Imbi PajuFoto: Erlend Staub
Inimesed
13. november 2019, 13:48

„PUUDUTA MIND“ | Kirjanik Imbi Paju: iga inimene saab ise olla enda elu käsikirja looja

Kirjanik ja filmitegija Imbi Paju intervjueeris kümne aasta jooksul sadu inimesi, tehes filmi ja raamatut ”Tõrjutud mälestused”. Inimeste lood tagakisamistest ja kurbadest saatustest ning avastamine, et neid vanavanemate ja vanemate taaku kannavad järgmised põlvkonnad ja ka tema ise, ja vastutust selle avastuse ees tundes alustas ta erinevate psühholoogiate, treeningute õpingutega ja teraapilise eneseanalüüsiga, et kõigepealt vaadata endasse. Ta ühendas oma varasemad klassikalise laulu, draama-, ühiskonnateaduste-, ajaloo- ja kultuuriteooriaõpingud ja kujundas sellest oma ”Loova pliiatsi” meetodi, et innustada inimesi loova ja teraapilise kirjutamise kaudu oma elukaart ja sisemaailma uurima.

Teda on inspireerinud holokaustis ellu jäänud, kuid kogu perekonna kaotanud psühholoogi ja psühhiaatri Viktor Frankli eksistentsiaalse psühhoteraapia liik, mis põhineb elu mõtte otsingul, sest see, kellel on, mille nimel elada, kannatab välja igasugused olud. Kirjaoskus on antud meile kõigile tasuta. Igaüks võib olla oma elu režissöör, usub Imbi.

Olete öelnud, et näete, mida kirjutate. Mida see tähendab?

Ma olen kirjutanud dokumentaalfilmide käsikirju, raamatuid ja seda kaudu on kujunenud tugevalt nägemismeel. Seda kogemust jagan ma oma töötubades. Igaüks võib seda õppida minu juhendamisel. Ma kasutan ka oma töötubades ja treeningutes käsikirjakirjutamis- ja sotsiaaldraamavõtteid, et inimesed hakkaks nägema oma elukaart ja probleeme selles, tundeid ja andeid, mis neile on antud kaasa.

Mis on kirjutamisteraapia?

Igasugune läbikäimine, kus inimene leiab mõttekaaslasi ja kus toimub elu mõtestamine ja mõistmine, on teraapiline tegevus. Mul on just käsil raamat, mida ma nimetan kirjandusteraapiliseks retkeks, kus ma vaatlen, kes inimene on. See ilmub järgmise aasta alguses. Me mõtleme päevas umbes 90 000 mõtet. Vahel need on murelikud, vahel rõõmsamad. Uurimused kõnelevad, et me lausume sisekõnes endale umbes 150-200 sõna minutis, mis omakorda mõjutab meie psühholoogilisi reaktsioone, hoiakuid, otsuseid ning maailmavaadet ja tegevusi.

Meie endi sisekõne, dialoog iseendaga on see, mis kujundab tihtipeale meie argipäevamõtlemise ja -tegutsemise negatiivsemaks ning sööb igapäevast elamisenergiat. Enim levinum vaenlane argipäevas on sõnaline vägivald: suhtlemispuue, kus inimene jäetakse üksi ja talle antakse pidevalt mõista, et ta pole midagi väärt. Külmutatud tunnetega tsivilisatsioonis on raske üksteist sõnaliselt toetada. See omakorda sünnitab madalat enesehinnangut, sooja ja empaatilise käitumise asemel ihnsaid ja kadedaid hoiakuid, mis tulevad esile keelemustrites.

Just nende mustrite muutmiseks püüan ma anda töövahendeid, et inimene näeks ja saaks ise edasi toimetada. Töö võib olla individuaalne või rühmas. Ma kuulan alati oma intuitsiooni, milliseid töövahendeid ja meetodeid rühmas või individuaalses töös kasutada. Kui ma teen inimesega individuaalset tööd, siis sellele eelneb konsultatsioon, kas ma olen võimeline temaga koos tema probleemi lahendama.

Tänapäeval on väga palju erinevaid teraapiavorme. Mille poolest on kirjutamisteraapia teistsugune?

Ma nimetan seda loovaks kirjutamiseks. See on minu, Imbi Paju, ”Loova pliiatsi” meetod, kus ma kasutan inimeste aitamiseks peale kirjutamise veel asju, näiteks sotsiaaldraamat, tantsu, meditatsioone, muusikat jne jne. Ma ei matki kedagi, vaid olen loonud oma. See tuleneb minu isiksusest, aga ma olen õppinud erinevaid psühholoogiaid, natuke psühhoanalüüsi, loovat tantsu, NLP-võtteid, mida olen integreerinud enda töösse. Olen näinud, et ainult seda, mis tuleb enda seest, saan ma jagada. See on nagu lavastamine, filmi käsikirja või raamatu kirjutamine. Igaüks on oma lugu väärt. Seda ma õpetan, et see, mis kannab elu, oleks silme ees ja inimese energias, sest halval on tugevam jõud kui heal. Olen tutvunud Saksamaal, Iisraelis, Soomes ja mujal erinevate meetoditega. Inimestena ja oma probleemide ja eluga oleme sarnased.

Kuidas aitab kirjutamine kaasa minevikuhaavade tervendamisele?

Minu jaoks on oluline, et inimene saaks ise olla enda elu käsikirja looja. Kirjutades õpid endaga suhtlema kui parima sõbraga. Sa hakkad ennast nägema õiges valguses, mitte kõverpeegli kaudu.

Milliste probleemidega inimestele on kirjutamisteraapia mõeldud?

Näiteks ma olen vedanud ülikoolis loova kirjutamise elulookirjutamiskursust. Siis inimesed tulid lihtsalt õppima ja ma tegin seda biograafilise luule meetodeid kasutades. Inimesed ei tulnud teraapiasse, vaid avama oma loovust. Näiteks üks mu töötuba käsitleb n-ö emast või isast tulenevaid haavu, mis vajavad puhastamist - kui vaja, siis ka andestamist -, nii et inimene saab eluga edasi minna.

Perfektsionism on üks teema. Muinasjutukirjutamise käsikirja kaart kasutades on võimalik vaadata üle hirmud ja takistused, mis hoiavad eluenergiat blokeerituna ja inimene ei saa edasi liikuda elus. Süütunded ja vale ettekujutus endast on üks probleem. Aga alati ei peagi olema probleem - elulookirjutamise töötubades saab turvaliselt käia läbi asju, mida muidu on raske nimetada, nagu perevägivald, hülgamine, madal enesehinnag.

Imbi Paju Foto: ARNO SAAR

Mis vanuses inimestele kirjutamisteraapia sobib?

Mul on kaks meetodit. Üks on lihtsalt loova kirjutamise töötuba. Hiljuti tegin seda koostöös okupatsioonidemuuseumiga Vabamu ja Tallinna Keskraamatukoguga. Teema oli suur sõjajärgne põgenemine läände. See oli keelekohvik ühe vene gümnaasiumi õpilastele. Esiteks käisime läbi ühte rasket episoodi Eesti ajaloos. Siis kirjutasime minu meetodeid kasutades rühmaluuletuse ja tegime väikese luuleteatri. Sama tegin läinud aastal Narva Kolledžis.

Nii ma kasutan ”Loova pliiatsi” meetodit kollektiivse tervise parandamisel ja empaatia loomisel. Mul on üle 70-aastasi inimesi. Nemad on olnud tavaliselt ise ka kirjutajad ja on tahtnud oma elulugu kirja panna, aga nad pole osanud käsitleda valusaid mälestusi. Siis koostame koos sellise meetodi, et inimene saab ise kasvada ja väljendada end nii, et ta ei tee kellelegi liiga.

Kui kaua kirjutamisteraapiakursus kestab?

Mulle endale meeldivad kõige rohkem ühe- või kahepäevased koolitused ja siis jälle mingi aeg kohtuda. Ma teen tavaliselt pärast töötuba sellest mingi heliriba, manifestatsiooni, et inimesed seda kuulaks ja saaks sellest toetust oma teekonnal. Kui on individuaalsed seansid, siis oleneb, kuidas me lepime kokku, aga sellele eelneb konsultatsioon, et saaksime ajagraafiku paika panna.

Milliseid muutusi on klientidele kirjutamisteraapia toonud?

Kõigepealt üks oluline näide ajast, kui tegin filmi ”Tõrjutud mälestused”, mis käsitleb mu ema saatust Gulagis, kuhu ta kaksikõega alaealistena viidi. Ema kaotas seal stressist lõhnataju. Ma tegin seda filmi viis aastat, me kirjutasime ja rääkisime palju ja pärast filmi esilinastust sai ema lõhnataju tagasi ja ka luupainajalikud unenäod kadusid. Ma sain sellest teada alles siis, kui ema välismaa ajakirjanikule oma kogemusi jagas.

Siis oli üks üle 70 proua, väga tark inimene, keda vaevas, et kadunud kasuema ei armastanud teda, aga kui me need asjad üle vaatasime, muutis ta arvamust. Lihtsalt see oli sõjajärgne, mis polnud iseenesest soe. See inimene sai pöörata uue lehekülje inimsuhetes ja tegevuses.

Üks noor venelanna uskus, et isa teda ei armasta, kuigi ta püüdis ja püüdles ja oli omandamas teist kõrgharidust. Kui me tema loo läbi käisime, siis ma tänasin jumalat, et tunnen nii hästi ajalugu ja oskan küsida asju, sest tema loo draamakaart üles ehitades tuli välja, et isa ema oli noore tüdrukuna näinud, kuidas tema perekond Stalini repressioonides tapeti. Hiljem läks tüdruk sõtta ja tutvus oma mehega, kuid hiljem rahuajal, kui tal oli kolm last, ei jätnud minevikumälestused teda maha ja ta jäi vaimselt haigeks. Tüdruku isa pidi noore poisina võtma isaga koos vastutuse nooremate laste eest. Isa ei osanud lihtsalt tütrele tundeid näidata, minevik oli teinud teda karmiks. Ta väljendas armastust teisiti. See tüdruk hakkas isa uues valguses nägema ega proovnud teda enam muuta, vaid võttis vastu selle, mis isal pakkuda oli.

Söömishäirete juured võivad samuti olla põhjustatud mõnest minevikus toimunud eelmise põlvkonnaga seotud sündmusest. Näiteks Sofi Oksaneni raamat ”Stalini lehmad” käsitleb just seda. Siin olen saanud soovitada raamatut ja siis luua uue käsikirja, et edasi liikuda. Tähtis on, et inimene saaks töövahendid, et oleks oskused iseenda eest vastutust võtta ja ennast väärtusliku inimesena näha.