Foto: HEIKO KRUUSI
Eesti
15. november 2019, 00:05

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinna majad said numbrid

Esimest krepostiraamatut (tänapäeval kinnistusraamat) Tallinnas, milles sisaldus  tol ajal vaid 15 tänavat, pidas linnakirjutaja ja toomhärra aastatel 1478–1487 magister Borchard Kenappel. Selles raamatus oli iga maja kohta kaks lehekülge ja neil olid kirjas omanike nimed mitmekümne aasta jooksul. Ka olid kõik krepostiraamatus olevad 332 maja saanud numbrid alates kesklinnast äärelinna poole. Numbreid ei olnud näiteks raekojal ega teistel linnaasutustel ja kirikutel. Kenappel algatas ka kombe, et paaritud arvud olid vasakpoolsel ja paarisarvud parempoolsel tänavaserval.

Tõsi, noid krepostiraamatu majanumbreid ei olnud hoonetele kinnitatud. Neist oli kasu eeskätt linnaametnikel, kes said kergemini makse määrata.

Tsaariajal anti 1786. aastal linnaseadus välja ja pärast seda said ka numbrid Tallinna majade külge. Neid oli tol ajal 679. Majanumbrid algasid kesklinnast, läksid edasi Toompeale ja sealt siis teistesse linnajagudesse ja tagasi. Rahvaleht kirjutas 1931. aastal oma ajaloolises ülevaates, et nii oli näiteks Pühavaimu ja Vene tänavail numbreid, mis ulatusid üle 300.

Uus seadus tuli 1860. aasta paiku, kui majad said nõndanimetatud politseinumbrid. Igas linnajaos algasid need ühest. Alles päris XIX sajandi lõpus said majad tänapäevale vastavad numbrid. Igal tänaval algas numeratsioon ühest nagu praegugi.