, Austria)

Poksifilmide klišeede olemasolu Mustlaskuningannas:
- peategelane on poksija, kes on väga vaene ja pole päriselt enda võimalust saanud
- tema avastajaks on vana poksija, kes omal ajal enda karjääri persse keeras
- ootamatult saab peategelane võimaluse MM-matšiks
- vastane on ilmselgelt vägistaja-geenidega ja vähemalt kümme korda suurem
Väikese muu nüansina, et peategelane on naine, mustlanna, üksikema, kes peab võitlema töötuse, "valgete" eelarvamuste ja niisama leiva lauale toomise pärast.

Foto: Gordon Timpen


Pluss - tempo on hea ja igav ei hakka.
Miinus - kuna oli esilinastus, siis üritasin kiirelt saalist uttu tõmmata, kuna filmitegijate muljetamise ajal on veidi ebamugav minna, aga astusin CCplaza trepil vähe viltu ja väänasin jala ära.

Mõnumeeter: jäädakse riidesse, üks naine saab üsna robustselt suhkamit
Valumeeter: üks laps saab teistelt peksa, peategelanna lüüakse meistrimatšis üsna koledasti üles. Mu jalg ka muidugi.
Ajumeeter: lihtne

Ilma suuta tüdruk (Türgi)

Tüdruk elab koos isaga postapokalüptilises maailmas. Et poleks päris Light Of My Life Casey Afflecki sulest, siis pole tüdrukul suud ja ta isa lastakse kohe tema onu poolt maha, kes on mingi eriline sõjard. Suuta tüdruk saab kokku silmadeta poisi, kõrvadeta poisi ja ninata poisi. Mingil põhjusel on lastel üldse miskit puudu, aga lapsi on väga vähe jäänud, sest neid jahib suuta tüdruku onu, aga miks ta jahib ja miks pole tüdrukul suud, ei saagi teada.



Nii nad põgenevad onu eest, kes ei taha kuidagi surma saada, kuigi talle tulistatakse kõhtu, visatakse bensutünn pähe ja lüüakse mõni kord pliiatsiga vastu pead ka. Antakse teada, et kuskil oli paha sõjavägi, siis paha korporatsioon, siis miskine plahvatus, aga mis täpsemalt, no ei. Tore postapokalüptiline seiklus, kus lapsed on lapselikud, suured väga pahad ja seda kõike mingil teadmata põhjusel.

Mõnumeeter: kaks peategelast kallistavad.
Valumeeter: Üks peategelane sureb dramaatiliselt, onu saab kõvasti vatti, lastakse maha paar hobust, ühele daamile tulistatakse paar auku sisse ja ilma suuta söömine on ka päris hirmus.
Ajumeeter: Tahaks ju täitsa teada, et miks kogu asi hakkas, aga muidu kulgeb ilusti. Kindlasti on kõigel mingine sümbol, aga sain ma jee sest aru.

PÄEV 6

Rohelisem muru (USA)

Poiss kukub basseini ja muutub koeraks. Üks naine topib endale jalgpalli kleidi alla ja teatab rasedusest, pärast kasvatab palli kui väikelast. Ristmikul kokku saavad neli autojuhti ei suuda kuidagi selgeks teha, kes peaks esimesena ristmikule minema - keegi ei taha nii ebaviisakas olla, et läheks esimesena. Sundance'l megalt kiita saanud Rohelisem muru meenutab kohati naljade poolest Idiokraatiat, aga pilab seekord ülikorrektset ühiskonda, kus kõik üritavad teha kõiges väga head nägu. Mõne aasta eest tegid kaks naishumoristi samasisulise lühifilmi ja eks ta ilmselt olegi parem formaat - antud filmi algul saalis naerdi, aga see jäi järjest lühemaks ja lõpuks enam ei naerdud. Tüütu oli pigem. Mõned head naljad siiski olid.


Mõnumeeter: kõik ilusti riides
Valumeeter: naine lõikas tangidega breketid välja
Ajumeeter: pidin lõpuks arvustusi lugema, et täpsemalt aru saada, mida öelda taheti.

Hall kardinal (USA)

Hea persoonidok nõuab värvikat tegelast ja Imelda Marcos, endine Filipiinide esimene leedi, on seda kindlasti. Jubedalt korrumpeerunud proua räägib siiralt, kuidas ta armastab oma riiki ja tegelikult elab ta väga säästlikult - samal ajal taustal Monet', Michelangelo ja Raphaeli teosed, kullast kujud. 90aastasena üritab ta taas poliitikasse siseneda ja enda poega asepresidendiks aidata. Filipiinide kampaania käib nii, et tuleb kallites riietes vanaproua ja jagab autoaknast sularaha. Endal tal muidugi raha üleüldse polevat...

Kogu komplekt on üsna õõvastav, aga senisest dokumentaalivalikust kõige meeldejäävam lugu ahnusest, rumalusest ja ühest õnnetust riigist. Kõige lõbusam osa on muidugi Imelda kiitlemised projektidest, millega ta enda kodumaad aitas:
- ilgelt suur sild, kuigi liiklust praktiliselt pole.
- saarelt 250 perekonna väljasaatmine, et sinna teha eraldi loomaaed kaelkirjakutest ja sebradest.
- ja muidugi umbes 10 miljardile dollarile hinnatav varandus, mille Marcosed riigilt pihta panid, kuna, noh, nemad on riik!

Mõnumeeter: noorena nägi proua Imelda üsna hot välja.
Valumeeter: naised kirjeldavad enda vägistamist, inimesi natuke tapetakse.
Ajumeeter: kuidas selline suguvõsa saab võimule taas tulla?

PÄEV 5

Sihitu (USA)

USA osariik Wyoming on ilmselt üks sihtkohti, kuhu ma kunagi elu jooksul minna tahaks. Mäed, tühjus, lumi. Sihitu on lumelauafilm, kus kolm meest kõnnivad, siis sõidavad mäest alla ja räägivad, et kui lahe on lumelauaga sõita. Sisu on null, aga Wyomingi vaated on imelised.


Mõnumeeter: kõik on väga riides
Valumeeter: näpud on külmast kanged
Ajumeeter: kui keeruline saab ikka lumelauafilm olla?

Tagaotsitav (USA)

Mida sa teeksid, kui leiaksid kuskilt küünist Margot Robbie, kellel on jalas kuulihaav? Hea küll, ärge vastake. 30ndate vihast USA-d on filmides kõvasti kajastatud ja need filmid on üldiselt ka väga head olnud. Siinkohal pean tunnistama, et äkki kalibreerisin enda ootusradari liiga kõrgele, kuid Tagaotsitav jäi veidi nõrgaks.

Esiteks on film meeletult aeglane. Enda sõnul kogemata pangaröövi käigus noore tüdruku ära tapnud naiskurjategija tahab põgeneda Mehhikosse ja enda arvates pearahakütiks hakkav noorsandi veri kaob sel hetkel peast ära. Film pole pikk, lõpplahendus on kindlasti feministide arvates misogüünne. On nähtud paremaid filme, aga ka palju-palju kehvemaid.

Mõnumeeter: MARGOT ROBBIE!!!
Valumeeter: surm, haavad, kurbus.
Ajumeeter: USA filmid on enamjaolt lihtsad, kuna inimesed on enamjaolt lihtsad.

Rituaalid vees (Island)

Ma ei oska tuua vabandust, et kuidas ma sattusin vaatama filmi ujuvatest beebidest. Aga ma olen väga rahul, et ma seda filmi vaatama läksin. Oma nooruses kõige enam ujumisõpetajalt tuge saanud Snorri on võtnud enda eesmärgiks õpetada väikseid lapsi ja ka nende vanemaid vett nautima ja ujuma.


Ta tunnistab isegi, et see pole päris see roll, mida mehelt ja täiskasvanult oodatakse, aga talle meeldivat see. Film kestab napilt üle tunni, aga on nii üdini positiivne, et vaatad sulistavaid lapsi, rõõmsat Snorrit ja lihtsalt naeratad.

Mõnumeeter: emad on trikoodes.
Valumeeter: kui vett kardad, siis äkki midagi leiaks.
Ajumeeter: Island oskab filme toota. Hea ja lihtne.

PÄEV 4

Talvemaa (Kanada, Austria, Norra, USA)

Kohutavalt keskpärane lauasõidu-dokk, kus tootepaigutust ja “varjatud” reklaami rohkem kui  Salmonites. Kõike seda, mida siin tehakse on varem juba mitu korda ja mitu korda paremini tehtud (nt 2011. aasta “Art Of Flight”). Tööstuse standardist on madalamal tasemel nii kaadrid, muusika kui vahetekstid. Vaadata vaid juhul, kui pea pärast tööpäeva nii paks, et ei taha seda tuimust kvaliteetse asja peale raisata. Ja nagu sellest kõigest veel ei piisaks, siis lisamiinuspunktid PÖFFile selle eest, et see 90 minutine viskireklaam on pandud Just Filmi ja EOK programmidesse.

Mõnumeeter: Olematu. Heas sportlikus vormis inimesed, kes alati paksult riides ja mitte kunagi teineteise vastas.
Valumeeter: Näidatakse ühte suurt kukkumist ja paari väiksemat, aga kõik jäävad terveks ja ellu.
Ajumeeter: Miinuses.  Naerumeeter: Ekraanil olevad inimesed aegajalt naeravad, ekraani vaatavad inimesed mitte.

 Sarah’ ja Saleemi juhtum (Saksamaa, Holland)

Kvaliteetne kinoõppetund sellest, kuidas poliitilises püssirohutünnis on kõrvalhüpped keerulisemad kui näiteks Paides. Pinget hakatakse kruttima kohe algusest peale ja krutitakse lõpuni välja, taustaks head näitlejatööd ja korralik stsenaarium. Avakaadrist alates aitab loo ree peale saada teadmine, et tema on araablane ja temake juuditar ning Jeruusalemmas elades on selline suhtlus niikuinii probleemne.

Mõnumeeter: Natuke seksitakse. Teravama silmaga inimesed näevad hetkeks ka rindu.
Valumeeter: Natuke pekstakse. Teravama silmaga inimesed näevad hetkeks ka verd.
Ajumeeter: Hoiab hallolluse jooksvalt töös. 
Naerumeeter: Pigem mitte.

PÄEV 3

Ainult 6,5 (Iraan)

(NB! Selle filmi nimeks ei ole ta IMDB reiting. Tegelikult võiks julgelt punktike-poolteist lisaks anda.)

Nauditavalt kulgev Iraani narkopõnevik, kus politseid ja pätid mängivad 137 minutit politseid ja pätte. Vahepeal keskendutakse rohkem ühtedele ja siis jälle teistele ja huvitavaks teeb seda kõike asjaolu, et karikatuurse must-valgesuse asemel on kõik peategelased inimlikult hallid.

Tasub vaadata kasvõi seepärast, et kui tihti sa ikka leiad pärsiakeelseid filme, mis kestavad üle kahe tunni ja ei pane sind kella vaatama. Või noh – üldse filme, mis kestavad üle kahe tunni ja ei pane sind kella vaatama.

Filmi näidatakse veel: 19.11 kl 20:15 ja 21.11 kl 18:15 Coca-Cola Plazas

Mõnumeeter: Ainuke ihu, mida näeb, on narkost nõrkenud meessõltlaste paljad torsod.
Valumeeter: Peamiselt psühholoogiline painutamine.
Ajumeeter: Kohati kisub kaasa mõtlema, kohati kulgeb niisama. Naerumeeter: Paaris kohas on dialoog selline, et täitsa võib muiata.

Patrick (Belgia)

Kas oled kunagi mõelnud selle peale, et mis juhtuks siis, kui Priit Kuuse ja Will Ferrelli geenidest pandaks kokku nende ülekaalulisem ja lihtsameelsem versioon ning see värskelt valminud maailmakodanik kaotaks nudistide laagris oma haamri? Kui vastus on “Jah!” siis on see film just sulle. Üks neist toredalt kummalistest komöödiatest, kus terve saal kunagi koos ei naera, aga kõik omaette aegajalt muhelevad. Lisaks kuritööle ja karistustele pakutakse vaatajale veel kamaluga kaadreid ilusast loodusest ja ausatest alasti kehadest.

Filmi näidatakse veel: 23.11 kl 22:15 Apollo Solarises.

Mõnumeeter: Paaril korral kasutatakse alasti olemist ka sihtotstarbeliselt.
Valumeeter: Toimub üks kaklus. Põhimõtteliselt kunstipärasem versioon Borati hotellistseenist.
Ajumeeter: Oma peas võib üritada lahendada nii kuritegu kui peategelase mõttekäike.
Naerumeeter: Paaris kohas on dialoog selline, et täitsa võib muiata.

Esimene armastus (Jaapan)

Takashi Miike on üks kummalisemaid nähtuseid maailma kinos. Ta pole veel 60-aastanegi, aga tehtud on üle 100 filmi. Omal ajal oli tegu kultuslavastajaga, kelle Audition ja Ichi The Killer lõid laineid, kuid praeguseks on pigem tunne, et tehku ta mis tahes, aga üllatada ta enam ei suuda.

Tema uus film Esimene armastus oli kinno toonud väga palju inimesi. Kuna ilmselt kõik loodavad, et Takashi, äkki nüüd? Kurvastuseks pean ütlema, et Miike ei suutnud ka seekord üllatada, aga vähemalt vorpis ta valmis väga meelelahutusliku filmi, kus sai kõvasti naerda ja kui otsida hiljaaegset analoogiat, siis ilmselt peab nimetama „Baby Driverit“.

Sisust – poksija Leo kaotab matši ja tal leitakse ajukasvaja. Monica on prostituut, kes on ses ametis isa pärast, kes ta võlgade katteks yakuzale müüs. Keerulise narkoröövi tõttu satuvad nad kokku ja kõik arvavad, et nemad on olukorra süüdlased. Mürgel on võimas, verd lendab ja naerda saab palju.

Mõnumeeter: VIST (kordan: VIST) lamas üks naistegelane narkouimas põrandal ja tal võis näha rindu. Muidu näeb väga naljakates aluspesudes neide.

Valumeeter: Inimestel lüüakse maha päid, jalgu, käsi. Inimesi tulistatakse. Üleüldse on ju Miike film, siin lendab verd ojadena.

Ajumeeter: Kõik on okei, ei pea pead vaevama.

Riiklikud matused (Holland, Leedu)

Kui suri Margaret Thatcher, siis tõusis Suurbritannia kuulatuimaks looks „Hey Ho The Witch Is Dead“, kuna vastikut poliitikut võis ausalt vihata. Kui suri Jossif Stalin, siis seda teha ei tohtinud. Ma mäletan siiani vanatädisid, kes rääkisid, et kus nad olid ja mida nad tundsid, kui see vuntsidega t***pea ära suri. Massimõrvar, psühhopaat, ilge inimene. Aga Nõukogude propagandamasin oli nii tõhus, et ei pea olema isegi peast veidi odeokoloone, et teda leinata.

Riiklikud matused on üle kahe tunni kestev dokumentaalkaadrite jada Stalini matusest. Saatuse irooniana ka Nikita Hruštšovi, Georgi Malenkovi ja Lavrenti Beria kõnedest, kui armas Stalin oli. Kuigi tegelikult vihkasid ka need inimesed Stalinit kogu südamest. Ja peakski vihkama. Film tekitab väga jõhkrat ja tuima viha massipsühhoosi, Stalini ja tema kaitsjate suhtes. Aga elamus on olemas.

Mõnumeeter: Tore, et see rott kauem ei elanud.

Valumeeter: inimesed on ajupestud. See ei saa ju uuesti juhtuda?

Ajumeeter: filmist saab aru küll.

PÄEV 2

Sinu kord! (Brasiilia)

Kui rääkida keskea ülemises otsas olevate inimestega, siis jääb pidevalt mulje, et noori peetakse mõttetuteks lumehelbekesteks, kes pidevalt protestivad suvaliste asjade pärast, kuid tegelikult on neil kõik hästi. Sellisel juhul olen ma üritanud pigem noori kaitsta, kuna nende päralt on tulevik ja nii edasi, kuid JustFilmil linastunud Sinu kord! pani mind veidi pead sügama.

Ma ei saanudki lõpuks aru, et kas film üritas protestivaid noori mõista või pigem üritas näidata, et nad on veidi totud. Sao Paulo noored protestisid koolisüsteemi erastamise vastu, mis on ju igati õige põhjus mässamiseks, kuid protestid olid pehmelt öeldes kummalised.

Näiteks üks neiu rääkis uhkusega hääles, kuidas neil on jõud ja nad muudavad maailma, kuid esimest politseiautot nähes hakkas ta kriiskama: „Oi, mul on ärevushäire, oh my god, ärevushäire!“

Noored võitlevad vapralt, kui just ärevushäire kallale ei tule.



Või teine noorsand karjus politseile näkku: „Mind saate te siit ära ainult jõuga!“ Ja kui politsei sama inimesel kuklast kinni haaras ja kõrvale vedas, siis vapper noorsand karjus inglihäälselt: „VÄGIVALD, VÄGIVALD!“ ja teised noored filmisid ja kriiskasid kaasa.

Tehniliselt oli film nii kiirelt monteeritud, et vahepeal polnud mitte midagi enam aru saada, aga eks ma polegi ilmselt TikToki põlvkond. Ehkki film jooksis suhteliselt suures saalis, siis vaatajaid oli veidi üle kümne ja ka neist lahkusid osad poole pealt.

Mõnumeeter: Ei midagi.
Valumeeter: Noored said vahepeal politseinike käest nuuti.
Ajumeeter: Üks paras jura, ärge minge.

Ühe lapse rahvas (USA, Hiina)

Hiina riik on suur ja ilus. Seal on inimestel hea elada. Riik hoolitseb enda kodanike eest. Kõik areneb. Tõsi, vahel läheb ka nihu, aga kus ei läheks! Eks see kultuurirevolutsioon oli veidi kehv. Ja see varblaste tapmine. Ja see ühe lapse poliitika ka, kus 8kuused looted jäeti kilekottidega tee äärde mädanema või beebitüdrukud jäeti kuhugi turule vedelema, lootuses, et keegi ta ära võtab. Ei ikka võtnud küll. Ja samal ajal tegeles riik laste adopteerimisega läände. Sellega võis tõesti veidi halvasti minna, kuna praegu on vanu inimesi rohkem ja keegi ei suuda nende pensione kinni maksta. Sellest räägib ka film „Ühe lapse rahvas

Üks laps on parim! Kuni saadakse aru, et noori on vaja, kes vanureid üleval peaks.


Aga taaskord, kellel ei juhtuks! Nüüd võib Hiinas saada juba kaks last! Hiina areneb ja Hong Kongis võideldakse separatismi ja terrorismiga! Houston Rockets ei võida NBA tiitlit ja South Park pannakse varsti kinni. Õitsegu Hiina demokraatia tuhat punast nelki!
*Seda arvustust toetas Hiina saatkond.

Mõnumeeter: mkm
Valumeeter: hüljatud looted, sunniviisilised abordid – õudne.
Ajumeeter: saalid välja müüdud, arusaadavalt jutustatud lugu.

Jänespüks Jojo (USA)

Kohati on tunne, et USA-s on filmikriitikud veidi lolliks läinud. Näiteks üks kurtis, et „Jänespüks Jojo“ on seepärast halb film, et siin nägi natside seas vähemalt ühte, kes oli ka hea inimene. Et seda ei tohi tänapäeval mitte mingil juhul näidata, kuna paremäärmuslus tõuseb ja nii edasi. Puhaku jalga! Jänespüks Jojo on selle PÖFFi üks tähtfilme.

Sam Rockwell on ilmselt maailma parim näitleja, Scarlett Johansson ilmselt kõige ilusam näitleja. Jänespüks Jojo on kindlalt aasta parimaid filme.


Jojo on 10aastane poiss, kes unistab Hitleri turvameheks saamisest. Isa on tal kuskil sõjas, õde äsja surnud ja tema ainus toetaja on kujutletav sõber Hitler, kes on veidi lapselik ja totakas. Samal ajal leiab Jojo enda pettumuseks, et ema peidab ülakorruse seinas noort juuditüdrukut, kellel polegi sarvi peas!
Taika Waititi, kes on filmi lavastaja, stsenarist, produtsent ja ka üks peaosalisi, omab väga imelikku huumorimeelt, mis ei pruugi kõigile sobida. Aga Scarlett Johansson ja Sam Rockwell on sellised näitlejad, kes ei tee ilmselt kunagi halba rolli. Ka siin nad seda ei tee. Kohas, kus Jojo üritas enda ema kingapaelu siduda, ei poeta pisarat ilmselt ainult kõige kivisema südamega inimene.
Imeline film.

Mõnumeeter: Ei
Valumeeter: Inimesi puuakse, lastakse maha ja Jojo saab granaadiplahvatuses viga.
Ajumeeter: Väga ilus ja lihtne film

PÄEV 1

Erand (Taani)

Ja hakkame pihta! Tänu headele suhetele struktuurides sain mõnele filmile juba ligi ja õnneks suutsin sel korral kohe esimese filmiga väga täppi panna. Erand on taanlaste valmistatud krimi-psühholoogiline-müsteerium, kus neli naist töötavad ühest MTÜ-s ja hakkavad korraga saama ähvarduskirju. Kõik naised on omamoodi kahepalgelised ussid, kellel on justkui igati õigustatud põhjus olla "keeruline", kuid kes käituvad kohati väga-väga julmalt.

Neli naist, kõik veidi kummalised, aga üks on psühhopaat.

Ehk nagu sõjakurjategijad. Kogu filmi mõte ongi selles, et teatud situatsioonides võivad psühhopaatideks osutuda kõik osapooled. Vaatajaga mängitakse kui kass hiirega ja kuigi kohati tundub film minevat kergeks Hercule Poirot'ks, aga ilma detektiivita, siis lõpuks on müsteerium korralik. Kahjuks arvasin ma lõpu 20 minutit enne filmi läbisaamist aru, mistõttu veidi nii ühe palli jagu kannatas.

Mõnumeeter: kaks naist olid paljurinnu, üks naine üritas masturbeerida.
Valumeeter: üks naine uputati vanni, teisele peksti lambiga pähe, kolmandalt võeti arsti poolt põlvest vett, mõnele pussitati noaga kaela.
Ajumeeter: mõne koha vaataks üle küll, aga ei sega.

Vanglaülem (Iraan)

Kas Sulle meeldis „Shawshanki lunastus“ või kõik need teised loendamatud vanglapõgenemise filmid? Siis Sulle meeldib kindlasti ka iraanlaste „Vanglaülem“, sest siin on ka vanglapõgenemine, aga hoopis teistpidi. Seekord pead olema vanglaülema rollis, kes kolib uue lennujaama eest vanglaga ära, kuid korraga on üks vang kadunud. Vang, kes on surma mõistetud. Vang, keda otsivad tema laps ja naine. Vang, kelle süüs kahtled. Poolteist tundi tihedat otsimist, pinget ja absurdi. Nalja tegelikult ei saa. Lõpp on üsna „wow“.

Kuhu kuradisse peidaks end üks surmamõistetu?

Mõnumeeter: See on Iraani film! Siin ei näe midagi!
Ajumeeter: Paneb natuke mõtlema küll, lugu ise arusaadav.
Valumeeter: See poomispuu tundus veidi häiriv, noor tüdruk pissis püksi ka.

Lahke mees (Brasiilia)

Kui Sulle meeldis „Räpane Mackey“, siis armastad brasiillaste filmi „Lahke mees“. Aga seekord on kõik hoopis vastupidi ja siis veel rohkem vastupidi. Sao Paolo ühte tuntumat muusikut hakatakse korraga kutsuma mõrvariks, kuna ta teinud miskit, mis viis politseiniku surmani. Kogukond hakkab teda jahtima, jahib ka politsei, kus on põhitüübiks kiilakas nahktagiga vend, kes ongi justkui räpane Mackey. Siinkohal soovitan taaskord seda sarja kõigile, kes pole seda näinud. See on nagu Breaking Bad 1.0., ehk veidi algelisem, aga samuti hea.

"Jou, a räägi kaamerasse?" - võltsuudised ja sotsiaalmeediastaarikesed keeravad kokku totaalse jama.

Brasiilia on niiehknaa väga kummaline riik, kus rassism vohab ja pisikesest asjast saab alguse õudne jama. Seda ka siin, lugu on räägitud vastupidiselt. Ehk tagajärg enne, selgitus pärast. Väga mõjus elamus, pole pikk ka!

Mõnumeeter: Üllataval kombel pole vist isegi ühtegi suudlust
Ajumeeter: Kuna tehakse tagurpidi rääkimist, siis on tükk aega tunne, et midakuradit toimub.
Valumeeter: Robustne politseivägivald

Agulilinnukesed (Rootsi, Suurbritannia)

Kui ma käisin kunagi Henrik Ojamaal Motherwellis külas, siis tundus see linn juba kõige õnnetum koht kogu maailmas. Ja ma olen palju maailmas rännanud ja sellega palju saavutanud. Või midagi. Dokumentaalfilm Agulilinnukesed muudab selle linna veelgi õnnetumaks. Margaret Thatcheri poolt kunagi suletud terasetehas viis linna sisuliselt suvalise tiksumiseni, kus elanikel pole sisuliselt mingit väljavaadet. Peategelanna Gemma on noor ja suhteliselt ilus neiu, kellel on kaks varianti – saada rasedaks või saada vangistatud. Tema sai esimese, tema rasestaja teise. Joomine, narkootikumid, noorelt lapsed. Ei mingit väljavaadet. Meil üritas samasugust sotspornot teha film „Aasta täis teatrit“, kuid sealne Alissija pole kindlasti nii õnnetute kaartidega kui Gemma.

Motherwell - kõige õnnetum koht maailmas, ilmselt.


Kui ma olin reede õhtul kohalikus pubis, siis nägi seal üsna kenasid naisi, väga kirvega tahutud mehi. Naised kippusid juba jooke tellides minu vastu toetuma, mis meenutas omaaegset ülikooliaega Voronežis, kus iga naine tahtis sealt minema. Hea, et ma peksa ei saanud, kuna ma tundusin toona variant, kellega minema minna, mis omakorda meestele ei meeldinud. Filmis on inimesed kõik õnnetud, sest igasugune väljapääs justkui puudub. Noored kaklevad, toovad endale ise jamasid ja suvalised sõbrad suudavad üksteist suvalise põhjuse pärast poolsurnuks peksta. Ääretult võimas dokumentaal, aga ka väga-väga depressiivne.

Mõnumeeter: Ei midagi.
Valumeeter: lömmi pekstud pealuuga 16-aastane poiss ja tema ema teda hooldamas on väga valus vaatepilt.
Ajumeeter: On hullemaid kohti ka heaoluriikides.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee