Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas 120 inimest asutasid Reformierakonna (3)

Oli 28. september 1994, kui Siim Kallas ja Paul-Eerik Rummo panid oma allkirja salaleppele. Selles öeldi, et Kallas esindab poliitilist väljundit otsivat huvigruppi ja Rummo toonast liberaaldemokraatlikku parteid. Nende koostöös peaks loodama liberaaldemokraatliku erakonna alusel laiem liberaalne ühendus, et järgmise aasta riigikoguvalimistel ühiselt kandideerida.

Nagu salaleppele kohane, jäi see esiti kalevi alla.

Asi muutus, kui Kallas kukkus 13. oktoobril peaministrikandidaadina haledalt läbi. Nüüd pandi rattad käima uue erakonna moodustamiseks. Liberaaldemokraadid olid suures enamuses nõus, sest nende toetus ei ületanud rahva hulgas nelja protsentigi. Ka oli neid rohkem kui Kallasel relvavendi – kui 13. novembril kogunes Reformierakonna asutamiskongress, tuli sinna vaid 120 inimest. Täpselt samal ajal istusid koos ka liberaaldemokraadid, kes küll olid oma nime kaotamise pärast pisut mures. Esiti tituleeritigi uut parteid Eesti Reformierakond-liberaalid. See tagaliide kadus aga kähku ära.

Me peaksime siinkohal õnne soovima Jürgen Ligile, kes on 25 aastat koos Kallasega tolle partei juhtorganeis olnud. Päris asutamisest peale.

Ja muidugi tasub tähele panna, et Reformierakonna (kaalumisel oli ka nimi Eesti Kodanliku Reformi erakond) märkimisväärne rahastaja oli algusajal Olari Taal, kes hiljem aitas võimule ka Res Publica.