VIDEOINTERVJUU | Renee Meriste: kui sa jätad osa rahvast maha, siis ühel päeval nad tõusevad üles!

Renee on oma raamatut tutvustanud nõnda: "Raamatus räägin lähemalt, milliste võtetega tuleb poliitikasse siseneda ning kuidas seda teekonda võimalikult osavalt planeerida. See on suurepärane käsiraamat algajale poliitikule ning ka juba kogenud poliitikutele. Lisaks on raamatus kirjas ka põhjused, miks just üks või teine kampaania on hästi õnnestunud või vastupidi ebaõnnestunud." Raamat on tõepoolest kirjutatud ladusalt ja muhedalt, et muuta ka keerulisemad protsessid hõlpsasti mõistetavaks kõigile lugejatele.

Istume sinuga hilisel hommikusöögil moekas mahlabaaris. Tulid oma raamatuesitlusele otse päikeselisest Los Angelesest, kus puuviljad kasvavad igaühel tagaaias.

Puuviljad ei ole enam Californias moes, seal on suhkur sees. Kõik peab olema puhas. Meil on tavaliselt spinat munavalgega hommikusöögiks. Sööme ainult selliseid asju, kus pole mitte midagi sees, toidust peab tulema ainult energiat.

Sel juhul peaks Californias olema maailma kõige ilusamad inimesed?

Minu meelest on igal pool ilusad inimesed. Välimus sõltub geenidest, mitte toidust.

See sõltub ka sellest, mida sa sööd. Võiksid vabalt järgmiseks kirjutada tervisliku toitumise raamatu.

See on hea idee! Peaks tõesti  kirjutama.

Täpselt aasta tagasi tegime intervjuu seoses sinu raamatuga "Mina teen sind kuulsaks!". Nüüd on see välja tulnud ka ingliskeelsena. Eestis on juba poelettidel, varsti jõuab ka Ameerikas müüki. Täna esitled raamatut "Aitame sind ministriks". Igal aastal uus raamat. Plaanis on kirjutada viis raamatut. Varsti oled miljonär!

Tahaks loota.

Kas sa pisut hiljaks ei jäänud selle raamatuga, meil olid Riigikogu valmised just ära?

Just vastupidi, ma annangi inimestele kolm aastat aega, et järgmisteks valmistuda. Minu eesmärk oli tegelikult sama, mis oli eelmise raamatuga. Ma tahtsin, et see inspireeriks ennekõike inimesi rohkem tegutsema, seadma suuremaid eesmärke ja midagi ära tegema. Muusikaraamatu suurem eesmärk oli, et tekiks rohkem inimesi ja noori, kes tahaks Eestist välja. See unistus täitus ja ma olen selle üle väga õnnelik. Ühe aasta jooksul on üle kahekümne noore käinud Los Angeleses erinevatel kursustel, loonud sidemeid stuudiotes, mõned õpivad veel tänagi jne.

Kas sa tahad öelda, et kõike just tänu sinu eelmisele üllitisele "Mina teen sind kuulsaks!"?

Ma ei saa öelda, et just nii palju, võib-olla isegi rohkem. Igatahes on üle kahekümne inimese minuga ühendust võtnud ja see on super tulemus! Sellepärast kirjutangi.

Ja selle värske raamatu "Aitame sind ministriks" mõte on, et osutuda Riigikogusse valituks, tuleks meie ühiskonnas põhimõtteliselt teha sama asja. Meie ajalugu on selline, kus me ei arva, et me peaks midagi ühiskonnale tagasi andma. Kui elad Ameerikas, siis seal põhinebki kõik ainult sellel, et ise annaks kogu aeg midagi tagasi. See raamat on kõigile, kes saaks midagigi ühiskonnas ära teha ja oma riigile tagasi anda.

Minister või parlament on võib-olla selline veidi kõrgem aste Eesti mõistes. Aga vahet pole, kui tahad midagi kas või Mustamäel ära teha, siis sellest raamatust leiab just need õiged mõtted ja ideed. Mulle meeldib, et alati oleks mingi eesmärk. Üks eesmärk oleks näiteks, et järgmises Riigikogus oleks vähemalt 20 uut inimest, kelle põhimõtted põhinevad eluväärtustel, mitte isiklikul omakasul ja ahnusel.

Mis siin ikka tühja targutada, võib-olla peaksid ise poliitikasse sukelduma?

Veel ei lähe, aga on olemas vanasõna „ära iial ütle iial“. Nagu ma ka oma raamatut alustan, siis olen nii demokraat, kui ka vabariiklane. Need on siis Ameerikas kaks suurt parteid. Ma olen mõlema jaoks vabatahtlikuna töötanud, et näha, mis toimub. Tean millest kirjutan. Lisaks olen veel ka Los Angelese Eesti Seltsi president ja ka Eesti-Ameerika kesknõukogus. Mind on valitud küll ja ma tean, kuidas asjad käivad, sellepärast ma ütlen ka raamatus, et iga inimene on vähemal või suuremal määral poliitiliselt aktiivne. Ka need inimesed, kes ei vali, sest tegelikult seegi on ju valitud seisukoht. Seega ka need, kes kunagi ei hääleta, on samuti poliitikas osalised just selle otsusega.

Kui sa vaatad Eesti poliitilise elu ja kogu selle tõmblemise peale pisut eemalt, Ameerikast, siis milliseid vigu sa näed?

Igal sammul on viga see, et ei taheta teha koostööd, see on põhiline viga.

Kes peaks koostööd tegema?

Kõik peaksid. Näiteks, kui mina tegelesin muusikaga, siis kõik ju põhineb inimsuhetel, mitte mingil suvalisel telefoninumbril. Kui sul on head suhted, siis on lihtsam ka edasi minna. Meiliaadress ja telefoninumber ei vii sind edasi. Edasi viib see, et oleme kohtunud, räägime, teeme ühiseid otsuseid ja läheme koos edasi. Kaugelt vaadates torkabki silma, et siin puudub koostöö. Iga partei läheb omas suunas. Ühed on nagu veganid, kes liha ei söö ja teised hullud lihasööjad. Omavahel ei osata, ega tahetagi läbi saada.

Nad isegi ei kuula üksteist.

Just. Minu reegel on olnud lapsest peale see, et ma enne kuulan ja siis räägin.

Kui mul on ikka omad tõekspidamised, mis absoluutselt ei ühti teiste omadega, siis ma ei näe ju mingit võimalust?

Kui tahetakse edasi liikuda, siis leiab alati võimaluse, siis tulebki teha kompromisse.

Mis meil siis viga on?

Egod on nii suured, et ei olda nõus omavahel rääkima, ei olda nõus alla andma.

Kuidas see peaks meile kohale jõudma?

Ma ei tea. Treenida tuleb. Lootus on, et uus põlvkond on targem. Soovitan soojalt minu raamatuga tutvust teha. Sealt saab reaalseid nõuandeid, ma ei aja ümmargust juttu. Tänaseks olen saanud igast parteist tagasisidet, et neil on minu raamat loetud ja neile see meeldib. Igaühel on oma asi, mida nad on sealt saanud. Muidugi kõik ei nõustu kõigega, aga igaüks saab midagi, seega see raamat peaks kõigile sobima.

Eelmine raamat oli nii-öelda nišikas, muusikaraamat. Muusika kõiki ei huvita. Mul komme, et iga raamatu lõppu olen pannud oma meiliaadressi. Olen kõige lihtsamini leitav inimene maailmas! Inimesed kirjutavadki. Mulle on kirjutanud lapsevanemad, kes ei tea muusikaärist midagi. Kirjutavad poliitikud, et raamatust saab häid ideid. Kirjutanud on ka ärimehed, üliõpilased, abituriendid, kes on kasutanud sealt noppeid oma ettekannetes jne. Tagasiside on olnud hea.

Praeguse raamatu suhtes on sama, ühest küljest tundub see raamat olevat rohkem poliitikutele, aga sobib tegelikult kõigile, kus iganes sa tahad olla või midagi ära teha. Pürgid kas või kohalikku jaanipäeva nõukogusse näiteks.

Oletame, et usun roheliste teemasse. Tahan, et inimesed sööksid ja elaksid tervislikult. Elaksid kauem tervetena, ei saastaks meie loodust, ei laastaks meie metsi, ei reostaks meie veekogusid. Et ei piinataks karusloomi, lemmikloomadest rääkimata. Kõigest sellest ma ka kevadistel valimistel rääkisin, kuid tundsin, et võtsin liiga suure tüki. Rääkisin liiga paljudest asjadest korraga. Sinu raamatust saadud nipp, võta konkreetne fookus ja tunne oma valijat, tuli kahjuks liiga hilja.

Muusikaskeenega on samamoodi. Kui sa üritad kõike katta, siis ei saa sa mitte milleski hea olla, parimaks olemisest rääkimata.

Tahtsin kõigile meeldida.

Mõned arvavad juba pooltes asjades teistmoodi, kui sina. Näiteks kaitseb keegi küll metsi, aga tahab ka liha süüa. Selline inimene ei vali sind, sest neile jääb arusaamatuks miks ei tohi enam liha süüa. Mida täpsem on fookus, seda lihtsamini sa tõused. Rohelisi ei ole täna enam kuskil näha. Miks? Nad peaksid oma ideid paremini fokusseerima ja ka õiged juhid on loomulikult üliolulised. Tuleb osata publikuga rääkida, siis õnnestub absoluutselt kõik.

Nagu artistidegi puhul, peab olema karisma ja seda juba exceli tabelis pole. Võib-olla sellises üldises edukuse või ma ei tea mille tagaajamises on läinud see paljudel meelest. Karisma asemel on hoopis mingi muu ihaldus - kuulsuse ja tuntuse jahtimine ükskõik mis hinnaga.

Seepärast on oluline, parteist rääkides, et juhid oleks karismaatilised ja inimestele peavad nad meeldima. Näiteks laulud. Anna üks laul kahele erinevale artistile. Üks laulab nii, et ihukarvad on püsti. Ta laulab armastusest või suhte purunemisest siiralt. Publik saab aru, et tema vastu ollakse aus.  Teine laulab ka samast asjast, aga teeb seda nagu möödaminnes. Et, noh juhtus, ja siis. Ei toimi. Ebasiirus paistab igast august välja. Liiga tihti tahetakse kõik panna numbritesse ja tabelitesse, aga nii need asjad reaalselt ei toimi. Kui sinus on olemas see miski, see salapärane X-factor, siis see tuntakse ära. See on kohati ka õpitav. Kirjutasin sellest oma esimeses raamatus "Mina teen sind kuulsaks!" 

Kas võid olla ka andetu, aga kui sul on see miski, saab sinust staar?

Absoluutselt! Sama on ka poliitikas. Sa pead oskama suhelda. Inimesed tahavad rääkida enne, kui nad sulle oma hääle annavad. Tuleb ju teada, kas valitava mõtted lähevad korda ja kas jagatakse maailmavaadet. 

Natuke pead ikka vassima ka?

Ei pea, miks? Tuleks panna sulle olulised teemad tähtsuse järjekorda. Alustada tuleks lihtsamate teemadega. Kui on liiga palju teemasid, siis sellega kaasneb segadus. Eestis on kaks põnevat taktikat - "sprint" ja "maraton". Levinum on "sprint". Seda kasutavad kuulsused, kes kandideerivad üksikuna. Nad ei tee kampaaniat, ega loo pikka plaani. Pannakse oma lootused lihtsalt uudsuse võlule. Ja alati leidub ullikesi, kes neid valivadki. Leitakse kandidaatide nimekirjast kuulus sportlane või näitleja - loomulikult tuleb teda valimistel toetada. 

"Sprint" on levinud ka gruppides. Ka nende taktika põhineb uudsuse võlul. Kui valimisteni jääb kuus kuud või vähem, registreeritakse 500 liikmega partei. Meedia tähelepanu garanteeritud. Erakonna programmigi ei viitsita lõpuni lugeda. Just nii tegid hiljuti Eesti 200 ja Elurikkuse Erakond. 

Aga siis on olemas veel ka "maratoonarid". Arukas valija peaks just neile tähelepanu pöörama. Nendeks on grupid ja üksikkandidaadid, kes planeerivad korralikult ning arvestavad selle kestuseks aasta, vahel ka neli aastat. Just neilt on loota mehetegusid valla ja kogu riigi hüvanguks.  

Raamatus on ka põnev peatükk mainest, välimusest ja nende kujundamisest. Jagad seal väga praktilisi nõuandeid, millest oleks kasu kõigile, kes tahavad elus läbi lüüa. Selg sirgu, rind ette, pea püsti. Isegi see, milline sinu kõnemaneer on, milline su hääl on, ka sellel on tihtipeale suur jõud, me alahindame seda.

Minu absoluutne lemmik on Barack Obama, tema kõnesid võib vaadata tundide kaupa, isegi siis, kui sa keelest aru ei saa. Vaadata lihtsalt, kuidas ta žestikuleerib, kus teeb pausi, millal käsi liigub ja kuhu liigub - kõik see on treenitud. Kõik tipp-poliitikud on treenitud, aga Obama on absoluutne tipp,  praegu elus olevatest presidentidest. Seda tasuks vaadata kõigil poliitikutel. See on nagu tasuta aabits, pane YouTube käima ja õpi.

Ka hääletoon on oluline, vastik hääl peletab su eemale.

Just või siis tuleb osata see välja mängida. Mängidki, et oledki eriline, üks miljarditest. Eriti naiste seas võib häälel olla tohutu mõju ja seda nii heas kui ka halvas tähenduses. Aga näiteks oma füüsilise puudega sai kõige paremini hakkama USA endine president Franklin Roosevelt. Ta oli põdenud lastehalvatust ja sai ringi liikuda ainult ratastoolis. Ratastool oli tema jaoks vältimatu, kuid samas ka üks kuvandi osa. Ta valiti presidendiks ja selles ametis oli ta kuni oma surmani.  

Tõepoolest, isegi kõnnaku kohta on sul täiesti eraldi peatükk. Võtad korrektse kõnnaku lausa osadeks - jalalabast kuni puusadeni. Kust sa kõik selle võtad? Loed meeletult enesearengu õpikuid?

Eks ma loen ka palju, aga mulle on tulnud kasuks ikka see, et olen 15-aastasest saati tegelenud artistidega. Ma ei ole kokku lugenud, aga umbkaudu saja, kui mitte tuhande inimesega olen pidanud tegema koostööd. See jääb lõpuks iseenesest külge. Iga inimene on erinev - ühel on puudu üks asi, teisel teine. Ma olen koolitanud artiste 30 aastat.

Kui hakkasin raamatusse neid peatükke kirjutama, siis fokusseerisin end uuesti nendesse aastatesse. Olen teinud palju märkmeid ja pannud need paberile või telefoni kirja. Lugeda võib ükskõik kui palju, aga nagu iga asjaga siin elus, sa pead kõike ka praktiseerima.

Eesti poliitikas on hetkel päris keerulised ajad. Kuidas sulle, Ameerikast tulnud mehele, kus presidendiks on show-mees Donald Trump, tundub?

Ma arvan, et olukord ei ole otseselt Eesti viga. Ameerikas on samamoodi, võtke kas või see sama Donalt Trumpi näide. Ma sõnastan selle hästi lihtsalt – kui sa jätad osa rahvast maha, siis nad ükspäev tõusevad üles. Loe maailma ajalugu. Midagi uut siin ilmas pole. Vahet pole, kas elame monarhias või kommunismis või milles iganes, kui juht unustas osa rahvast ära, siis need teised tõusevad ju üles. Pluss on see, et täna ei panda tänaval enam kedagi põlema, sest oleme inimkonnana edasi arenenud.

Sisu on selles, et kui valitsejad jätavad kogu aeg kellegi maha, siis nad ükspäev tõusevad. Sa ei tohi kedagi maha jätta! Ei tohi olla nii, et sa oled ainult koos nendega, kes sinuga nõustuvad. Sa pead kõigile nii tegema, et neil oleks hea. Kirjutasin raamatu lõpus ka sellise lause, et kui oled tegevpoliitikuna lõppu jõudnud, siis mõtle, mida sa oled häälestanud, et kõigil oleks parem või sa oled häälestanud ainult oma sõpru ja parteid.

Võitlus läheb Eestis ainult selliseks, et me oleme opositsioonis, me oleme vastu. See ei ole ju kinni maailmavaates. Iga kord, kui sa seda teed, sa jätad kogu aeg rahvast maha. See on see tulemus, ükskõik, mis riigis või kes valitseb. Kogu aeg sa jätsid kellegi maha, sul ei olnud oluline, mis saab teistest edasi, vaid sa hoolitsesid ainult endale kasulike inimeste eest. 

Sa ütlesid, et rahvas ei tule tänapäeval tänavatele, aga tuleb küll. Prantsusmaal ju põletati ja mässati, kollavestid on taas tänavatel. Möll käib ka Tšiilis. Liibanonis on ajaloo suurimad demonstratsioonid. Hispaaniat ei jäta rahule katalaanid. Tõeline sõda on Iraanis. Hongkongis vihastas rahva välja valitsus. 

Seda küll, aga see mis on praegu Tšiilis, on väga äge! Praegu Eestis ei räägita Tšiilist midagi. See on nii omapärane. Rräägime, et oleme globaalne maailm. Tegelikult ei ole ju. Palju on Tšiili rahutuste kohta Eesti ajakirjanduses artikleid? Vähe. Prantslaste mässust ka er räägita eriti. Ainsad uudised, mis siia jõuavad, on reeglina Venemaa uudised. 

Mul on Tšiiliga lähedane suhe. Mul on Los Angeleses väga palju Tšiili sõpru ja nad kõik sõitsid rahutuste algades kodumaale. Inimesed jätsid oma lapsed ja pere maha, et Tšiili võitlema minna. Ajasid kõik oma sugulased kokku, et keegi lapsi kooli ja lasteaeda viiks ning sõitsid sadade kaupa oma kodumaa eest võitlema.

Kas California eestlased teeksid samamoodi, kui meil Eestis oleks kriisiolukord? Jätaksid oma lapsed tuttavate hoolde ja tuleksid siia võitlema?

Arvan, et ka eestlastega oleks nii.

Miskipärast arvan, et juhtuks midagi hullemat. Eestist laseks pooled hoopis jalga, nagu rotid upuvalt laevalt.

Aga tulles tagasi Eestis näidatavate valikuliste uudiste juurde, siis eks kõik riigid valivad, mida nad oma inimestele näitavad. Me süüdistame Facebooki ja Google`it, et nemad teevad selle valiku. Mulle meeldib just see, et see sama ajakirjanik, kes teeb maha Google`it ja Facebooki, teeb ise täpselt sama- valib uudise, mida ta oma lugejaga jagab.

Kardetakse, et ka meil tullakse tänavatele mässama. Siin on ju piiripeal olukordi olnud üsna mitu.

Ükspäev tullaksegi. Kui jätad kellegi maha, siis tulevad.

Eestlane ei lähe kunagi tänavatele mässama.

Kunagi ikka põletati mõisniku häärberid maha. Oli ka pronksiöö ülestõus. Meil on kindlasti nii tagasihoidlikumaid, kui ka temperamentsemaid inimesi, see on selge. Aga suur pilt on ikka sama, kedagi ei tohi maha jätta.

Kas just sellepärast on meil ka nii palju EKRE meelseid? 

Vastus on jaatav. Ongi nii, et üks seltskond eesti rahvast on 10-15 aasta jooksul maha jäetud. Need inimesed tahavadki muutust. See on mõnes mõttes sama, mis Donald Trumpiga. Kui Trump teatas, et ta kandideerib, siis olin kindel, et ta võidab. Kujuta ette, Los Angeleses on 90% rahvast demokraadid ja kõik korrutasid nagu mantrat, et Trump ei võida. Minu meelest ei olnud üldse kahtlustki, et ta võidab, sest nii palju inimesi oli ja on ka Ameerikas maha jäetud.

See on siis ka õppetund meile kõigile.

Kindlasti on.

Selgeltnägija Renee, kas Trump valitakse ka teist korda Ameerika Ühendriikide presidendiks?

Kui ta tahab võita, siis kindlasti võidab. Ta võib sattuda ka ajalukku, et ta võetakse enne maha ja siis võidab uuesti valimised. See oleks meie ajaloos üle mõistuse juhtum!

See võibki juhtuda, kuna see on pretsedent, inimesed armastavad  draamat.

Vau, oleks see alles show ja elevus!

Ma arvan, et nii mõnigi ameeriklane hääletas Trumpi poolt juba ainuüksi sellepärast, et näha mis siis juhtub. Kas maailm või Ameerika kukub kokku või mitte? 

Ei ole ju kokku kukkunud. Kõige huvitavam näide sellest on seegi, et öeldi, et börs kukub kokku Nüüd öeldakse, et see ei ole temaga üldse seotud, vaid see oli eraldi. Püütakse opereerida, vahetatakse lugu vastavalt vajadusele. Mulle meeldib öelda, et maailm ei jäta pöörlemata. Me nagu tahame öelda, et kui on nii, siis on kõik läbi. Ei ole nii.

Nagu siis oleks lips läbi.

Just. Tegelikult pöörleb ju maailm edasi. Võtame kas või näiteks Eesti. Ei ole ju nii, et ametnikud on vahetunud, kui valitsus on vahetunud. Mine ükskõik millise ministeeriumi uksest sisse, mitu inimest seal vahetunud on? Seal on paremal juhul vahetatud ainult asekantsler, võib-olla veel mõni üksik tegelane. Tegelikult töötavad seal kõik samad inimesed. Ülemine ots käib kogu aeg ringi, aga ametnikud ja bürokraadid on ju samad. Ega siis ametnikud ei jäta tööd pooleli sellepärast, et juhid vahetuvad.

Nagu EKRE puhulgi. Me ei tea, mis ministeeriumides toimub. Kas kõik on siis välja löödud? Ei ole ju. Mõnes pole jõutud kantsleritki vahetada. Karussell pöörleb edasi ja ka maailm pöörleb edasi.

Sa käisid ka kindlasti Ameerikas valimas?

Jah. Mina valisin rohelised, sul peaks olema väga hea meel.

Päriselt? Juhuu!

Ma sain oma demokraatidest sõprade käest pahandada, kuna ma valin väikeparteid, justkui valiks trammi. No ei jõua inimestega rääkida ja seletada, et kui oleks piisavalt rohelisi valitud, siis oleksid välja jäänud kas demokraadid või vabariiklased. Inimesed on nii kinni, et ei tohi ja ei tohi, vaid sa pead Los Angeleses olles valima ainult demokraadi. Mina valisin ikka rohelise.

Eestis oleks võinud kolm parteid seljad kokku panna. Elurikkuse Erakond, Vabaerakond ja Rohelised suudaks kolme peale kokku küll mingi tugeva partei moodustada, mis oleks ka juba usutav. Ma arvan, et ei tehtud koostööd. Tulevad suured egod kokku ja ütlevad, et me ei jaga oma leivapätsist ühtki tükki. Kõik tahavad juhiks.

Juhi teema oligi probleemiks, sa panid täiesti kümnesse.

Ma ei teadnudki seda! Kõik tahavad juhiks saada, aga keegi ei võta sammukestki tagasi. Aga siis ju tulebki loogiline jätk – midagi ei juhtu.

Kahjuks on noored inimesed Eestis väga poliitikaleiged.

Loodan, et nad loevad minu raamatut, saavad inspiratsiooni ja muutuvad leigest soojaks.

Pigem nad lähevad siit juba minema, neid ei huvita. Nad isegi nagu ei viitsi süveneda, mis meil siin Eestis toimub.

Neile tuleb huvi tekitada, siis nad süvenevad.

Aasta tagasi, kui Eestis raamatut esitlesid, siis pidasid ka tasuta loengu Tallinna Muusikakoolis. Kas sama aktsioon toimub ka seekord?

Seal oli umbes sada inimest, see oli väga vägev! Seekord mind ei kutsutud parlamenti.

Kas Eestis pisut kardetakse sind? Eelmist intervjuud tehes justkui adusin seda, ümberringi oldi pisut närvilised.

Tore ju, kui ma niiviisi mõjun.

Toona juhtus ka kurioossne intsident. Läksid ka „Hommik Anuga“ saatesse, kuid see ei jõudnud kunagi ETV ekraanile. Kas sa ise oskad spekuleerida, miks nii juhtus?

Ma ei oska, mul jäi tegelikult kaks saadet ära. Üks oli siis „Hommik Anuga“ koos Anu Välbaga. Laupäeva õhtul olid veel reklaamid, et pühapäeval tuleb saade minuga ja siis järsku pühapäeva varahommikul öeldi, et mikrofonis oli müra ja saadet ei saa eetrisse lasta. Ja ei tulnudki saadet. Kõik tuttavad ja sõbrad läksid ka närvi. Samas, ei suuda uskuda, et kuskilt kulisside tagant tuli suur karvane käsi ja keelas minu saatelõigu ära. Teine intervjuu oli mul Kanal 2s "Radariga", mis oli ühe tunni pikkune ja ka see keelati ära. Ainuke julge ja sõltumatu oli Õhtuleht. 

Rääkisid seal miskit, mis oli niiditõmbajate jaoks väga valus?

Ma ei rääkinud seal kummalgi juhul isegi mitte poliitikast.

Võib-olla andsid nii head nõu näiteks meelelahutusäri valdkonnas, et see võttis mingitel inimestel ikkagi jalgealuse tuliseks?

Ei tea, ei oska spekuleerida. Selge on see, et imelik see igatahes oli. Mul oli põnev see, et kui see kõik oli ära juhtunud, siis olin veebruaris ühe vana Eesti nõukogudeaegse dissidendiga koos Eesti majas ja siis isegi tema viskas nalja, et ma olen kõvem dissident, kui tema oli vene ajal. Vastus on siiski selge, kõik kanalid ütlesid, et mikrofonid ei töödanud korralikult. Mis seal siis ikka, ei tööta siis ei tööta.

Ma panen selle intervjuu juurde ka meie eelmise aasta intervjuu.  Rääkisime sinuga toona pikalt ja saime tohutult palju head tagasisidet erti meelelahutusvaldkonna inimestelt. Nemad ütlesid, et see oli ennekuulmatu, et keegi julges nii ausalt nii paljudel olulistel, samas teravatel teemadel, rääkida. Intervjuud võid järele vaadata SIIT!

"Hommikusöök staariga" 2018. aasta sügisel restoranis Korsten

Ühe asja sa ka mainisid, et ma räägin ausalt. Jah, ma räägingi poliitiliselt küll ebakorrektselt, aga ma ei räägi midagi halvasti. Ma ei mängi sellist mängu, et kõik on „nii“, aga tegelikult on hoopis "naa". See on minu arvates see, mis paljudel juhtudel segab. Tahetakse minna ikka ümber nurga ja ajada mingit udujuttu. See minu otsekohesus on see, mis segab. Mina seda hetkel siiski muutma ei hakka. Kui ma muusikaraamatu kirjutasin, siis mind kutsuti ainult korra „Kaks takti ette“ žüriisse. Kui ma seal ära käisin, siis enam mind mitte kuhugi ei kutsutud. Ma ütlen vahetult ja ausalt, aga halvasti ma kunagi ei ütle.

Ma mõtlengi, et sa ei ütle midagi kunagi halvasti. Sa ütled kõik asjad ära nii nagu on. Sa ei räägi ju kolmandate inimeste suu kaudu, vaid ainult seda, mida ise arvad ja see peaks olema täitsa okei.

Mul tegelikult üks sõber just ütles, et minu hea eelis on see, et ma lähen ära jälle. Avaldan raamatu, tõmban siin energiad käima ja siis lähen ära suure lombi taha. Nad ei saa mind rohkem rünnata ka.

Või siis kätte maksta, näiteks ei kutsuta kuskile "väga oulisele sündmusele".

Täpselt. Need inimesed, kes minuga intervjuu julgevad teha, nendel on palju kaotada, sest nendel on kaotada töökoht, positsioon, lugupeetus omas ringis. Üks mu sõber käis välja sellise teooria ja tal võib õiguski olla.

Mul sai Postimehes töötades samuti otsekohesus saatuslikuks. Kui sa ikka ei taha teha asju, mida sa koged hinges, et on vale, ei ühti sinu tõekspidamistega ja julged seda ka välja öelda, siis oled persona non grata. Hullem, kui kommunismi ikke all elamine. 

Jah. Inimesed arvavad, et on lihtsam jätta ütlemata, kui kaotada oma positsioon.

Esitled Apollo raamatupoes oma uut raamatut. Kas sul on ka moderaator?

Jah, täna on mul abiks politoloogia doktorantuuris õppinud, praegune advokaat Raul Markus.

Tema ei karda mitte millegi pärast?

Tundub, et mitte.

Ega see tõde ei kao mitte kuhugi.

Kui sa sellesse ei usu, siis miks sa hommikul üldse ärkad?

Just!

Tahaks lihtsalt niisama manduda ja üldse mitte millessegi uskuda? Ikka tahaks paremaks ja ägedamaks ise muutuda ja ka maailma muuta!

Ega midagi ju ei juhtugi! Keegi ei pane ju vangi selle eest, et sa aus oled.

Esialgu mitte.

Mis võib inimese jaoks olla kõige õudsem, millele ta mõtleb, et kui ma teen nüüd seda, siis…?

Äkki jääb tööst ilma. Ma arvan, et igapäevases elus ongi tööst ilma jäämine inimese jaoks kõige õudsam.Ja siin pole vahet, mis kliimavööndis sa elad. See pole nii mitte ainult Eestis, on ka teistes kohtades. Ikkagi oleneb kõik  ülemusest. Kõik on ju avalik, kuhu see omanik raha annab, millisesse parteisse või ehk annab hoopis kõigile. See ongi kõige suurem takistus olla aus.

Ülemus saab siis mingitelt oma kontaktidelt nahutada, et vaadaku, mis inimesed tema juures töötavad.

Siis ei saa enam lepinguid pikendada.

See pole ainult Eestis nii.

Jah.

Kas selle jaoks on mingi ravim olemas?

Siin pidevalt arutatakse, et mida saaks Eestis ära teha. Minu meelest on Eestil võimalus näidata, et on rohi olemas. Tuleb üles ehitada tõelistel väärtustel üleval püsivat maailma ja koostööd teha. Teised näevad siis ka, et hakkame omavahel läbi saama, mitte ei kakle nagu kassid ja koead omavahel. Me saame seda teha. Ameerikas ei saa. Sa ei saa opereerida 300 miljoni inimesega. Los Angeleses on 284 rahvust ja 200 keelt, erinevaid usulahke on ka tohutult palju. Sa ei ühenda neid omavahel ära. Eestis on see ühendamine miljoni inimesega võimalik.

Kallis Renee, sa oled ikka utopist. Eestis ei jõua paarikümne liikmeline korteriühistugi omavahel konsensuseni.

Siis on ju kõik õige, et praegu on EKRE aeg. Öeldakse, et „meie nii ei taha“, see on ju täpne ühiskonna peegel. Valitsejad on alati ühiskonna peegel. Kui nemad täna valitsevad, siis see on tänane seis. Kui ühiskond ei muutu, siis läheb täpselt samamoodi edasi.

Tahad öelda, et me oleme ise selle ära teeninud?

Absoluutselt.

Ärme siis virise.

Just. Kui tahame midagi teistmoodi, siis tuleb midagi muuta. Kui sa ütled, et ühistus ei saa 20 inimest omavahel hakkama, siis järelikult me tahamegi seal kakelda ja õiendada.

Me mitte ei kakle, vaid mulle tundub, et need nutikamad inimesed annavad lollidele järgi. Öeldakse, et lolliga ei vaielda ja targem annab järgi.

See on jah ehe Eesti ütlus. Minu arvates nii siiski ei ole, sest siis me jõuame eituseni. Järelikult tark, keda sa mainid, ei suuda ennast teistele selgeks teha.

Ta ei viitsi ega jaksa.

Siis on mingi viga, sest kui sa tahad midagi muuta, siis sa pead keskenduma ja tegelema sellega sügavuti.

Targad inimesed lähevad Eestist minema.

Küll nad tagasi tulevad, kui on vaja või kui on põhjust.

Kas sina tuled kunagi tagasi? Kas me näeme sind poliitikas? Kas tuleksid siia tagasi, et muuta see pisike Eesti teistsuguseks või jääd ikka sealt seitsme maa ja mere tagant targutama?

Kui ma juba kirjutan, siis see ei ole ju lihtsalt targutamine. Ma ikka kindlalt ütlen mingeid seisukohti, loodan, et see inspireerib Eestis kedagi. Targutamine on minu jaoks see, kui sa sotsiaalmeedias õiendad. Mina usun väärtustesse, ega pane hagu alla lihtsalt suvalistele asjadele. Kui rahvas usub mingit eluväärtust, siis ka teised hakkavad uskuma ja toetavad neid väärtusi. Mis puutub minu tagasitulekusse, siis ei saa öelda, et kunagi ei tule. Elan nii, nagu elu läheb. Ega ma ei teadnud ju ka, kui ma ära läksin, et see nii läheb, et jäängi Ameerikasse.

Kaua sa oled ära olnud?

13 aastat. 

Oled sa Ameerikas õnnelik?

Absoluutselt.

Mis teeb sellest maast sellise õnneliku koha?

Õnn ei ole kohas, vaid ikka inimestes. See on iga inimese sisemuses, kas oled õnnelik või mitte. Ma olen igal pool õnnelik. Seal on võib-olla see, et kui tulevad uuendused, nagu Eestis on näiteks e-riik, siis tehakse kõike koos. Kui sa elad Los Angeleses, kus on 280 rahvust ja 200 keelt, veel lisaks 500 religiooni, siis ka see on juba see miski äge asi. Asi ei ole üldse e-riigis. Ma elan kellegagi kõrvuti koos, kellel on täiesti teine sünniaasta, ta usub täiesti teise asja, kui mina, aga me saame hakkama tänu koostööle. Meil on täiesti erinevad maailmavaated ja usud, aga me saame omavahel hakkama.

Me saame läbi, sest me oleme inimesed, kellel on mingid eluväärtused, me ei pea kaklema. Eluväärtused peaksid ühtima, mitte lihtsalt see, et tahaks järgmisel aastal näha 3% majanduskasvu. See pole eluväärtus, vaid number. Kui eluväärtused hakkavad ühtima, nagu on Los Angeleses, siis see muudabki juba sellise üldise suhtluse palju sõbralikumaks.

Los Angelese kõrval on USA ekspresident Ronald Reagani muuseum. Ta oli sealt pärit. Talle tehti atentaat, aga ta sai rääkida. Ta oli seal pikali voodis, press oli peal, ta oli vabariiklane. Ta räägib seal kirurgiga, kes peab teda opereerima. Roland siis ütleb arstile: "Ma loodan, et te pole demokraat." Arst vastab selle peale: "Täna oleme me kõik vabariiklased." Sa pead alati teisi inimesi austama, nii lihtne see ongi.