Garmen Tabor: „Ilma kire ja armastuseta ei saa teatrit teha, sest see on pidev muutumine, edasiminek ja otsing.“

„Viljandi on nagu Eestimaa Šveits,“ heidab Ugala teatri juht Garmen Tabor pilgu vaatele, mis avaneb teatrimajast linna poole, esmalt alla orgu, sealt juba üles mäkke. Nukulinn mis nukulinn! Värviline pealegi. „Kõige võimsam vaade linnale avaneb, kui sõita Viljandisse sisse Tartu poolt, jumalik! Eriti õhtul, kui kontuurid on näha ja tulukesed juba süttivad.“ 

Esmalt kõlab ehk veidralt, et tallinlanna Tartu kaudu Viljandisse reisib, aga kõik on siiski loogiline: Garmen on olnud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja, teatrikunsti programmijuht ja lavakõne õppejõud ning praegu lööb kaasa „Rahvusülikool 100“ nõuandvas kogus. „Nii et saja-aastased, Ugala ja Tartu ülikool, hoiavad ühte!“

Kui kellelgi tööraamat sarnaneb elulooteose jõnksudega kondikavaga, siis on see Garmeni oma. „Rikas elu,“ muigab Garmen, kellest võiks vabalt kirjutada raamatu „Kostümeerijast teatrijuhiks.“ Peaaegu sarnane kujunemislugu, kui need, mida luuakse pealkirja all „Ajalehepoisist miljonäriks“. Võib-olla. 

„Mul on üks tööraamat algusest peale!“ on ta uhke. Esimene sissekanne on selles raamatus augustist 1987, kui Garmenist sai Rakvere teatri riietur-kostümeerija. Sesse ametisse sattus Garmen tänu Rakvere kooliteatrile, mida vedas teatripaar Linda ja Rein Olmaru. „Kuna sel ajal oli Rein Rakvere teatri direktor, siis tema kutsus,“ jutustab Garmen.