Inimesed

Tiina Lokk: Eesti filmisõbrad on oma kiiksudega nagu iga filmipublik maailmas 

Kristjan Roos, 14. november 2019 17:28
PÖFF-i peakorraldaja Tiina Loki sõnul ei saa Eesti filmifestival kunagi mängida turu faktorile, vaid ainult kasvatada oma festivali nii mainekaks, et ei loe turg ega äri, vaid maine. Foto: Teet Malsroos
Pimedate Ööde filmifestivali peakorraldaja Tiina Lokk ütleb, et igal aastal pole mõtet festivalil põhjapanevaid uuendusi rakendada ning olulisem on jätkusuutlikkus ja areng.

See aga ei tähenda, nagu muutusi tänavu üldse poleks. Näiteks täiesti uus üritus on KinoFF – Kohtla-Järvel ja Narvas toimuv harufestival, millest peaks tulevikus kujunema samasugune PÖFF-i kaubamärgi osa nagu Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival ning Tartu armastusfilmide festival Tartuff.
Tänavu müüdi ka esimest korda ajaloos enne festivali soodushinnaga pileteid. „Kokkuvõtteid pole veel teinud, aga tundub, et läks hästi,“ märgib Tiina Lokk.

Kes on tuntumad väliskülalised, kes seekordsele festivalile tulevad?

Samal teemal

Meie elutööauhinna laureaat Andrei Kontšalovski, samuti filmide „Harry Potter ja tulepeeker“ ning „Neli pulma ja üks matus“ režissöör Mike Newell. Nimekas Taani näitleja Ulrich Thomsen, kes on mänginud ka Bondi filmis, toob Tallinna oma uue režissööritöö. Lisaks ootame Ewen Bremnerit, kes on huvilistele tuntud Spudina filmist „Trainspotting“.

Kokku on tulekul ligemale 400 filmitegijat. Lisaks need, kes tulevad osalema filmitööstuse üritusele Industry@Tallinn & Baltic Event, kust leiab samuti väga põnevaid filmitegijaid. PÖFF-i külaliste hulk peaks jääma 1400 inimese kanti.

Millise filmi festivalile jõudmine osutus tänavu kõige keerulisemaks?

See film ei jõudnudki PÖFF-ile. Tahtsime saada Martin Scorsese filmi „Irishman“, aga kuna see kuulub Netflixile ning Eesti ei ole Netflixile ahvatlev turg, siis ei huvita teda ka filmi linastamine meie filmifestivalil.

Festivalid on osa meelelahutustööstusest. Festival on aken turule. Meie oleme üsna erandlik A-klassi festival. Cannes’i festivali taga on suur prantsuskeelne turg, Veneetsial jälle Itaalia turg, Locarnol Saksa, Itaalia, Prantsuse ja Šveitsi turg jne. Meie siin Eestis oleme nagu üks Berliini elamurajoon. Me ei saa kunagi mängida turu faktorile, saame ainult kasvatada festivali nii mainekaks, et ei loe turg ega äri, vaid maine. See on võimalik, aga siiski mingite piirideni. Cannes’i ja Berliiniga meil ka tulevikus võistelda mõtet ei ole...

Aga hea meel on paljude filmide üle, eriti siis, kui nimekas lavastaja usaldab oma filmi esilinastuse just meile, näiteks Konstantin Lopušanski, kes esitleb filmi „Läbi musta klaasi“.

Seekordse festivali fookuses on araabia maade filmid. Kuidas see idee sündis?

Viimase kümne aasta jooksul on araabia filmid eriti tugevaks muutunud. See on elus filmikunst elusatest inimestest, kes maadlevad ehedate probleemidega. Filmid on tugevad, väga head psühholoogilised draamad või siis poeetilised, filosoofilised mõtisklused, ning neid püüavad kõik suuremad festivalid oma programmi saada.

Meie araabia fookus hõlmab viimase kümne aasta paremikku ja tänavusi olulisemaid filme. See on üks põhjalikumaid araabia filmimaailma programme, mida Euroopa festivalidel on kunagi näidatud, ja me oleme selle üle väga uhked.

Juba dokumentaalfilmid on erakordselt põnevad. „Kuritöö on kõnelda puudest“ annab ettekujutuse, mil moel õitsva filmikultuuriga Sudaan kujunes riigiks, kus tehakse filme harva ja isegi kinod võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Miks? Minge ja vaadake! „Iraagi odüsseia“ on fantastiline film, kus vägagi omapärasel moel avatakse see taustsüsteem, kuidas erakordselt kultuursest ja moodsast riigist sai see, mis ta praegu on – teflonpanniks pommitatud maa. „Salajane haigla“ on aga lugu pommirahe kiuste Damaskuse idaosas tegutsevast maa-alusest haiglast.

Kui filmiteadlik on Eesti kinopublik?

Publik armastab head filmi – see ongi ühe filmi müümise saladus. See film võib olla ka väga aeglane ning mitte kõige kergema sisuga, aga kindlasti ei tohi see olla ebaprofessionaalselt, loogilise ülesehituseta tehtud. Meie ülesanne on suunata publiku tähelepanu pigem pisematele filmidele, mis suure hulga sees kipuvad ära kaduma, ning uskuge, see on hea ja soe tunne, kui saal täitub inimestest, kelle silmis on pärast seanssi rahulolu: nad nägid midagi sellist, mida nad soovituseta poleks võib-olla vaatama sattunud.

Meil on tänavu juba hulk filme, mille piletid hakkavad otsa saama. Selline on näiteks elutööauhinna laureaadi Andrei Kontšalovski film „Patt“, põhivõistlusprogrammi filmid „Gutterbee – rentslimesilased“, „Lendav tsirkus“, „Läbi musta klaasi“, „Kuldsed hääled“ ja „Täiskuu aegu“. Mis eriti rõõmustav: nende seas on ka selliste riikide filmid nagu Kosovo, Iisrael ja Iraan.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee