Väike teatrikülastaja teeb tutvust Ferdinand Veike käes olevate Buratinodega.Foto: Erakogu
Katrin Helend-Aaviku 13. november 2019 00:01
„Isa oli inimene, kes väga tahtis mängida. Ja mängis ka! Kui olin väike, mängis ta minu ja vennaga peitust, ja tema õpetas meid ka nukke elustama. Ükskord lugesime kokku – meil oli kodus 42 nukku ja mängulooma. Isa ikka küsis, kas neil on nimed ka. Ja kõigil olid,“ meenutab alati rõõmsameelset ja mängulist Nukuteatri rajajat Ferdinand Veiket tema tütar Leena Ojavee, kelle sõnul ei murdnud isa helget loomust maha isegi rängad kaotused.

„Isa oli inimene, kes väga tahtis mängida. Ja mängis ka! Kui olin väike, mängis ta minu ja vennaga peitust, ja tema õpetas meid ka nukke elustama. Ükskord lugesime kokku – meil oli kodus 42 nukku ja mängulooma. Isa ikka küsis, kas neil on nimed ka. Ja kõigil olid,“ meenutab alati rõõmsameelset ja mängulist Nukuteatri rajajat Ferdinand Veiket tema tütar Leena Ojavee, kelle sõnul ei murdnud isa helget loomust maha isegi rängad kaotused.

„Mäletan, et meie mänguasjade seas oli mitu parti, üht punast kutsusime Bonapardiks. Ühe nimi oli Ansberg, sest isa oli tulnud töölt koju ja rääkinud, et sai kokku tollase kultuuriministri Aleksander Ansbergiga,“ ütleb Leena lõbusaid lapsepõlvemälestusi rääkides, et teda ennast tavatses isa hellitavalt Oravakeseks kutsuda.

Ka Ferdinand Veike enda lapsepõlvekodus valitses alati lõbus meeleolu, vahel koguni nii lõbus, et naera või ribadeks! Küllap ta sealt oma mängulisuse ellu kaasa võttis.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad